Sunday, October 29, 2017

Keenia ekspert või siis mitte...

Seekordsel lähetusel kannan tiitlit arengukoostöö ekspert Keenias. Selle tiitli...või siis pigem enda üle olen siin nii mõnelgi korral juba täitsa kõvasti naernud. Kuna mitmed inimesed on mulle öelnud, et nemad tahaks ka sellist ägedat tööd, kus saab reisida ja erinevates paikades töötada ning siis järgneb tavaliselt kommentaar stiilis, et mul on mingi iseloomujoon või omadus, mis teeb mul kogu Aafrikas seiklemise äärmiselt lihtsaks ning mille puudumise tõttu kommenteerija selle peale isegi mõelda ei saa. Mina olen täiesti kindel, et absoluutselt iga keskmine eestlane saaks siin üsna hästi hakkama ning ei ole mul mingeid erilisi geene või oskusi. Selle tõestuseks annan ülevaate Keenia eksperdi esimese nädala juhtumistest.

Feil number üks. Ma võtsin kahel päeval malaariaennetustableti asemel rauatabletti. Usute? Mina ka mitte. Kotti pakkides panin ruumi säästmiseks ühte pakki kokku malaaria- ja rauatabletid. Niimoodi ma siis sealt pakist neid võtsin ning kuna malaariaennetustablett ja rauatablett näevad väga sarnased välja, ei pannud seda ise tähele. Naljakas oli see, et ma võtsin neid tablette üsna korrektselt kellaaega järgides ning kalendrisse vastava märke tehes. Noh, vähemalt pole ma kunagi elus sellise tõsiduse ja täpsusega rauatablette veel võtnud!

Teist kohta jagavad ilmselt juhtumid, kuidas ma oma telefoni ja rahakoti esimesel päeval hotelli vastuvõttu unustasin ning kuidas ma Shianda külasse jõudes oma koduuksest sisse ei saanud. Reisi esimesel päeval kohale jõudes on alati kotte liiga palju, väsimus suur ja mõtted hajali. Niimoodi võibki igasuguseid asju igale poole unustada. Kui ma hotelli vastuvõtust minema hakkasin jalutama, juhiti mu tähelepanu kiirelt hoopis asjadele, mis leti peale vedelema jäid - minu asjadele! Võtsin need sealt sellise näoga ära, nagu täpselt nii olekski planeeritud olnud. Järgmisel päeval pärast taksoga suurejooneliselt oma koduukse ette jõudmist avastasin, et lukud olid ära vahetatud ja uksest ma sisse ei saa. Helistasin igale poole. Nagu ikka olid telefonid välja lülitatud. Lõpuks sain kellegi kätte, kes lubas kellegile helistada. Pärast seda, kui olin ukse taga kaks tundi istunud, ilmus lõpuks mu sõber, kes ütles, et läheb asjaga tegelema - füüsiliselt :D. Ja ta läkski ise inimestele järgi, et ma uksest sisse saaks. Siis hakkasid küll asjad kiiresti liikuma ja varsti olingi kodus.

Neljandale kohale paneks vist selle hetkelise kohanemisraskuse, millest ma juba varem kirjutasin. Mäletan õhtut, kui olime Esthriga kontoris ning ta ütles, et tuleb sinna hommikul kell kaheksa ning lahkub õhtul kell kaheksa, kuna kodus tal ei ole niikuinii mitte midagi teha. Tabasin end samalt mõttelt. Nii me täna jälle kella kaheksani kontoris olime - sest mida me kodus ikka teeme :D Tõesti, pärast pimedat on pigem soovituslik mitte välja minna ning isegi kui lähed, siis kuhu? Siis peaks juba siit külast minema sõitma ning pimedas tagasitulek on jälle küsitav, transport ei liigu väga kaua, kuskil kaheksani hiljemalt ning endiselt: kuhu mul ikka nii väga minna on. Ehk siis õhtul tulen koju, teen süüa, kuulan muusikat ja planeerin tööasju, räägin netis sõpradega ja.... Okei, mõnel õhtul teen Eestis sama. Niiet mis see nii suur erinevus siis on? Aga. Kui ma teisel õhtul kuskil kuue ajal koju tulin, tühjas korteris ringi käisin ning aru sain, et isegi kui ma väga tahaks, siis ei ole mul mitte kuhugi minna ning siin ma nüüd siis üksi olen KESET AAFRIKAT järgmised kuu aega, siis tuli küll korraks selline imelik tunne - seda on raske kirjeldada - just selline harjumatu, nagu kohanemisraskus oleks korraks olnud. Kuid nüüd on see üle läinud ja olen kodus väga ära harjunud. Täitsa mõnus on. 

Viiendale kohale paneks siis kohatised uskumatud üllatused, et kuidas saavad mõned asjad nii aeglaselt liikuda, miks mõned asjad lihtsalt venivad ja veel siis see ebakindlus, et kas midagi üldse toimub. No ma teadsin seda kõike enne ka ja olin selleks valmis, aga no...see on kohati ikka üsna sõnatuks võttev. No näiteks on meil järgmisel esmaspäeval üks õppekoolitusväljasõit plaanis siin 52 inimesele. Alates selle nädala esmaspäevast korraldatakse selleks bussi renti. Iga päev käivad läbirääkimised ning need venivad ja venivad ja mingeid konkreetseid vastuseid lihtsalt ei tule. Tänaseks tuli info, et saime bussi. Aga. Homme kinnitatakse veel üle. Vot siin saab minu mõistus otsa. Miks on vaja asja, mis on kindel, veel homme üle kinnitada ?????? Siiski peatasin ma end enne selle küsimuse küsimist. Nimelt on meil planeeritud kõik tegevused järgmise kahe nädala peale ning viimane nädal on varuks. Seda varunädalat on hädasti vaja. 

Kui amatöörlusest veel rääkida, siis võtsin liiga palju riideid kaasa. No esiteks olen ma liiga palju reisinud käsipagasiga ja pidanud mingi paari riietusesemega survaivima nädalaid ja nüüd tahaks nautida ning mingit normaalset valikut omada, aga samas on mul kohati suht raske mõelda, et milliseid riideid ma ikkagi seal kohapeal kannaks. Ja no alati tundub Eestis olles, et Aafrikas ei saa ju olla nii soe, et põhimõtteliselt võiks ka ilma pikkade varrukateta asjadeta minna ja alati, kui ma kohale jõuan, siis tahaks järgmisele tulijale suurelt ja punaselt kuhugi kirjutada, et SAAB IKKA KÜLL olla nii soe. 

Ja noh...seda hetke, kui ma esimest korda siin kempsu läksin ja ukse peal ümber pöörasin ning otsustasin, et ei, proovime siis teist boksi...ja see oli täpselt samasugune. Noh. Siis naersin ka enda üle. Nüüd ei pane enam tähelegi. Kemps nagu kemps ikka :D Prussakad pole siiamaani vist veel kedagi tapnud...vist.  

P.S Shiandasse on tulnud täiesti imeliselt kiire internet!!! Esimesed päevad ma lihtsalt olin uskumatult eitusfaasis, aga pärast mitmeid ja mitmeid videokõnesid saan öelda, et jah, siin on väga kiire ja hea internet nüüd. Ja tänavalambid! Kontorist minu koduni on tänavalambid. Täiesti uskumatu. Ja ka tänavakoristajad on palgatud. Tänavad on nii puhtad. Kolm asja, mida ma ei oleks mõned aastad tagasi veel uskunud.


Friday, October 27, 2017

Üksi. Aafrikas. Koduarestis.

Kõik algas sellest, et pidin tulema töölähetusele Keeniasse juulis-augustis, et käima tõmmata meie Aafrika projekti tegevused. Augustis pidid aga Keenias toimuma presidendivalimised ning Keeniast naasnud vabatahtliku info oli, et juba märtsis-aprillis oli raske midagi korraldada, kuna inimesed olid valimistega kaasneva tralliga väga hõivatud. 

Trall tähendas siis seda, et keegi kuskil tegi kampaaniat ning kui Eestis jagatakse kampaaniate ajal pastakaid ja muud taolist nänni, siis Keenias pole harv juhus, kui jagatakse sularaha. Olen ise pealt näinud, kuidas üks parlamendiliige jagas ühel üritusel laiali 100 EUR. Avalikult ja kõigi ees. Kutsus inimesed aga üles rivistuma ning andis igaühele 10 EUR, mis siinses külakontekstis on oluliselt suurema väärtusega kui Eestis. Nii jagati ka enne valimisi laiali sularaha ja nänni ning nõudlus oli suur. Inimesed kogunesid lootuses midagi saada ning kohtumistele ja koolitustele oli neid raske kutsuda. Lisaks sellele on viimastel aastatel valimistega Keenias alati kaasnenud ka vägivald ja demonstratsioonid. 2007. aastal oli asi kõige hullem ning erinevatel andmetel sai surma 800-1500 inimest. Pärast seda on enne valimisi alati rõhutatud, et kõige olulisem on see, et need rahulikult mööduks, kuid kuna konkreetse hõimu/rahvusgrupi liikmed toetavad valdavalt konkreetset kandidaati, siis on oht, et valimiste ajal ja järel tekivad rahutused erinevate rahvusgruppide vahel, lisaks demonstratsioonid, mida politsei ohjeldada püüab. 

Seega tuli otsus, et lähen augusti asemel Keeniasse hoopis oktoobris. Kahjuks aga esimeste valimiste tulemused tühistati ning kuulutati välja uued valimised oktoobris (mis on üsna huvitav ja erakordne juhtum Aafrikas, võite juurde lugeda, kui huvitab). Projekti tegevustega oli vaja peale hakata ning seda töölähetust ei olnud enam mitte kuhugi lükata. Ostsin algselt piletid nädalaks pärast valimisi, kuid valimiste kuupäeva lükati edasi ning lähetust polnud kahjuks enam kuhugi edasi lükata. Seega lendasingi laupäeval Keeniasse. Eile olid valimised. 

Olin enne uurinud, et kui ohutu mu küla täpselt on ning mind julgustati, et suuremad rahutused toimuvad linnades ning külas olles peaks üsna turvaline olema. Eile ärkasin üles ning kuna valimiste tõttu mitte midagi muud ei toimunud, oli mul vaba päev. Olin igaks juhuks mõne nädala vee ja toiduvarud koju ette ostnud juhuks, kui tõesti midagi juhtub. Küünlad ja tikud ka. Ja akupangad. Hommik oli nii rahulik. Vaid vaikne tuuleke liigutas kardinaid ja kanad kaagutasid. Olin saanud juhised, et parem oleks, kui ma oma külast ei lahkuks, linnadesse ei soovitata minna. Pigem soovitati igaks juhuks ka kodust mitte väga väljas käia kui võimalik. Lõunaajal käisin poes ja turul ning kuskil veerand poodidest ja turuboksidest olid suletud - oli inimesi, kes olid ka koju jäänud. Meeleolu oli kuidagi selline nagu oleks jõulud või mingid pühad. Inimeste mõtted olid ainult valimistel. Turul oli mitu kohvikut, kus inimesed istusid ja telekast valimiste otseülekannet jälgisid. Tulin koju ja panin ka uudised käima. Nägin erinevaid kaadreid rahutustest ja sellest, kuidas siit vaid tunni autosõidu kaugusel asuvas linnas rünnati kahte valmisjaoskanda ning tänavatel oli märulipolitsei. Nairobis sai 4 inimest surma. Kisumus protestiti ning politsei kasutas pipragaasi. Minu koduaias paistis endiselt päike ja kõik oli uinitavalt rahulik. Mul oli raske uskuda, et kaadrid, mida ma näen, on filmitud mu kodust vaid 60 kilomeetri kaugusel. "Kas see on tõesti Keenia?" küsisin mitu korda oma sõbralt.

Täna hommikul ärgates oli seis sama nagu eile - õues on kõik vaikne, kuid kui sõbralt olukorra kohta uurisin, sain teada, et mõlemas meie naaberlinnas on demonstratsioonid ning uudistest lugesin, et politsei oli ka kahe tunni kaugusel olevas linnas ühe protestija tapnud. Nimelt tagandas opositsiooni kandidaat oma kandidatuuri ja tema toetajad otsustasid mitte valima minna ning üldine suhtumine oli, et kui inimesed ei lähe valima, siis ei saa ka ju tulemused lugeda. Nüüd aga otsutati, et piirkondades, kus ei tulnud piisavalt inimesi valima, tehaks kordushääletamine (ehk siis juba 3. hääletamine ühe presidendi valimiseks), mille vastu jällegi protestitakse ning teatud piirkondades on ka kinni pandud teid. 

Mina, nagu ka paljud keenialased tahavad lihtsalt, et see asi ükskord lõppeks ning elu saaks normaalselt edasi minna. Lõpetuseks mainin veel, et esimene täispikk päev üksinda külas olles tuletas mulle meelde kõik väikesed raskused, millega siin olles arvestama peab. See tunne oli ikka päris naljakas, kui tuled õhtul koju, kell on kuus, päike loojub ning kuhugi väga minna pole ja parem on ka see, et ei läheks (turvalisus). Niimoodi oledki üksi siin oma korteris ja mõtled, et mida nüüd järgmiste tundidega peale hakata. Teise päeva õhtul tuli korraks päris imelik tunne peale - nagu oleks tunniks ajaks kohanemisraskused olnud. Kui kõik väikesed detailid kokku panna - see, et ei saa välja minna pärast pimedat, linnadesse sõitmine on mitte soovitatav, päeval on mingil hetkel päris palav, elekter kõigub - vahelduvvool - vahepeal on, siis jälle mitte, noh ja esimesel päeval isegi mingil kummalisel kombel üllatusin selle üle, et meie aukkempsus olid prussakad. Ja kõik see oleks tore, kui saaks kellegagi selle üle nalja teha. Aga üksi siin olla on teistmoodi. Õnneks läks see faas kiirelt mööda ning nüüd olen kohanenud ja tahaks juba täiega tegutseda ehk siis ootan koduaresti lõppu.

Eesti meedia kajastab juhtunut järgmiselt: http://www.err.ee/638897/keenias-algasid-presidendi-kordusvalimised



Wednesday, August 23, 2017

Kohanemisraskused Eestis

Eile kell 2 päeval jõudsin Ugandast tagasi. 12 tundi hiljem, kell 2 öösel ärkasin vääga tugevate külmavärinatega. Ei ütleks isegi, et need olid värinad. Need olid rapped. Ma rappusin ikka täiega. See ärkamine oli üldse omapärane. Tegin silmad lahti ning ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Olin niivõrd segaduses, et ilma pikemalt mõtlemata kiirustasin instiktiivselt toast välja, jõudsin koridori, panin tule põlema ning vaatasin ümber ja sain aru, kus ma füüsiliselt asun, kuid ei saanud aru, miks ma siin olen. Ning need külmavärinakesed ei teinud asja paremaks. Sisemas ma aimasin, et (seekord) ei ole see malaaria, vaid lihtsalt kaks vähemagatud ööd ning võib-olla natuke liiga vähe joodud vett on oma töö teinud. Paar korda mõtlesin Veiko uksele koputama minna, aga siis otsustasin, et olukord pole veel nii kriitiline. Istusin pool tundi, ajasin sõbraga facebookis juttu ning vaikselt hakkasid külmavärinad üle minema ning tuli hoopis meeletu uni, mis kestis hommikul peaaegu üheteistkümneni. 

Ma ei tea. Äkki mul oligi lihtsalt külm. Sest kui koju tulin, siis õue minnes panin selga kõige paksema pusa ja jope ning mõtlesin, et sai täpselt paras riietus valitud. Täpselt nii kaua, kuni mulle tulid vastu inimesed käisteta t-särkides ja lühikestes pükstes. Päikest ega ka sooja polnud kuskil. 15 kraadi ei ole soe. Aga noh. Õhtul oli mul ka päris mitu korda külm, vahepeal käisin kahe kampsuniga. Veiko ja teiste korterikaaslaste kommentaarid olid teemal, et nemad tulevad küll õhtuti mõnusasti vaid t-särgi väel koju. 

Muidu on tänavad kuidagi VÄGA tühjad. Nii kõnni- kui sõiduteed. Naljakas, aga ma isegi tundsin puudust sellest elust ja sagimisest. Tundsin puudust pisikestest poodidest ja isetekkivast kilomeetripikkusest turust, kust absoluutselt kõike osta saab. Korraks tundsin isegi puudust inimestest. Ma ei pidanudki ennast enam kuskilt läbi pressima? Ma sain lihtsalt kõndida. Kõik tundus kuidagi tühi. Millest ma puudust ei tundnus, oli liiklus. Kui ma lennujaamast KAHEKSA minutiga oma koju jõudsin, siis astusin taksost välja ja olin tükk aega väikses šokis. Kuidas see nii kiiresti käis? Kui ma Kampalas enne lennupäeva taksojuhile helistasin ja küsisin, et tahan kell 12 lennujaamas olla, mis kell me minema hakkama peame (lennujaama on 44 km) ning ta vastas, et kell 9, siis ei olnud mul absoluutselt mitte ühtegi küsimust, et miks selle vahemaa läbimine peaks 3 tundi võtma. Sest nii lihtsalt on. Kampalas ei ole oluline mitte distantsi pikkus, vaid ummiku suurus. Kui küsida kelletki, et millal jõuad, siis tuleb vastuseks tavaliselt, et "Olen teel..." ja siis selgitus ummiku kohta: "...ummik on väga jõhker / ummik on tavaline / ummik pole väga hull / ummikut pole /. Kusjuures hetked, mil end ummikust leida võib, on kohati väga etteaimamatud. Näiteks olime me laupäeva õhtul kell kümme poolteist tundi ummikus, et läbida 6 kilomeetrit. Selgituseks oli: "Ah, see on vihma pärast." Siiamaani ma ei saa aru, miks peaks pärast vihma olema teedel niivõrd massiivne ummik, kuid selgituse jagajatele tundus see täiesti normaasena. Kui ma kord, oma Kampala viimastel päevadel, 5 kilomeetrise teekonna koju 40 minutiga läbisin, mäletan end koduvalt mainimast, et oh täna polnudki ummikut. Kaks tundi 5 kilomeetri jaoks oli midagi, millega pidi arvestama. Tund oli üsna miinimum. Eestis on kõik NII kiire. Elades 6 kilomeetrit oma töökohast, jalutasin täna...okei no tegelikult jooksin, nagu ikka, 3 minutit raudteejaama, võtsin 8 minutit sõitva rongi ning 5 minutise jalutuskäigu järel olingi tööl. Rongisõit tundus kui üks sekund. Võrreldes siis kahe tunniga Kampala minibussis sama vahemaa läbimiseks. 

Need kaks tundi on aga midagi, millega peab arvestama. Alternatiiviks on mootorrattatakso, mis on valdavalt üsna ohtlik liiklusvahend või kõndimine. Kahjuks pole aga enamuses Kampalas mitte kuskil kõndida. Kõnniteid on vähe ning see teekond oleks jalgsi olnud üsna stressirikas ja ohtlik. Meenutan siiamaani, kuidas ükskord sõbrale külla minnes vaatasin, et oh, ainult 800 meetrit, ei hakka küll mingit mootorrattataksot võtma, kõnnin! Selle 800 meetri jooksul jõudsin korduvalt oma otsust kahetseda. Kõnniteed ei olnud. Tänavavalgustust polnud. Pidin pidevalt kuskil kraavipervel kõõluma, et autod must ohutult kauguselt mööduda saaks. Lisaks sellele on Kampalas päris palju igasuguseid suht sügavaid avatud kanalisatsiooniauke ja muid auke, mida pimedas hoolikalt jälgima peab. Nägin ise pealt, kuidas üks mees päeval ühte neist sisse astus, kuna oli tähelepanematu. Ja noh, telefoni valgustamiseks välja võtta on jälle omaette teema - nutitelefoniga tänaval jalutada ei tasu. Lihtsalt ei tasu. Ma siiski pidasin oma elu olulisemaks kui telefoni ning valgustasin oma meeletud 800 meetrist teekonda. 

Nutitelefonidest rääkides, siis Eestis on jälle päris hea tunne transpordivahendites vabalt telefonis olla. Mitte enne telefoni kasutamist iga jumala kord kõigepealt kontrollida, et aknad on kinni ning uksed lukustatud. Kampalas on telefonide varastamine autoaknast igapäev. Ühel päeval üritati ka minu takso uks jooksu pealt lahti tõmmata, et telefon varastada, millega ma esiistmel istusin. Õnneks oli uks kinni. Taksojuhid rääkisid mitmetest kordadest, kuidas nende klientidelt on läbi akna telefon varastatud. Kõige ekstreemsem näide oli mees, kelle telefon varastati ära päev enne pulmapäeva ning ta ei saanud enam üritust organiseerida, kuna kõik numbrid olid läinud. 

Tegelikult päris esimene asi, mida ma Euroopasse jõudes märkasin, oli hoopis klienditeenindus! Kiire, sõbralik ja efektiivne. Ühtlase tasemega. Ja ka seda, et kliendid olid sõbralikud ja viisakad. No mitte liigselt, aga piisavalt. Ugandas võib saada ülihead klienditeenindust, aga kohati võib see olla ka mitte nii hea. Ja Uganda kliendid -  mõnele neist meeldib olla klient ja näidata, et teda TEENINDATAKSE. No eks kõike seda juhtub Euroopas ka, aga lihtsalt see erinevus oli asi, mida ma suht esimese asjana märkasin. Mulle meeldis jälle klient olla. Ja mulle meeldisid teised kliendid, kes tänasid ja naeratasid ning olid siiralt tänulikud, kui keegi neid natuke rohkem abistas, kui töökohustused käskisid. 

Esimene asi, mida ma Eestisse jõudes märkasin, oli hoopis keelebarjäär. Olen Ugandas mitmel korral olles Uberi taksoteenust kuskil no vähemalt 50 korda ikka kasutanud, sest Kampalas on see võrdlemisi odav, eriti kui taksot jagada ning tihti ainus alternatiiv oluliselt ohtlikumalt mootorrattataksole. Ja no keelebarjääri pole ma veel mitte kunagi kohanud, kõik taksojuhid rääkisid väga heal tasemel inglise keelt. Lennujaamas olles otsustasin esimest korda ka Eestis uberit katsetada. Takso tuli kiiresti ning kena noormees avas ukse ja tervitas vene keeles. Ma vastasin eesti keeles. Taksosse istudes küsis ta midagi vene keeles ja ma lihtsalt vaatasin teda paar sekundit oma magamata segaduses näoga ning küsisin "vabandust?" Selle peale hakkas ta minuga eesti keeles rääkima. Ning lahkudes rääkis ka eesti keeles. Enne, kui ta eesti keelega alustas, jõudsin juba muiata, et esimene keelebarjäär mu uberi-ajaloos ning seda minu esimese sõidu ajal Eestis. 

Kui eelnevalt mainitud kohanemisraskused mu elu oluliselt ei mõjutanud, siis täna hommik oli päris reaalne. Kotti pakkides mõtlesin veel päris mitu korda kiirelt üle, et mis sinna täpselt ikka sisse sai ja kas kõik on olemas. Enne uksest väljumist tulid õnneks meelde detailid nagu pangakaart ja rongipilet, mille ma kiirelt kotti panin. Ugandas ei olnud mul vaja kumbagi, kasutasin seal vaid sularaha ning bussis maksin ka sularahaga. Olles pool teed rongile ära jooksnud, sain aru, et ma olin kotti jätnud oma vana arvuti, mida Ugandas kasutasin, lisaks sinna hommikul pannud tööarvuti ning laadija...vana arvuti laadija. Mis seal ikka. Kuna aega oli jalaga segada, avasin arvuti ja vaatasin, palju akut on. Kuus tundi. Saab hakkama. Jooksin edasi rongile. Ma pole vist kunagi nii kiiresti raudteejaama jõudnud. Kuidagi lenneldes läks see jooks. Rong tuli ka kohe...täpselt. Nagu ikka...Eestis. Kui Ugandas võttis tööle jõudmine tihti isegi 2-3 tundi (kasutasin 2 erinevat bussi, kokku oli 6 kilomeetrit), siis nagu juba mainsin, olin ma šokeeritud, kuidas ma lihtsalt sekunditega sama kaugel olevasse kontorisse jõudsin. Või noh...kontori ukseni, sest avastasin järgmise asja, mis maha jäänud oli - kontori võtmed. Õnneks tunti mu nägu ikka ära ja lasti sisse. Jõudsin laua taha, avasin oma laadijata arvuti ning kobasin prillikarbi järgi, ise veel mõeldes, et nonäed, vähemalt prillid said kaasa. Avasin karbi ja... see oli tühi :). Selleks hetkeks oli olukord juba võtnud suurejoonelised mõõtmed ning kuulutasin välja, et mul on ametlikult kohanemisraskused. Tööpäev möödus toredalt, kuni tuli aeg koju minna. Avasin ukse ning vastu vaatas mõnus vihmasabin. Minul seljas kampsun. Jope? Misasi see on? Miks ma seda kaasa ei võtnud? Sest ma polnud 6 nädalat jopest isegi mõelnud. "Naudi vihma, Janika," jõudsin vaid mõelda ning astusin saju kätte. 

Viimased tähelepanekud olid poes, kus kassapidajad töötasid täiesti ulmelisel kiirusel üliefektiivselt, 2 minutiga jõudis maksta 4 inimest. Kuid. See kiirus pole eestlastele piisav. Vanemad prouad minu selja taga jõudsid vähemalt kolm korda minutis kella vaadata. Ma lihtsalt naeratasin. Mu rongini oli veel tervelt 7 minutit aega. Aga jah, kõik on nii kiire ja efektiivne. Liiklus, teenindus, probleemilahendus. Tore kohanemispäev oli, ootan huviga homset. 

Lähen otsin nüüd need kontorivõtmed üles.

Tuesday, August 22, 2017

Pagulane Aafrikast. Aafrikas.

2016. aastal võttis Uganda vastu pool miljonit pagulast, mida on rohkem, kui tuli üle Vahemere tervesse Euroopasse. Miks? Sest alates juulist ägenes Lõuna-Sudaani kodusõda ning just Uganda on Lõuna-Sudaani pealinnale, Jubale, kõige lähemal. Vaid mõne kuuga täitus üks Lõuna-Sudaani piiriäärsetest pagulaslaagritest 250 000 inimesega. Rohkem enam ei mahtunud. Mida tegi Uganda valitsus? Avas uue laagri. Olles rääkinud rohkem kui 200 Lõuna-Sudaanlasega pagulaslaagrites, võin öelda, et kõik nad unistavad koju minekust. Kuigi paljudel pole enam kuhugi minna, nende kodud on hävitatud. Siiski jälgivad nad igapäevaselt uudiseid kodust ning tähistavad igat väiksematki lootusmärki rahule suurte pidustustega.

Kui Eestis homme sõda algaks ning me kõik Lätti põgeneks, siis millise variandi valiks sina? Kas kuskil maakohas oleva isoleeritud pagulaslaagri, kus antakse väike telk, natuke toitu ning töövõimalused ja ka kõik muud meile harjumuspärased tegevused puuduks täielikult. Või siis prooviks te hoopis näiteks Riiga jõuda, leida endale pisike korter, proovida leida töö, jätkata oma hobidega ning perega nädalavahetusel toredasti aega veeta ja võib-olla sõprugi leida ja integreeruda proovida. Tunda ennast normaalse inimesena, mitte pagulasena pagulaslaagris, kes tegevusetult päevade kaupa kodus istub ning tahtmatult sõjakoledusi meenutab. See ei ole peamine, millele mõelda, kui sõja eest põgeneda? Aga kui sõda või konflikt kestab aasta, kaks, kolm, viis? Ikka istuksite tegevusetult oma pagulaslaagri telgis?

Just sellises olukorras on Kongo pagulased, kellega veetsin kuu aega oma seekordse uurimistöö raames Ugandas. Keskmine inimene, kellega ma rääkisin, oli Kongos saanud kõrghariduse, rääkis soravalt nelja keelt (prantsuse, suahiili, inglise, lingala), töötas kodus erialasel tööl ning põgenes tihti kas poliitilistel põhjustel või seetõttu, et nende peret ähvardati või mõni pereliige tapeti. Ugandasse jõudes avastasid nad end aga olukorrast, kus kohalikelgi polnud tööd ning võimalus välismaalasena erialasele tööle saada oli imeväike. Olenemata sellest, et päris mitmed olid kodus olnud näiteks ülikooli professorid.

Töö. Saaks ainult tööd. See oli läbiv sõnum kõikides vestluses. Kui Kakuma pagulaslaagris oli väikeäri tegemine paljudele ainsaks võimaluseks ja päästeteeks, kuna neil ei olnud ei haridust, töökogemust ega keeleoskust, siis Kampalas elavatele kongolastele on väikeäri midagi, mida nad teevad, kuna neil ei ole võimalik oma oskusi, kogemusi ja teadmisi mujal rakendada. Ja asi ei jää mitte isegi keele taha, kuna mitmed mittetulundusühingud pakuvad tasuta 6-kuuseid inglise keele kursuseid ning see on täiesti hämmastav, kui kiiresti kongolased inglise keele ära õpivad. Koolis õpib enamus neist seda viimased neli aastat ning vaid pärast 3-4 kuud kursustel rääkisid paljud neist minuga ülisoravalt ja hea sõnavaraga.

Kuidagi raske on siia kirjutada inimestest, kellega ma viimase kuu jooksul igapäevaselt suhtlesin. Peamine asi, mis neid ühendas oli see, et ükskõik, kui raske elu ka Ugandas polnud, siis kui ma küsisin, et kas on mõelnud koju tagasi mineku peale, olid reaktsioonid väga konkreetsed. EI, EI ja EI. "Kongos on liiga palju, liiga palju...". "Seal on nii palju halbasid mälestusi, mu vanemad tapeti seal." "Kongo on nii ebaturvaline. Mitte kunagi ei tea, millal rünnatakse või kedagi tapetakse. Meie naabrid tapeti päeval, lihtsalt niisama. Vahepeal kõnnid hommikul ning tee ääres on laibad. Ja ei tea, kes selle taga on". Tundus tõesti, et inimesed olid üle elanud liiga palju, mingil hetkel tuli piir ette ning lihtsalt vajadus minna mujale. Kui ma esitasin oma fakti, et aga teil on ju siin KÕIK halvem, kui Kongos - lapsed koolist välja kukkunud, pole tööd, sugulasi pole lähedal, keelest ei saa aru (kohalikust luganda keelest), siis vaatasid kõik mulle tuima näoga otsa ja vastasid: "Aga siin on rahu. Siin pole sõda. Siin on turvaline". Ja iga kord seda kuuldes mõistsin ma, et ma ei teagi midagi muud, kui rahu ja turvalisust. Ma ei saagi aru saada, mida nad läbi elanud on, mida tunnevad või millest räägivad.

Uganda poliitik: "We are not inviting refugees to a party that we should have limited invites only. We are welcoming them, because if we would not, they would die!"

Wednesday, June 7, 2017

Kuidas ma hullumeelselt kihutavas bussis kinni olin...

Esimest korda tunnen, et kellegi teise blogipostitus inspireerib mind kirja panema enda lugu. Nimelt siis lugu sellest, kuidas Mallukas oli puhkusel Korful ning palus hotelli restoranis väljas istudes (kui minu arusaamist mööda suitsetamine keelatud polnud) oma kõrvallaua inimestel mitte suitsetada, kuna ta istus seal oma väikeste lastega. Kõrvallaud keeldus ülbelt ning tekkis konflikt, kohviku juhataja pooli ei võtnud ning soovis kõigile kena puhkust.

Kindlasti võib selline olukord väga pahaseks teha, kuid mis on Malluka juhtumi puhul hea, on see, et see oli olukord, kust oli võimalik eemalduda. Isegi kui mitte ühtegi teist vaba lauda poleks sel hetkel olnud, tal oli võimalus (kas siis enne või pärast konflikti) sellest situatsioonist lahkuda ning olla kuskil, kus ei ole suitsuhaisu. Sööma oleks ta saanud minna tagasi natuke hiljem, kui mõni laud mujal vabaneb. 

Aga kujutage ette, kui needsamad inimesed oleksid olnud koos bussis, mille aknad ei käi lahti ning sõita veel mitu tundi. Siis oleks natuke keerulisem olnud.

Mina olen olnud bussis. Kinni. Vastu enda tahtmist. Kuid mitte suitsulõhnaga pole mu tervist ohustatud, vaid sõna otseses mõttes on mu elu ohtu pandud hullumeelse kihutamisega. Olukorras, kus bussist väljumine on keeruline. Ja just siis olen ma palunud abi nii bussis olevalt piletimüüjalt, bussijuhilt kui kaasreisijatelt. Ja mulle on samamoodi näkku irvitatud, nagu Mallukale irvitas näkku suitsetav mees.

Esimesel korral sõitsin Tansaanias, kus on üldse kõige hullemini kihutavad bussijuhid, keda ma oma elus näinud olen. Vahemaad on pikad, teed on võrdlemisi heas korras, juhid on alfaisased ning bussid on vanad. Ei ole just hea kombinatsioon. Sõitsin Dar Es Salaamist Mwanzasse. Räägiti, et teekond on umbes 16 tundi - heal juhul, kui midagi ootamatut vahele ei tule. Olles üle elanud üsna traumeerivaid bussisõidukogemusi ning just mõned päevad tagasi möödunud värskest bussiõnnetuskohast, kus 10 inimest surma said, teatasin, et mina sõidan seda teekonda vaid kõige kallima ja turvalisema bussiga. Pool eelmist päeva veetsin sõites bussijaama, et just need turvalise bussi piletid hankida. Järgmisel hommikul POOL VIIS alustas buss teekonda. Esimesed kaksteist tundi möödusid õndsuses. Buss sõitis aeglaselt ja turvaliselt, akna taga vilksasid mööda imelised vaated, tee oli hea ja buss mugav. Kõik oli justkui liiga hästi. Kui äkki meie buss kinni pidas, keegi midagi suahiili keeles seletas ja inimesed tee kõrvale puu alla pikutama kolisid. Seisvaid autosid ja busse oli teisigi ning leidlikud aafriklased pakkusid täiesti tühja koha pealt ülihelikiirusel nii toitlustusteenust kui majutust oma kodudes. Vaikselt selgus kohutav tõde. Eelmisel ööl oli samal teelõigul rünnatud kahte veokijuhti, neilt kõrvad ja keeled ära lõigatud ning teised veokijuhid protestisid nüüd sellega, et sulgesid tee terveks ööks, et valitsus midagi selle piirkonna turvalisuse tõstmiseks ette võtaks. Okei, istusime terve öö bussis. 

Päikesetõusuga koos hakkasime liikuma. Ja mitte lihtsalt liikuma. Me hakkasime kihutama nii kiirelt, kui bussijuht füüsiliselt suutis. Ma olin eelmised nädalad olnud Tansaania hullumeelselt kihutavates liiklusvahendites, kuid see oli hoopis omaette tase. Buss mitte ei kihutanud, vaid sõitis nii kiirelt...kuidas seda kirjeldadagi, me oleks nagu vabalangemises olnud. Kui mingi takistus oleks teele tulnud, siis bussijuht ei oleks saanud mitte midagi teha, seda langevat bussi oli ilmvõimatu kontrollida. Mäletan selgelt siiani, kuidas ma nägin ees silda ja jõge ja mu ainus mõte oli, et siin ma surra ei taha. Sel hetkel otsustasin, et ma ei saa vaikides kannatada. 

Kuna minu varasemad kogemused on õpetanud, et minu kui turisti kiiruse teemalisi kommentaare tõsiselt ei võeta, siis lootsin, et kuna buss tõesi hullumeelselt kihutas, siis äkki saan seekord kaasreisijad kampa ja vingume koos. Üle vahekäigu istus noormees, kes oskas inglise keelt ning kes mulle sõidu ajal tõlgiks olnud oli. Küsisin temalt ettevaatlikult, et mida tema sõidukiirusest arvab. "See on täiesti normaalne, nii me sõidame," ütles muidu mõistlikuna tunduv noormees, küüned tooli surutud ja pilk hirmunult teele naelutatud. "Oota, kas sinu jaoks sõidab juht turvaliselt?" ei suutnud ma uskuda. Pika pinnimise peale tunnistas noormees, et okei, natuke liiga kiire on jah, aga: "ära muretse, me jõuame turvaliselt kohale, Jumal kaitseb meid!" Ma kalastasin veel teisi kaasreisijaid, küsisin siit ja sealt, mis nad kiirusest arvavad, kuid vastus oli igal pool sama: "Jumal kaitseb meid!". Ohkasin südamest ja vastasin üle poole bussi: "Teate, mina ei usu Jumalasse, seega olen ma ainus inimene, kes surma saab, kui õnnetus juhtub, kas te palus saaksite paluda, et juht natukene aeglasemalt sõidaks." Kaasreisijad tulid aga hoopis parema lahenduse peale: "Ära muretse, me palvetame sinu eest ka!" Buss aeglasemalt sõitma ei hakanud. Maha ma minna ei julgenud, kuna kellelgi oli siinsamas eile just kõrvad ja keel välja lõigatud. Ma lihtsalt ootasin, et me kohale jõuaks. Päris kiiresti jõudsime. Kui linnapiir paistis ja kiirus alla läks, vaatasin absoluutselt imeliselt ilusat Mwanza linna ning ma päriselt ei uskunud , et ma ikkagi elusalt kohale jõudsin. See sõit oli nii traumeeriv, et veetsin järgmised kolm päeva kenas hotellis oma toas telekat vaadates, ma ei tahtnud mitte kuhugi minna ja mitte kellegagi rääkida. 

Järgmine väga ere mälestus kiirusest on Keeniast. Pidin liikuma marsuudil Nairobi - Kakuma. Kui te nüüd kaarti vaatate, siis see on "ainult" 700 kilomeetrit. Aga MILLIST TEED. Pool sellest teest on kõrbes, pinnasekattega, osaliselt tähistamata. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Alustasin teekonda ööbussiga Nairobist Kitalesse. Buss oli vana hea Easycoach, kõige turvalisem bussifirma Aafrikas. Sõit oli rahulik. Kitales otsisin edasisõiduvõimalust. Millegipärast välistasin suure bussi ning ronisin mingi poolavatud Land Roveri peale, kus me kõik piletiraha maksime ja turvalist transporditeenust vastu ootasime. Poolavatud tähendab seda, et reisijateosal polnud ees uksi, vaid mingi tuules lehviv riidekene. 

Sõit algas mägiteel ja selle all ma mõtlen väga mägist  ja kurvilist teed, mille kõrval on kilomeetrine kuristik. Meie juht sõitis seal täiesti hullumeelselt. Mäest alla sõites ja enne järsku kurvi, mille kõrval see mõnekilomeetrine kuristik oli, kiirendas ta maksimumini ning kurvi võttes oli tunda, kuidas auto viimase piirini pingutas ja koos püsida püüdis. Lisaks oli mul pidevalt tunne, et lendan lihtsalt sealt usteta autost välja. Ootasin mõned kurvid veel ära ning esimeses linnas läksin peatuse ajal juhiga rääkima. Ta ei saanud absoluutselt aru, milles probleem on, tema sõidab seda teeda iga päev ning teab, mida teeb. Jätkasime. Kiirus oli meeletu, kurvid endiselt jubedad ning nüüd hakkasid ka mu kaasreisijad hirmust karjuma. Ma andsin juhile märku, et ta auto kinni peaks ning palusin kaasreisijatelt, et nad juhile midagi ütleks. Kõik karjusid, et võta kiirust maha. Juht vaid naeris üleolevalt ning pani veel kiiremini minema. Jõudsime kõrbeteele, kus polnud ei asfalti ega mägesid. Meie pead olid pidevalt laes igast august läbi sõites, hüppasime siia ja sinna. Ühel hetkel kuulsin suure rekka signaali, mis sekund enne meiega kokku põrkamist eemale jõudis pöörata. Kuidas on see võimalik tühjal ja laial kõrbeteel? Inimesed karjusid hirmust. Mulle aitas. Vaatasin, palju veel sõita on jäänud. 4 tundi. Ilma ühegi suurema asulata vahepeal. Tundsin, et ei suuda isegi nalja minutit selles autos enam vastu pidada. Järgmises peatuses läksin maha. Küsisin juhilt, kas ta kavatseb niimoodi edasi sõita (naiivne küsimus onju) ning ütlesin, et ta seab kõigi inimeste elu ohtu ning mina selles sõiduvahendis enam olla ei soovi. Juht läks silmnähtavalt närvi - tema on mees, tema teab, mis teeb, tema oskab sõita. Mul oli talle väga palju vastu öelda, kuid sel hetkel reaalselt kartsin, et ta läheb närvi ja ründab mind füüsiliselt, kuna ta oli juba nii ärritunud. Istusin kohalikku söögikohta maha ning kuna ma juba juhuslikult politseinikuga ühte lauda istusin, kurtsin oma probleemi ära. Politseinik kutsus juhi nii moepärast enda juurde ja küsis selgitust. Bussijuht oli üsna närvis ja ütles, et mul on vaja ainult oma tahtmist saada ja ma tahan "teda kontrollida". Kusjuures kui ta sama jutuga jõudis kaasreisijate juurde, kes enne hirmust mitu korda karjusid, noogutasid need juhile kaasa nagu lambakari. Lõpptulemus oli see, et ootasin 6 tundi ning sain bussi peale, mis sõitis väga normaalselt. Minu reis võttis kokku üle kahe ööpäeva ja oli kõike muud kui lihtne. Tagasi otsustasin minna lennukiga - tund aega. Parim otsus üldse.

Lõpetuseks väike meenutus viimasest korrast Ugandas. Olin terve öö sõitnud Põhja-Ugandasse ning pärast esimese linna organisatsiooni külastamist sõitsime edasi järgmisse. Teekond kestis õnneks vaid kaks tundi, kuid bussijuhi sõidustiil oli pigem kihutav. Kindlasti ei olnud see võrreldav kahe eelmise korraga, kuid see oli ohtlik. Läksin bussis oleva piletimüüjaga rääkima. Ta rääkis bussijuhiga. Mitte midagi ei muutunud. Läksin uuesti. Ütlesin, et bussijuht sõidab ohtlikult. Piletimüüja ja teine asjataja bussis naersid, nagu ma oleks just aasta naljaga hakkama saanud ning vastasid, et ei, see on täiesti normaalne ja rahulik tempo. Ma ei loobunud ja ütlesin uuesti, et see on kihutamine, mis seab ohtu kõik bussis olijad. Sain vastuseks midagi ebaadekvaatset. Kui nad aru said, et ma ei loobu oma arvamusest, siis öeldi mulle, et "Kõik teised siin bussis arvavad, et me sõidame liiga aeglaselt, nad ei taha Kampalasse alles öösel jõuda." Ma palusin mitu korda, et nad näitaks mulle neid inimesi, kes sellist arvamust väljendanud on, sest ma küll selliseid kommentaare ei kuulnud. Mu palvet ignoreeriti. Ainus positiivne asi kogu vestluse juures oli see, et bussijuht kuulis seda ning võttis reaalselt kiiruse maha. Ma ütlesin meestele, et nende naer polnud kindlasti adekvaatne reaktsioon, kuna kui vaadata selle bussifirmaga viimastel aastatel juhtunud õnnetusi, siis neid on palju, need on ohvriterikkad ning enamuse põhjus on kiiruse ületamine. Selle peale jällegi naerdi. Selline laiem kontekst oli meestele ilmselgelt arusaamatu. Mul paluti maha istuda ja kohale jõudes bussifirmasse kaebus esitada - mõtle kui hea süsteem, juhul, kui kihutavas bussis sõites õnnetust ei juhtu ja kohale jõuad, võid kaebuse esitada. Igal juhul, kuna bussijuht võttis kiirust alla, siis läksin tagasi oma istekohale. Kogu selle vestluse ajal oli rõhutatult sõbralik, kuid konkreetne. Kui sõit oleks pikem olnud, siis ma oleks bussist maha läinud ja järgmisega sõitnud. Järgmisel päeval sain aru, et mu kaebus ei olnud asjata - see sama buss, millega meie eelmisel päeval 2 tundi sõitsime, järgmisel päeval läbis järgmine buss seda vahemaad 3,5 tundi - turvaliselt sõites.

Loodan, et kellelgi ei tule mitte kunagi ette olukorda, kus halb klienditeenindus (bussijuht) tema elu ohtu paneb, kaebused ei aita ning päriselt hirmu tundma peab. 

Lõpetuseks pildike viimase loo bussist Gaagaa. 

https://mountainsbeyondmountainsuganda.files.wordpress.com/2015/11/dsc_0110.jpg

Sunday, May 21, 2017

Kampalal on mitu nägu

Mäletan hästi, kui ma esimest korda Kampalasse tulin. Reisisime läbi Ida-Aafrika koos mitme sõbraga ning peatusime Kampala kesklinnas. Tänavatel oli rohkem inimesi, kui ma kuskil mujal näinud. Mõnes kohas oli võimatu teed ületada, reaalselt füüsiliselt polnud autode vahel ruumi, et sealt läbi mahtuda. Mäletan väga elavalt, kuidas me end läbi pressisime imeväiksest vahest, mis oli kahe suure bussi vahel ja ma mõtlesin vaid, et oleks neid ainult kindel pidurijalg. Täpselt selline mulje mul Kampalast jäigi - hektiline, ülerahvastatud, meeletu liiklus. 

Järgmisel korral olin siin juba kohalike sõpradega. Külastasin paljusid lihtsaid kodusid, sõitsime mootorrattataksodega, suhtlesime. Kampala oli sõbralik ja lahke. Meelde jäi matoke (plantaanide tehtud puder, maitseb nagu kartulipuder) ja ugandalaste külalislahkus.

Üks järgmistest kordadest oli see, kui ma proovisin elu Kampalas, kuu aega Kansanga piirkonnas, lihtsas korteris. Klassikalises lihtsas Ida-Aafrika korteris. Uksest sai sisse korteri ainsasse ruumi, kus oli üks pistik ning tühi plats. Tegin süüa parafinipliidil ning käisin kohalikust bensiinijaamast plastikpudeliga seda juurde toomas. Elekter oli meie korteris hommikul ja õhtul, päeval oli 12 tunnine paus. Oli kuum ja palju sääski. Elasin tiheda liiklusega tänava ääres ning kuigi olin pikalt Aafrikas elanud, siis kohutas selle tänava ületus mind väga. Kuna liiklus oli tihe, siis oli ka mootorrattataksodega liiklemine ohtlik. Sõitsin sõpradega igapäevaselt ühest Kampala otsast teise ja tagasi, mõnikord võttis minek aega 2,5 tundi. Kõik tundus nagu esimesel korral - palju inimesi, palju liiklust, hektilisus. 

Siis tuli kord, kui tulime sõbraga Keeniast Ugandasse puhkusele. Sel korral oli põhiteemaks Kampala ööelu. Käisime nii palju klubides, et minu limiit sai vist tol korral lõplikult täis. Mingi hetk oli unevõlg juba meeletu. Meenub uusaasta pidu, kui läksime ühest klubist kell 2 öösel edasi teise ning minu küsimuse peale, et kas seal "nii hilja" veel midagi toimub, vastasid kohalikud naerdes, et kamoon, pidu alles algab. Ja nii oligi! Kui ma kell 7 hommikul klubist lahkusin, oli küll põhimass lahkunud, kuid klubis oli veel piisavalt inimesi ja pidu kestis rahulikult edasi. See oli päris naljakas tunne, kui klubist välja läksin ja seal kõndisid inimesed asjalikult kostüümides oma tegemisi tegema ning päike siras.

Ja nüüd siis see kord. Elan Siisi juures, kes on siia Eestist kolinud ning ta elab Ntindas, mis on pigem rikkamate inimeste rajoon. On palju rohelust ja ilusaid vaateid. Sõites läbi Kampala, teen päris tihti autoaknast pilte, sest vaated on lihtsalt nii ägedad. Siisi korteril on ka äge terrass, kus on väga rahulik ja kena vaade mägedele ja rohelusele. Kuna olen liiga palju ohtlikke hetki mootorrattataksodel Kampalas näinud, siis olen endale andnud lubaduse neid asju võimalusel vältida. Segea kasutan uberi taksosid, mis on mu elu Kampalas väga-väga palju lihtsamaks teinud. Taksod on väga mõistliku hinnaga - näiteks 10 minutit sõitu läks täna 1,2 EURi. Uberi tulekuga nii Nairobisse kui Keeniasse on mu elu väga palju mugavamaks läinud. Veel on mul tekkinud lemmikkoht Kampalas - mis on Northern Bypass - see on suur maantee, mida mööda ma sõidan igapäevaselt kohtuma meie partnerorganisatsiooniga. Vaated on seal ikka päris ilusad - jällegi rohelus ja mäed. Seekord on Kampalas kuidagi väga rahulik. Ja tore. Ja lihtne. Ja ilus. Ja normaalne :D Nädalake on veel jäänud nautida. Hetkel naudin normaalust, ilu ja toredust Kabira country clubis :) 


Täitsa põnev kohe, et millist palet Kampala mulle järgmisel korral näitab :) Kampala on väga-väga mitmekülgne, kuid Aafrika on veel mitmepalgelisem. 

Thursday, May 18, 2017

Kes ikka Ugandasse minna viitsiks....

Veiko tegi eile koju jõudes ennekuulmatu avalduse: „Mõtlesin koju sõites sinu peale!“ Olin kohe põnevil. Noh, mis nüüd. Mida ta minust mõtles. Variante on ju palju. „Mõtlesin, et Janika läheb homme Ugandasse. Ja järgmine mõte oli, et MINA KÜLL EI VIITSIKS!“ No selge. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Natuke hiljem rääkisin, et Ugandas hakkab homsest peale vihma sadama. Kohe nädal aega jutti ikka. Veikol tuli jälle kaval muie: „Meil siin tuleb küll ilus ilm nädalavahetusel!“ Päris tore, kui ma saan kellegi meele heaks teha selle väikse asjaga, et lähen tööreisile Ugandasse. Veiko oli igatahes täiesti rahulolev fakti üle, et tema saab jääda koju sooja Eesti ilma nautima. Natuke hiljem, kui Veiko ja Sveni tuppa küsima läksin, et mis selle meie imeloom-lauatelefoni number on, olid mõlemal õlled juba lahti tehtud. Nüüd oli minu kord arvamust avaldada: „Kuulge, juba tähistate, oodake ikka kuni ma päris ära lähen. Vastus oli etteaimatav: „Oi, sa ei tea, mis pidu siin veel homme tuleb.“ Kui nii siis nii. Kui ma jaanuaris Keeniasse läksin, siis pidasid Meelis ja Mica pidu ja nüüd siis Veiko ja Sven.

Lend oli 7.25 ning kuna Veiko end suurejooneliselt mind lennujaama ära viskama pakkus (tsiteerides Veikot: „Mis see siis ära ei ole, viis minutit sinna ja viis tagasi“), siis panin hommikul koridori roomates vaimu juba valmis, et mingit rahulolevat irvitust näha ja kommentaare kuulda teemal, et mina, vaeseke, Ugandasse minema pean. Keda aga polnud, oli Veiko. Ilmselgelt ei tasu äratuskella liiga varaseks helisema panna, muidu on veel aega magada ning nii see läheb… Veiko üles äratatud, hakkasime kuue ajal lennujaama poole sõitma. Viimasel ajal olen ma selles kohas ilmselgelt liiga palju aega veetnud. Seekord on mu pagasis lisaks kõigele muule vajalikule ka laste turvatool ja 6 pakki Põnni kamapalle, mille viin oma sõbrale Siisile, kes lapse ja mehega Ugandas elab. Turvatool toodi mulle koju juba kuu aega tagasi, panin selle ilusti diivani kõrvale ning jäin kommentaare ootama. Mu elukaaslaste pilgud olid üsna hindamatud. Niimoodi ma neid veel varem üllatanud polnud.

Huvitav hetk oli check inis. Teenindaja vaatas mu passi ja printis pileteid ja siis ütles, et lendate Entebesse, jah! Ja tol hetkel ma mõtlesin, et mis Entebbe? Kuhu ma üldse lähen. Kas ma ei pidanud kuhugi mujale minema? Siis vaatasin turvatooli ja Siisi tuli meelde. Kui tol hetkel seal check inis oleks mult küsitud, et kuhu ma lendan, siis oleks mul vist vastamisega natukene aega läinud. Liiga palju riike ja kontinente. Palju lendamist.

Amsterdami lennule minnes õnnestus mul kuulata pealt kahe Nigeeria eksperdi vestlust. Umbes 18-aastased noormehed, millegipärast pintsakutega ning moodsate soengutega, kes ilmselgelt Amsterdami elu nautima läksid („hotellis käime ainult magamas…kui sedagi…hahahahaha!“), fantaseerisid mingil imelikul põhjusel tühja koha pealt Nigeeriast. „Mõtle, kui me NIGEEERIASSE lendaks,“ ütles üks. „Ma EI lendaks Nigeeriasse,“ tuli kõiketeadva häälega vastus. Ja siis läks lahti. Nigeeria eksperdid olid hoos. Sain teada, et Nigeerias elatakse reis lennujaamast hotelli üle AINULT siis, kui keegi „oma jope“ vastas on, kes teeb kindlaks, et ikka ohutult hotelli jõudsid ja „tõmbab veel teki ka üle pea“. „Muidu tõmmatakse sind kohe pärast maandumist kuhugi autosse ja topitakse aineid täis ja siis ei leia sind enam keegi.“ Kuulasin ekspertide vestlust ning olin väga lähedal paljastusele, et ma Nigeeria „naaberriiki“ Ugandasse reisin. Oleks tahtnud neid kommentaare kuulda.

Lennukis istus minu kõrval mingi mees, keda üle vahekäigu siis töökaaslane jututas. See töökaaslane oli multiekspert. Kõigepealt tuli süvaanalüüs lennukitest ning sellest, kuidas see KLM-i pann ei kõlba kuhugi võrreldes Nordic-u lennukitega. Seejärel tuli doktoritöö tasemel argumentatsioon sellest, miks auto omamine on kõige mõttetum asi maailmas ning auto rentimine, bussid-rongid on ikka õige teema. Seejärel läks naine vetsu ning mees, haistes oma võimalust, pani silmad kinni ja andis oma parima, et magamist teeselda. Veidi hiljem tuli tal siiski kuulata erinevaid ekspertarvamusi nii ilma kui reisimise kui rallimise teemal. Eestis on ikka nii palju eksperte!

Võib-olla olen ma terve elu pimeduses elanud, kuid täna KLM-i suurest lennukist kahe istme vahelt STEPSLI avastades mõtlesin kohe esimese asjana, et kas need on seal koguaeg olnud ja ma olen lihtsalt terve elu kannatanud arvates, et lennukis pole stepsleid. Ei tea, kas peaks Wifi-t ka proovima 😃 Nii ma siis siin sõidan, pilved akna taga. Amsterdamist lendasime kõigepealt kaheksa tundi Ruandasse. See on lennuk, mis paneb kõigepealt Ruandas mõned inimesed maha ja võtab teised peale ning seejärel läheb edasi Ugandasse, kus pannakse Ugandasse reisijad maha ning lisainimesed neile, kes Ruandast juba peale tulid. Eelmisest Entebbes maandumisest on mul väga põnevad kogemused. Lennuk laskus Victoria järve kohal vääääga madalale ära ja kuna sel nädalal olid Ugandas terrorihoiatused, siis tuli mul reaalselt juba mõte, et äkki on lennuk kaaperdatud. Mingi sekund enne maandumist nägin siiski maad ning nii me maandusime. Seekord tean juba valmis olla.

Viimased korrad Aafrikasse tulemised on olnud kuidagi väga lihtsad. Lihtsalt võtad kodust pileti ja istud lennuki peale. Just nüüd Kigalisse maandudes ei olnud üldse mingit „Aafrika tunnet“. Mismõttes Kigalis? Alles ju olin kuskil Euroopas. Kui ma alles Aafrikas käimist alustasin, siis eelnes reisile kuskil poole aasta kuni aasta pikkune rahakogumisperiood, ettevalmistused, pakkimisnimekirja tegemine. Reis ise oli tavaliselt ikka vähemalt kaks päeva, kõige odavamat teekonda mööda ning ei lõppenud kindlasti mitte nii nagu täna – ettetellitud takso nimesildiga mind lennujaamas ootamas, kuna ma lihtsalt ei viitsi sellega saabudes tegeleda, miks mitte ette tellida. Jah, vanust (haha 😃 ) ja reise koguneb ning mugavustsoon aina kahaneb.

Seekordne reis Eestist Ugandasse kestab kokku 15 tundi. Kaks lennukit. Kaks vahemaandumist.
Lennukisõit kahjuks filme vaadates ei möödu – juba homme on koolis seminar ning loen oma 50 faili, mille kokku umbes 15 minutiga välja otsisin ja alla laadisin – midagi olen ikka koolis õppinud ka. Mul on hea meel, et ühe päevaga kohale jõuan ning saan ettetellitud taksoga ilusti Siisi juurde minna. Juhul kui kõik nii läheb. Sest see on Aafrika. TIA.

Nautige seda imelise ilmaga Eesti nädalavahtust!