Tuesday, December 24, 2013

Marangu ehk I never learn...

Hommikul Moshis.

Hommikul keeletunni poole jalutades vol 1
Hommikul keeletunni poole jalutades vol 2 - vaade 2 minuti jalutuskäigu kaugusel meie koduväravast

Pärastlõuna Marangus. 

Marangu on pisike linn (selline, kus on matatu peatus ja paar poodi ning hotelli) 40 km Moshist. Reisijuhi sõnul sõidab sinna poolteist tundi. Kuna oleme Aafrikas, siis tundus selline asi täiesti normaalne ning panime end valmis kuskil kahetunniseks 40 kilomeetri läbimiseks. Kuna Keenias ja Ugandas sõitsin matatudega igapäevaselt, siis olin enam kui kindel, et see Tansaania versioon matatust mind küll millegagi üllatada ei suuda. Aga näed, suutis. Daladala (nii kutsuvad tansaanlased millegipärast matatut) ei ole päris matatu, vaid veidi teistsugune. Esimene suurem erinevus on see, et sisse minnes on puudu üks iste, esimene rida juhi selja taga istub seljaga sõidusuunas ning daladala on kõrge laega. Oi kui tore, näed, saabki mugavamalt bussi sisse ja välja, ei pea küürutama nagu matatus, mõtlesin ma oma naiivsuses. Kui daladala peatusest lahkus, oli meid bussis vaid 3 inimest rohkem kui istmeid, kuid see viga parandati kiirelt. Nimelt sain ma teada, et see üks äravõetud iste tähendab seisuruumi - ja mitte ühele ega kahele inimesele. Mina, daladala amatöör, istusin oma naiivsuses ukse kõrvale - alloleval pildil istub "minu kohal" lillade pükstega mees, võite vaadata :) Terve reisi jooksul oli mul pidevalt midagi näos kinni, kas kellegi kott, laps, kohver, küünarnukk või mõni muu kehaosa... Alari istus tagapool veidi mugavamalt ning seal pool, kus olid kenad mägede vaated. Mul olid veidi teised vaated. 

http://msongo.blogspot.com/

Marangusse jõudes kasutasin ma suurimat kogemustest lähtuvat tarkust - ignoreeri kõiki, kes sind kõnetavad ning küsi infot vaid hotellidest/söögikohtadest. Paremaks ignoreerimiseks panin pähe isegi klapid ja kuulasin eesti muusikat samal ajal, kui üritasin jõuda meie soovitud kämpingukohani. Kuidagi ja ma ei tea miks hakkasime me siiski ühe mehega rääkima, kes nägi välja viisakalt riides ning kõndis juhuslikult samas suunas, kus meie. Küsisime talt ühe kämpingukoha asukohta ning mees teatas, et kõnnime vales suunas, kuid sellest pole hullu, kuna see meie kämpingukoht ongi mingi mõttetu aed ja veel mõttetult kaugel ka, kuhu mootorrattatakso maksab 10000 šillingit (pilet 1,5 tunnise bussisõidu jaoks oli 1500 šillingit). Imelisel moel oli abivalmis mehel aga pakkuda, et võib meid viia oma sõbra ööbimiskohta looduskaunis kohas, kus ühes suunas vaade Kilimanjarole ja teises suunas kenad joad ja koopad. No milline turist suudaks vastu panna võimalusele leida mõni salajane reisiraamatutes märkimata jäänud ööbimiskoht superilusas kohas, kuhu edaspidi teadjal ilmel oma sõpru viia. Niisiis ütlesime mehele, et tore, vii meid siis oma sõbra ööbimiskohta. 

Kõndisime mööda imeilusaid külavaheteid, avokaadod, banaanid ja mangod teerada ääristamas. Meie teejuht ütles, et on ise õpetaja ja elab siinsamas külas ning on teel koju. Peagi jõudsime jõe äärde, mis viis ühe kena koseni. Mõtlesin, et no ju siis on ööbimiskoht kohe kuskil siinsamas ja lihtsalt tulime kose juurest enne läbi ning kuna Alari fännab kõrgelt langevat vett, siis tegime seal väikse fotoseeria.







Kui olime kose ära näinud, siis kohe sealsamas oli viit kämpingukohale - mõtlesime, et see ongi see lubatud koht, kuid meie teejuht ütles, et see pole praegu lahti. Huvitav, kuidas ei ole lahti, kui sildid on väljas, hooned olemas ja inimesedki ümber. Aga no läksime siis mehe järel edasi. Kõndisime tagasi tee peale samasse kohta, kus me mehega kohtusime ning ta hakkas midagi koobastest rääkima, mis siinsamas olema pidid. No loomulikult tahame koopaid näha. Läksime siis väikese muuseumini, kus maksime 5 dollarit inimese kohta sealsetele töötajatele ning saime selle eest näha chagga hõimu inimeste koobast, kus nad peitusid varasemal ajal rahutuste ajal masai hõimuga ning chagga inimeste traditsioonilist maja. Meie koopasse sisenemiseks tõmmati generaator käima ning süüdati lambid, mis poole jalutuskäigu peal loomulikult ära kustusid. Aga pole probleemi - kas olete näinud valget inimest, kes Aafrikas ilma pealambita reisib?




Traditsiooniline chagga-inimeste akendeta maja

Pool majast oli inimestele - eraldi ema ning imikute ning isa ja poiste voodi

Maja keskel oli väike kööginurk

Elevil turist....
Kohe näha, mis Alarit õnnelikuks teeb
Koopad väljaspoolt

Alari väljendas juba viimased tund aega oma kahtlusi teemal, et millal see mees meilt raha küsima hakkab. Mina, kes ma olen muidu kohalike pealetükkivate abipakkujate ignoreerimise maailmaimeister, ütlesin talle, et no vaevalt, miks ta peaks meilt raha küsima - on ju õpetaja, kes oli lihtsalt koduteel. Väike kahtlus hakkas aga tekkima siis, kui nägin, kui koduselt meie isehakanud teejuht koobaste juures tegutseb - ilmselgelt oli ta sinna ka varem inimesi toonud.

Kaua ei pidanud me aga teadmatuses vaevlema. Kui jõudsime tagasi suurele teele ning ütlesime mehele, et läheme nüüd tagasi Marangu keskusesse, siis ütles ta, et peame temaga kaasa minema kuhugi kontorisse, kus maksame 5 dollarit inimese kohta kose nägemise eest. 5 dollarit on 8000 Tansaania shillingit. Meie edasitagasi bussipilet 3 tunniks maksis 3000 shillingit ehk siis oli küsitud summa ilmselgelt suur. Summa summaks. Olulisem küsimus oli hoopis see, et miks küsib mees, kes pidi meid üldse viima oma sõbra ööbimiskohta ning sellel teel kogemata meid nii kose kui koobaste juurde viia jõudis ning kes enda sõnul oli õpetaja teel koju, meie käest äkki mingi teenuse eest raha. Ilmselgelt meid see ei üllatanud - Aafrika ikkagi. Kuid mingit raha talle maksta ei kavatsenud ma mitte mingil juhul. Alari küsisis mehelt, et kus siis see ööbimiskoht on, mille pärast me üldse temaga kuhugi minema hakkasime ning ta näitas umbmääraselt vastassuunda sellest, kuhu ta meid enne viinud oli ja ütles, et maksame oma 10 dollarit ära, siis näitab meile ööbimiskohta. Ma ütlesin mehele, et me ei maksa talle mitte mingil juhul. Ta vastas, et siis läheme politseisse. Ma olin nõus. Mees jätkas raha väljapressimist üha agressiivsemalt. Ega meiegi oma arvamuses end tagasi ei hoidnud ning kui olime kõik südamelt ära öelnud, sai edasiseks plaaniks ignoreerimine ja bussi peale põgenemine. Õnneks üks daladala ka tuli - mul ei ole kunagi matatu üle nii hea meel olnud. Pidasin bussi kinni ja hakkasime sisse minema. Meie isehakanud teejuht läks selle peale kätega kallale bussikonduktorile, kes meid sisse lasta tahtis. Daladala kõrval peatus teine auto, milles olevad inimesed ilmselgelt meie poolt oli. Samuti ka bussisolijad. Kõik karjusid mehe peale. Möödus minut ja me saime bussi, mis kiirelt minema sõitis. Bussijuht ütles, et läheb Moshisse ning vähem kui pooleteise tunni pärast olime juba oma kodulinnas.

Selgitan igaks juhuks, et asi ei olnud 5 dollaris ega ka selles, et meil oleks kahju maksta inimesele giiditeenuse eest. Ma lihtsalt ei aktsepteeri valetamist ega turistide lollitamist enda arust väga kavalate tansaania/keenia vms meeste poolt. Valdav enamus Ida-Aafriklasi on väga toredad ja üliabivalmis inimesed, kahjuks haagivad ennast turistile sappa aga tihti sellised valelikud õnneotsijad.

Moshisse jõudes käisime söömas päris kenas söögikohas, kus õhtu jooksul nii mõnigi kord elekter ära läks ning ma pealambiga menüüd lugesin, kuid see on siin nii tavaline, et keegi ei lasknud end häirida.

Õppetund edasiseks: ignoreeri Janika, ignoreeri!

No comments:

Post a Comment