Thursday, September 19, 2013

Viies kord.

Juba harjumuseks on saanud Aafrikasse mineku-eelsed postitused. Tuleb ka seekord. Samuti on harjumuseks saanud, et iga minek on eelmisest väga erinev ja mõtted-tunded enne minekut on erinevad.

Enne esimest minekut.

Olen alati Aafrikas elada tahtnud!

Juba fakt iseenesest, et ma üksinda Aafrikasse elama lähen - ja seda mitte ühegi organiseeritud programmi raames, vaid täitsa iseseisvalt - tundus hirmutav. Aga samas olin enda üle uhke, et selle otsuse lõpuks tegin ning lubasin, et saagu, mis saab, aga mina võtan oma viiest kuust Ida-Aafrikast maksimumi.

Kuna ma jäin enne minekut üsna raskelt haigeks (oli mingi viirus, mis ei lasknud veel mitu nädalat ka Keenias korralikult rääkida, hääl oli nii ära ja palaviku sain alla vahetult enne lennukisse minekut), siis ei olnud väga aega pabistada või midagi mõelda. Keskendusin tervisele, kuna lennupäeval olin ikka päris nõrk ja absoluutselt hääletu.


Enne teist minekut

Tahan Aafrikasse tagasi!

See minek oli kindlasti kõige ebaratsionaalsem ja hullumeelsem, mis andis sellele minekule erilise varjundi. Põhjusi oli, olulisemateks nendest pooleli jäänud projekt ja pooleli jäänud raamatu kirjutamine, tahe Keeniat edasi tundma õppida sealt, kus ma eelmine kord pooleli jäin ja no üldse: ma tahtsin Keeniasse tagasi, mul jäi eelmine kord väheseks.

Minu teist minekut mõisteti ka ümbritsevate inimeste poolt kõige vähem: 
"Miks? Alles sa ju käisid seal?" "Jälle?" "Mõnda muusse riiki ei taha minna?".

Need kommentaarid ei suutnud mu otsust kõige vähematki kõigutada, lisaks sellele tulid minuga kaasa neli eesti sõpra ning plaan, mis alguses tundus hullumeelne, oli peagi reaalsus. Läksin Keeniasse tagasi, kuna tundsin, et pean minema. Olin seal 6 kuud ja algatasin siiani toimiva WEFOCO ja Mondo vahelise koostöö ja kirjutasin raamatu teise poole.


Enne kolmandat minekut

Tahan Ida-Aafrikas reisida.

Olin Keenias juba aasta aega elanud ning mu huvi selle vastu, kuidas naaberriikides elu on, oli suur. Seega tegimegi Alariga plaani, et läheme Ida-Aafrika reisile. Ja viisime selle täide. Vaid aastaga. Kaasa tulid veel Meelis ja Matuš. Enne minekut - kuna olin enne seda reisi väga palju töötanud, siis ootasin reisi algust väga. Muud suurt ei suutnudki mõelda.

Enne neljandat minekut

Kohusetunne projekti ees.

Selleks ajaks olin liiga kaua püsivalt Eestist eemal elanud (3,5 aastat) ning olin sellest emotsionaalselt väga väsinud. Mäletan, kuidas mõned päevad enne minekut mõtlesin, et kui võimalus oleks, läheks hoopis Eestisse. Keeniasse ma siiski kohale lendasin ja tulemuseks oli mu parim aega Keenias/Aafrikas MTÜ Mondo vabatahtlikuna. Väga tore aeg oli, mille lõppedes ei saanud ma aru, et miks ma kuhugi üldse minema pean?


Enne viiendat minekut

Suahiili keel ja projekt.

Seekordne minek on otseselt seotud sooviga õppida suahiili keelt rääkima ning panustada projektidesse sealsete koostööpartneritega. Kõlab väga asiselt. Aga nii ongi. Samuti on midagi, mis ikka ja jälle tagasi kutsub. Ma vist ei ole oma Aafrika-isu veel ikka täis saanud. Reisieelsed vaktsiinid-kindlustused on juba rutiin, samuti tervisekontrollid enne Aafrikasse minekut. Päiksekreemi peaks ka vist kaasa ostma, nii igaks juhuks. Pass kotti ja no küll kohapeal jälle näeb, palju mu esialgsetest plaanidest seal lõpuks järele jääb.

Mina olen valmis ja positiivselt meelestatud.

No comments:

Post a Comment