Pärast kaheksakuust pausi kõndisin jälle Shianda külateedel, kuulasin naistegrupi lõbusat tantsuga tervituslaulu ning jõin sinise äärega kollasest plekkkruusist piimaga teed ja sõin röstitud maapähkleid.
Vahepealset pausi nagu ei olekski olnud. Kõik oli endine ja nii kodune.
Täna pildistasin lapsi. Inimesi. Ilmeid.
Ja sain päikest. Mitte küll ülipalju, aga just piisavalt, et rohkem küll ei oleks vaja.
0 Comments:
Postita kommentaar