tag:blogger.com,1999:blog-13840837738605204172024-03-06T07:34:35.103+02:00REISIKIRJADJanikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.comBlogger171125tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-89370715878063855352023-10-20T17:20:00.002+03:002023-10-20T17:24:42.417+03:00Youtube kui nr 1 reisiettevalmistuse koht <p></p><div style="text-align: justify;">Kes meist ei mäletaks aegu, kui välismaale iseseisvalt seljakotiga reisimine algas Lonely Planeti ostmisest. Oi, need olid kuldsed ajad. Ja kapsaks loetud raamatud. Ma ise olen näiteks terve Ida-Aafrika ja Zambia Lonely Planeti abil läbi reisinud ning samamoodi seiklesin esimestel aastatel ringi ka Keenias. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJrSI_qNiGTD8ImPSG69H1Ahi2Emb3gqs7_SkioDWDJVJehy1EG089ngjlPZVpCNhcjk1Li3uI3xboA5IBuLvs_Qii55vQxtU3Vc6hz-AjKGLW9tSmkomt-gwko3ZbAH_e8hhMeJy21TZVIWEwwuB5HAIUEFFuy3xiwAT6LGSmzgdtol8AaTsjMcTqV5M/s2496/Keenia%20k%C3%BClades%20tekitas%20oma%20pildi%20n%C3%A4gemine%20lastele%20suurt%20elevust.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1664" data-original-width="2496" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhJrSI_qNiGTD8ImPSG69H1Ahi2Emb3gqs7_SkioDWDJVJehy1EG089ngjlPZVpCNhcjk1Li3uI3xboA5IBuLvs_Qii55vQxtU3Vc6hz-AjKGLW9tSmkomt-gwko3ZbAH_e8hhMeJy21TZVIWEwwuB5HAIUEFFuy3xiwAT6LGSmzgdtol8AaTsjMcTqV5M/s16000/Keenia%20k%C3%BClades%20tekitas%20oma%20pildi%20n%C3%A4gemine%20lastele%20suurt%20elevust.JPG" /></a></div><br /><div style="text-align: justify;">Nutitelefoni tulekuga lükati aga Lonely Planet troonilt. Tuli googeldamine ja foorumid ja blogid ja... kuni selleni, et viimastel aastatel teen ma suure osa oma reisiplaneerimist hoopis Youtube abil. Arvestades seda, kui kiirest asjad muutuvad ja kui kiiresti on viimast infot veebist leida, siis reisi detailide planeerimiseks kasutaks ma kindlasti veebi. Raamatutel on oma koht, selleks, et saada sissejuhatav või üldine idee riigist. Samas on Youtube "reisisektsioon" viimastel aastatel väga suure arengu teinud. Võib-olla on Youtubest võimalik isegi natuke liiga detailset infot saada. Sest kui veeta mitu kuud, et oma sihtkoha kohta kõikvõimalikud videod läbi vaadata, siis kus on lõpuks üllatusmoment. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Milliste küsimustega ma siis Youtube poole pöördun? Absoluutselt kõigega. Kuna ma pole kaugeltki ainus, kes reisiplaneerimise puhul Youtube poole pöördub ning informaativsele sisule nõudlust on, siis seal kus nõudlust, leiab ka pakkumist. Alustades näiteks viisadest. Vietnam annab uuesti välja 3-kuust online viisat. Kuna igal riigil on viisataotluses oma nõksud ja trikid, siis selleks, et ma sellise lihtsa asjaga nagu viisataotlus, ei häviks, läheb enne protsessi alustamist ikka käima paar videot, kus sarnane asi teistel reisijatel juba läbi tehtud ning põhilised põrumiskohad saab kiirelt selgeks. Ning neid videosid on ja palju. Kes räägib samm-sammult protsessist, kes juhib tähelepanu suurematele probleemidele, kes jagab detailselt oma kogemust. Absoluutselt kõik on olemas. Ainult vaata ja õpi.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Samamoodi saab Youtubes mugavalt välja valida linnasid, kus oma reisi ajal peatuda. Kui üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, siis üks video ütleb veelgi enam. "Ilus rand" võib tähendada väga paljusid erinevaid asju täpselt samamoodi nagu ka "mõnus õhkkond". Kui aga järjekordne reisija mööda tänavaid kõnnib, siis kõnnin temaga justkui kaasas. Ja olen juba enne reisi 100% veendunud, et näiteks Canggu rand Balil on oluliselt kehvem koht kui Da Nang'i imeilus rand Vietnamis. Ehk siis ma tean, kuhu oma rannategevused planeerin. Samuti on mul pilt selge ka pärast seda, kui Laosest Kambodžasse mööda maad reisimise kohta infot otsides oli kõige levinum pealkiri "kuidas ma piiriületusel skämmi sain", siis saan selle põhjal oma otsused teha. Mis on ulmeline, on kõige tavalisema keskmise Youtuberi videokvaliteet. Mingil hetkel tehakse investeering korralikku kaamerasse ja mikrofoni, pole harvad ka droonikaadrid ja uskumatult detilne videotöötlus. See peidab endas ka veidi ohtusid, näiteks kui ma huvi pärast vaatasin Koh Lipe saare videosid Tais, kus ka ise mõned päevad veetnud olen, siis tundus mulle justkui oleks see saar ilusamaks töödeldud. Jah, saar oli ilus, kuid mulle just kustumatut muljet ei jätnud - tagasi ma ei läheks, vaid avastaks pigem uusi kohti. Kuid Youtuberitel on ka see omadus, et nad oskavad igas kohas otsida just seda ilu ja põnevust. Mina tegin lihtsalt saarele ringi peale ja läksin tagasi hosteli. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Üks eraldi kategooria, mis Youtubes leidub, on toiduvideod. Mulle meeldib süüa head toitu, aga ma pole selle nimel kunagi oma reisitrajektoori või tegevusi planeerinud. Fookuses on ikkagi olnud muu. Kagu-Aasias reisijatel tundub toit aga olevat absoluutne lemmikteema. Olen üsna kindel, just toit on selle piirkonna kõige rohkem kajastatum teema Youtubes. Minu jaoks on see muidugi kasulik, sest saan üsna vähese vaevaga kätte visuaalse info asjadest, mida võiks ja tahaks proovida ning siis ei jää mul põnevad toidud proovimata. Siinkohal ei saa ma jätta teiega jagamata Mark Wiens'i 10 miljoni jälgijaga reisimisele pühendatud toidukanalit. Mark kutsub end oma instagrami lehel "Full time eater" ning toiduvideosid on ta teinud juba 14 aastat. Absoluutselt kõige esimesest videost peale kiirgab temast positiivsust ning suurt soovi oma toidukogemusi jagada. Täpselt sama enutsiastlikult, kui ta tegi oma kanalit vaid paari jälgijaga, teeb ta endiselt videosid ka 10 miljoni jälgijaga - veetes enamus aega tagasihoidlikes tänavakohvikutes, sest just sealt otsib ta parimaid maitseid.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="BLOG_video_class" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/_AuXvnCLERA" width="320" youtube-src-id="_AuXvnCLERA"></iframe></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Lisaks toiduvideotele leiab väga palju videosid ka eelarvest. Kuid siin tuleb tähele panna, et sõnadel "odav" ja "säästlik eelarve" täpselt nii palju tähendusi, kui on inimesi. Õppisin üsna kiirelt, et suuremale osale USA-st pärit reisijate jaoks tähendab "ülimalt odav elu" eelarvet, mis ületab korralikult keskmist Eesti palka. Lihtsalt lähtepunktid on niivõrd erinevad. Samuti ka mugavus ja elustiil, mida Aasias otsitakse. Paljud välismaa reisijad naudivad seda, et saavad kolm korda päevas käia väljas söömas ning tihti kohalikus mõistes päris kallites kohtades. Minu kogemus on näidanud, et mida väiksema eelarvega elada, seda rohkem kohalikku elu näeb ja kogeb. Keenias jõudsin ma niimoodi mingil hetkel ikka väga kohaliku eluni - kui ma 4 kuud keset küla mudaonnis elasin ning jõest joogi- ja tarbevett tassisin. Oli kogemus. Hetkel eelistaks, et vett tassima päris ei pea. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Mul on mitmeid lemmikuid kanaleid ning jagan siin teiega mõnda põnevamat. Kõigepealt Paddy Doyle. Ma avastasn ta kõigepealt selliselt kanalilt nagu "The budgeteers", kus konsept oli lihtne - neil kolmekesi sõpradega oli 1000 EUR ja teatud piirkond maailmas, kus nad proovisid siis võimalikult kaua selle summaga reisida. See oli täiesti eriline ja hästi tehtud stiil Youtubes, kuid mingil hetkel kolis ta ise Taisse ning hakkas 1.5 aastat tagasi tegema täisajaga Youtube. Kuna ta ise elab Kagu-Aasias, siis on tema videod ääretult põhjalikud ja hästi tehtud. Eriti põhjalikud on tema Tai videod, nimelt reisis ta mootorrattaga Tai kõigisse 77 provintsi, mis võttis tal kokku aega üle aasta. Paddy teeb videosid ausalt, pühendumusega ja ääretult põhalikult. Kui mul on mõne Kagu-Aasia sihtkoha kohta infot vaja, pöödun julgelt esimesena just tema kanali poole. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="BLOG_video_class" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/vpKMtwtxN28" width="320" youtube-src-id="vpKMtwtxN28"></iframe></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Järgmiseks julgen soovitada meie põhjanaabrit Joose the Nomad. Kuna eestlastest diginomaadidest Youtubereid pole mul õnnestunud veel leida, siis see on lähim, kuhu ma jõudsin - Joose on Soomest. Ikka on tore tuttavat aktsenti kuulda ning vaadata, mida soomlane asjadest arvab. Jagan siin tema kõige populaarsemat videot, mis on juhuslikult tehtud just ühest minu sihtkohast, Da Nang'i linnast Vietnamis. Sellel videol võis ja võis mitte natuke olla oma roll selles, et ma just Da Nang'i välja valisin.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="BLOG_video_class" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/7Z2EKZhQxFU" width="320" youtube-src-id="7Z2EKZhQxFU"></iframe></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Rääkides Youtuberitest, kes minu lehel pidevalt ennast justkui iseenesest ilmutavad, siis ei saa ma kindlasti unustada ka Brian and Carrie kanalit, kes toodavad videosid väga püsivalt ja järjekindlalt. Nemad kuuluvad kõvasti pead tõstvasse koolkonda, kes on otsustanud varajaselt pensionile minna ning kas oma vara maha müüa või hoopis investeeringutest elada ning ... reisida pikalt, vähemalt kümme aastat. Loomulikult pole see selline reisimine, et iga päev ollakse uues kohas, aga neil on üsna sarnane stiil minu reisiplaanile, kus ollakse kuskil kuu aega ühes kohas. Võrdluseks siis nende Da Nang'i video.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="BLOG_video_class" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/9Qx19bDVa3I" width="320" youtube-src-id="9Qx19bDVa3I"></iframe></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">See Youtuberite osa siin ei oleks täielik ilma absoluutsete legendide, Kara&Nate'ta. Nende kanal on kasvanud ja väga suureks 3.65 miljoni jälgijaga. Kui nad alustasid reisimist oma säästude eest, siis hetkel on nad täisajaga Youtuberid ning saavad endale lubada juba tavavaataja jaoks isegi võib-olla natuke liiga luksuslikke asju. Aga noh - vaadata on ju tore.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="BLOG_video_class" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/wvRnoLIvabY" width="320" youtube-src-id="wvRnoLIvabY"></iframe></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">Viimasena jagan kanalit Backpacking Bananas - see on lihtsalt nii tore reisikanal ning temaga on mul võib-olla ennast kõige lihtsam samastada. Christianne on teinud äärmiselt palju tööd oma kanaliga ning tundub, et tema jälgijate arv on kasvanud üsna orgaaniliselt läbi aastate. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="BLOG_video_class" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/lHk7xvJBxaw" width="320" youtube-src-id="lHk7xvJBxaw"></iframe></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">Enne, kui te nüüd hakkate neid kanaleid vaatama ning võib-olla leiate veel mõned (tuhanded) põnevad kanalid, siis lihtsalt hoiatuseks, et tagajärgede eest vastutate ise. Selline tegevus võib viia heal juhul reisikanalite sõltuvuseni ning halvemal juhul mõne pikema reisini ja noh...üldse võib teie elu pea peale pööratud saada. Aga. See võib ka seda väärt olla. Mina lahkun, nautige videosid :)</div><p></p></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-26495837883902966022023-10-19T09:00:00.009+03:002023-10-19T09:00:00.131+03:00Kuhu ma siis üldse lähen ?<p style="text-align: justify;">Ma ei tea, paljud teist on olnud olukorras, kus ees on maailmakaart ning absoluutselt kõik on võimalik. Või noh, seda ma teadsin, et näiteks Šveitsi ma suure tõenäosusega ei lähe, sest kui eelmisel korral seal samamoodi säästliku eelarvega reisisin, siis ega üle kahe päeva väga olla ei kannatanud. </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR1q04Ppww6LFbu-5smv7hyHVcSuU62H_zsiv2_V61IJbWZaksTgtKiuUJRupK6ZnuJps0e03fEtVO1ABsuq-n6VZYOnlLKLesmsdoU6soS9nqENUOv3aA7CD-LyzmCR7J-OmSe_OGVtrp9lr6x8L-iTtQ-cx50zeLyFK_VNkSo_I2yVjXxjTucJUu0rY/s5996/3.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3977" data-original-width="5996" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiR1q04Ppww6LFbu-5smv7hyHVcSuU62H_zsiv2_V61IJbWZaksTgtKiuUJRupK6ZnuJps0e03fEtVO1ABsuq-n6VZYOnlLKLesmsdoU6soS9nqENUOv3aA7CD-LyzmCR7J-OmSe_OGVtrp9lr6x8L-iTtQ-cx50zeLyFK_VNkSo_I2yVjXxjTucJUu0rY/s16000/3.jpg" /></a></div><div style="text-align: center;">Šveits kogu oma ilus :)</div><p style="text-align: justify;"><br /></p><p style="text-align: justify;">Välistusmeetodiga ka jätkasin. Kuna Aafrikas olen ma viimase 14 aasta jooksul juba piisavalt aega veetnud ja ka Euroopas ning Põhja-Ameerikas on piisavalt reisitud, siis jäid lauale loogilised variandid Ladina-Ameeria ning Aasia. Ladina-Ameerikas oleks tore osata mingilgi tasemel hispaania keelt ning väga suurt tungi seda õppima hakata ma hetkel ei tundnud. Küll jõuab. Seega niimoodi välistamismeetodil jäigi alles Aasia. Noh, Austraalia ja Uus-Meremaa on ka olemas, aga noh... samahästi võib ju Šveitsi minna. </p><p style="text-align: justify;">Aasia on aga suur ja lai, seega otsustasin välja valida mingi konkreetse piirkonna. Olles diginomaadide soovitusi kuulanud, siis tihti jäi kõlama, et kui tahad ise ka diginomaadiks hakata, siis ümbritse end vastava kogukonnaga, mis inspireeriks. Üks suurimaid diginomaadide pesasid maailmas on Kagu-Aasias. Samuti on paljud inimesed seda piirkonda reisimise osas ülistanud. Olen ise käinud vaid lühidalt Tais ja mingit erilist muljet mulle seal ei jäänud, kuid suur mass inimesi tavaliselt ei eksi ning lähen ja vaatan selle asja siis üle. Annan Kagu-Aasiale ühe korraliku võimaluse. </p><p style="text-align: justify;">Riikide valmisel mängisid rolli mitmed kriteeriumid, millest kõige olulisemaks said teiste diginomaadide soovitused. Kagu-Aasias soovitati väga palju Taid ja Balit, neile järgnes Vietnam. Need kolm riiki ma siis alustuseks ka välja valisin. Alustan diginomaadide mekast Chiang Maist - mis on linn Põhja-Tais, millest on saanud väga mitmete maailmareisijate baas pärast kümente või isegi sadade riikide külastust. Midagi selles linnas peab olema ning ma lähen ja uurin välja, mis seal siis on. Chiang Mais olen detsembris - ehk siis just parimal hooajal, mis kestab novembrist veebruarini. Sel ajal on linnas mõnusalt soe kliima (mitte liiga kuum), samuti ei saja ning ei ole alanud veel ka "burning season" ehk siis aeg, mil linnas on palju suitsu. Nimelt on põllumeestel kombeks oma põllud põlema panna pärast saagikoristust. See traditsiooniline põllumajanduslik tava ja mõeldud eelmise aasta taimestiku eemaldamiseks. </p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNoS_Pmj84aH34EmlfykOo4Hg-VMOOSEbW9NM3Se54OtLKpXxFyQczlYaZ01mRxJeunt2BjQIDHUjT-5eX5Ucr4qFvCI3gExtL0r7YllDRUYWe93oMHEnZPRtuAsLuxJH8qc60N5BbcPucNctXmTkcpdxyTnQyGv8bqOvFBwbn-F5MNk5ItEe_NYsYwMY/s5876/shutterstock_1687782745.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3923" data-original-width="5876" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgNoS_Pmj84aH34EmlfykOo4Hg-VMOOSEbW9NM3Se54OtLKpXxFyQczlYaZ01mRxJeunt2BjQIDHUjT-5eX5Ucr4qFvCI3gExtL0r7YllDRUYWe93oMHEnZPRtuAsLuxJH8qc60N5BbcPucNctXmTkcpdxyTnQyGv8bqOvFBwbn-F5MNk5ItEe_NYsYwMY/s16000/shutterstock_1687782745.jpg" /></a></div><br /><p style="text-align: justify;">Kui seljakotireisijad liiguvad Chiang Maist tavaliselt mööda maad edasi Laosesse ja sealt Vietnami ning siis Kambodžasse, siis mina lendan täpselt esimesel jaanuaril hoopis Kesk-Vietnami linna Da Nangi, kuhu targa inimesena jõuan otseloomulikult jällegi parimal hooajal, milleks peetakse ajavahemikku jaanuar kuni aprill. Jaanuaris ja veebruaris on jällegi parajalt soe ning sademete hulk minimaalne, märtsis ja aprillis hakkab ilm soojenema. Kuna on tegemist kohaliku kevadega, siis õitsevad mitmed taimed ja puud ja peaks päris ilusaks minema. Mida enam ma selle linna kohta videosid vaatasin, seda pikemaks ma oma aega seal planeerisin. Kuna Vietnami saab 3-kuuse viisa, siis nii kauaks ma Da Nangi vähemalt hetkel ka jääda kavatsen. See on täpselt paraja suurusega linn ookeani ääres, ühe maailma ilusaima rannaga ning ääretult odavate elamiskuludega. Diginomaadide seas on see linn tõusev täht - mingi infrastruktuur seal on, kuid mass pole veel peale lennanud. Broneerisin 230 meetri kaugusel rannast endale 3 kuuks toa suhteliselt normaalses hotellis ning maksan selle eest vaid 100 EUR kuus. Mis saaks valesti minna :) </p><p style="text-align: justify;">Ongi juba kätte jõudnud aprill ning siis algab hooaeg Balil. Nagu arvata võisite, siis ka Bali "sattus" pärast kuudepikkust uurimistööd mõnusalt just selle parima hooaja peale - Bali kuiv hooaeg kestab aprillist oktoobrini. Kuna Bali on ääretult populaarne, siis on mul sealsed majutused juba broneeritud ja makstud. Jah, oktoobris. Valisin pikalt, aga lõpuks olen oma valikutega väga rahul. Esimese kuu veedan lõunakaldal Canggu lähistel ning teise kuu Ubudis. Balilt edasi lendan mai lõpus, viisat saab lihtsalt maksimaalselt kaheks kuuks.</p><p style="text-align: justify;">Kui mai kuuni on mul juba igasuguseid broneeringuid tehtud ja lennupileteid ostetud, siis sealt edasi veel mitte. Hooaegade mõttes võiks edasi liikuda Malaisiasse, Jaapanisse ja siis Filipiinidele. Aga noh. Eks elu näitab, kuhu ma päriselt jõuan. Samas on hea, kui mingi idee on paigas. Olen ka kuulnud väga palju lugusid, kuidas sarnaste reisiplaanidega inimesed lendavad "alustuseks" Chiang Maisse ning sinna kinni jäävad. Sest noh, kuhu sa ikka lähed, kui niivõrd meeldib. Et seda olukorda vältida, broneerisin ja maksin ma juba piisavalt asju ära, et ma ikka kindlasti edasi liiguks. </p><p style="text-align: justify;">Maksmisest rääkides, siis olen ma jõudnud faasi, kus üle 150 EUR kuus majutuse eest tundub juba liig, mis liig. Oma esimese majutuse Tais broneerisin juba kunagi päris ammu ning jah, see tuli veidi kallim, kuna ma tahtsin elada kindlas linnapiirkonnas. 240 EUR läks siis esimene kuu, mille eest sain rõduga stuudiokorteri ühes linna populaarseimas piirkonnas. Vietnamis tuleb mu hotellituba 100 EUR kuu ning esimene kuu Balil esimese poolaasta kõige kallim ehk siis 300 EUR, aga see on ka üks väga eriline koht, millest täpsemalt juba hiljem. Teine kuu Balil on 134 EUR ja ka juba makstud. Absoluutselt kõigi majutuste puhul on mul tunne, et sain ikka väga hea diili - ja noh olgem ausad, eks ma kaevasin ka seda väga head diili ikka väga kaua välja sealt netiavarustest. Hostelitoas olen vaid korra ning irooniliselt on see mu kõiege kallim ööbimine, kuid see tuba asub villas ning on lisaks juba nagu mainitud ikka üks väga eriline maja, kuhu saamiseks pidi reaalselt kandideerima. </p><p style="text-align: justify;">Kui alguses olin kahevahel, et kas teha esimestel kuudel ka vabatahtlikutööd ehk siis töövahetust - kus siis 3-5 tunni abi eest nädalas saaksin tasuta majutuse ja toidu, siis otsustasin siiski, et kuna leidsin majutuseks head diilid, siis vähemalt alguses pühendun ainult kaugtööle ja tasakaalukale elule. Eks edasi juba vaatab, kuidas sellega läheb. Jaapanisse minnes arvatavasti ikkagi võtan mingi vabatahtlikutöö, sest sealsed elamiskulud on päris suured ning see oleks ka hea võimalus kohalikku kultuuri sisse elada. Ja nagu juba eelmises postituses mainisin, siis eks võin neid ananasse ka kuskil korjata, kui väga vaja on. Elu on seiklus.</p><p style="text-align: justify;">Kogu selle Aasia jutuga unustasin väikse fakti, et mu reis saab alguse Norrast. Nimelt on mul Norras kolm väga head sõpra, kellel iga paari aasta tagant olen proovinud külas käia. Kuna Oslost saab niikuinii lihtsamini, odavamalt ja otsemini Aasiasse, siis lähengi alustuseks üheks kuuks Norra ja sealt edasi juba Taisse. Tai-Chiang Mai piletid maksid näiteks 298 EUR. Not bad :) </p><p style="text-align: justify;">Selline lühikokkuvõte siis reisi esialgsest plaanist. Kunagi on hea siia tagasi tulla ja meenutada, et mida ja kuidas ma asju arvasin minevat.</p><p style="text-align: justify;"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiutBvu9nF2UqTUB5ip0Kg8bmjfSYMxmWx-emSNNgTMS_muCEvcI0lC56RAWhw4_HpQfyhLhlhyDScy889FDL-zCtdbUUtwGcyxlpgxyP2bdWZSWxr62jcg9JuT997M-tIFTzFoZdFICWtXz5PpUq7TcBdVGr2WrlldA6H6OKJvIHiun1UxjAyUgCb1fCw/s5504/DSC_0025.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3096" data-original-width="5504" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiutBvu9nF2UqTUB5ip0Kg8bmjfSYMxmWx-emSNNgTMS_muCEvcI0lC56RAWhw4_HpQfyhLhlhyDScy889FDL-zCtdbUUtwGcyxlpgxyP2bdWZSWxr62jcg9JuT997M-tIFTzFoZdFICWtXz5PpUq7TcBdVGr2WrlldA6H6OKJvIHiun1UxjAyUgCb1fCw/s16000/DSC_0025.JPG" /></a></div><div style="text-align: center;">Üks suurepärastest paatidest, millega Tais sõitsin ja mis korralikult raputas</div><p style="text-align: justify;"><br /></p>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-64525948262048228682023-10-18T01:13:00.004+03:002023-10-18T01:44:06.390+03:00Nädal aega on jäänud...<p style="text-align: justify;">Suuremate ettevõtmiste planeerimine ei alga kunagi viimastel nädalatel. Siis on kõik tavaliselt vaid vormistamise küsimus. Kuigi detaile tundub olevat palju, aga tegelikult on asjad paigas.</p><p style="text-align: justify;"><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZNaHAqZ0g76Px7GIuhV6lW7gNMTTFKpslX0xvyT0T3PV9ZqLUwAAJLLEI_4jgpEkZRJ4WkgSu1FZah1EqY3ljpdB4dlO7Hq3mHaQ0pj1dYPs2Pqn50u09_t3Eh39baZbYK2lANanWYvVGHjjTDa03_VNfQd-_70RomZvnqLlqRqNlOiHVactm1wYYZJo/s3141/DSC_0881.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1765" data-original-width="3141" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZNaHAqZ0g76Px7GIuhV6lW7gNMTTFKpslX0xvyT0T3PV9ZqLUwAAJLLEI_4jgpEkZRJ4WkgSu1FZah1EqY3ljpdB4dlO7Hq3mHaQ0pj1dYPs2Pqn50u09_t3Eh39baZbYK2lANanWYvVGHjjTDa03_VNfQd-_70RomZvnqLlqRqNlOiHVactm1wYYZJo/s16000/DSC_0881.JPG" title="Olen pidevalt päris nomaadidelt elu õppinud :)" /></a></div><p style="text-align: justify;">Minu nomaadi elu plaanid said alguse ikka väga ammu. Mäletan, et juba 10 aastat tagasi piilusin vaikselt sellist elustiili harrastavate inimeste poole, kuid siis oli neid oluliselt vähem kui praegu. Rääkisin sellest plaanist isegi ühele sõbrale, kes oli huvitatud liitumast ja küsis, et noh, paneme siis riigid paika? Aga. Ma ei olnud valmis. See ei olnud veel minu hetk. Sealt edasi tuli aeg, kui ma tegin tööd arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonnas, mis mulle väga meeldis ja tänu millele sain niigi üsna palju reisida. Alguses oli põnev ja isegi natuke unistuste elu - alati, kui hobist saab töö, siis tundub see uskumatu võimalus. Siiski. Kümnest aastast piisas. Kõik hakkas korduma. Kõik oli juba olnud. Kõik oli ette teada. Kasvas rahulolematus asjadega, mis oleks võinud olla teisiti. Pärast pikka kaalumist sai see eluetapp läbi. Alguses mõtlesin, et äkki kahetsen oma otsust, kuid mäletan nii selgelt, kuidas pärast viimase koosoleku lõppemist täpselt kell 5 õhtul (tööpäeva lõpp ikkagi) panin arvuti kinni ja jooksin sõbrannaga kohtuma. Ning tundsin ääretult suurt vabanemise tunnet. Ma ei olnud aru saanudki, kui rõhuvaks see töö viimase aastaga muutunud oli. Esimest korda kümne aasta jooksul sain tunda, mis tunne on elada nii, et sul ei ole aastas vaid 4 nädalat, et keskenduda millegile muule kui tööle. Tegeleda muude asjadega. Arendada endas muid huvisid. Ja noh, kasvõi magada ja jalutada kui soovi on. Enne oli alati töö esikohal. Prioriteet. Midagi, mille ümber pidid muud asjad mahutama. </p><p style="text-align: justify;">Pärast töölt lahkumist läksin 6 kuuks USA-sse ja kõndisin Mehhiko piirist Kanada piirini mööda USA läänerannikut PCT matkarajal. Absoluutselt unustamatu kogemus. Kuigi leidsin rajal palju sõpru ning telkimisplatsidel olime tihti kambakesi, siis enamus aega päeval kõndisin üksi. Ja niimoodi kuus kuud järjest. Kui juba mõnetunnise jalutuskäiguga tulevad head mõtted, siis kujutage vaid ette, kui head mõtted tulevad poole aasta jooksul. Iga sammuga hakkas aina hullumeelsemana tunduma energia, mille me paneme töö alla. Mitte just tunnid või aeg, aga energia. See, et kõik muu peale töö toimub kohati justkui ellujäämise režiimil ning nädalavahetustel on raske otsustada, kas kasutada neid päevi magamiseks ja mitte millegi tegemiseks või hoopis nende kõikide muude asjade jaoks, milleks nädala sees raske energiat leida on. Ja siis loe aina oma puhkusepäevi ja tee strateegiat, kuidas sellel aastal puhkamisest ja oma elust maksimum välja pigistada. Kuidas kombineerida jõulusid ja muid vabu päevi ning nende ümber midagi natukenegi pikemat ehitada. Neli nädalat aastas töövälist aega on ikka ääretult vähe, kui omada huvisid ja hobisid ning muud taolist. Mäletan, kuidas mu arvutikaas lendas reedel täpselt kell 5 kinni, pakitud kotid juba toanurgas ning startisin sekunditki kaotamata matkale. Lisaks sellele, et oma elule niigi vähe aega oli, siis mingil imelikul põhjusel ohverdame me seda vähestki aega töötamiseks - justkui 8 tunnist ja 5 päevast nädalast vähe oleks. On inimesi, kes esimestel puhkusepäevadel veel tööd teevad ja terve puhkuse meilidel silma peal hoiavad. Mina nende hulka ei kuulunud. Puhkus oli puhkus. Kaua oodatud. Meile sai terve ülejäänud 11 kuud lugeda.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhj_T9deIU9s7iUG8g6JIeBZZ4WwNsUuzAXcMEnYkTWKfLZUdl4mVgKNtwN4WefuYnbuj8s422SR3i57Jo-JQt6rRF5h0y9zL1EMgyRtL6FXG_i7egfYcd1mIkz9XKMqePaetoNyaQZsqDEDboLFJiuOjf3JZqQVI7jxF3yvmSmiiWVqeI9nLupY-LmWRM/s3965/_IGP1023.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="2634" data-original-width="3965" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhj_T9deIU9s7iUG8g6JIeBZZ4WwNsUuzAXcMEnYkTWKfLZUdl4mVgKNtwN4WefuYnbuj8s422SR3i57Jo-JQt6rRF5h0y9zL1EMgyRtL6FXG_i7egfYcd1mIkz9XKMqePaetoNyaQZsqDEDboLFJiuOjf3JZqQVI7jxF3yvmSmiiWVqeI9nLupY-LmWRM/s16000/_IGP1023.JPG" /></a></div><br /><p style="text-align: justify;">PCT ajal otsustasin, et järgmiste aastate siht saab olema minu jaoks tasakaal elus. Et ma saaks teha seda, mis mulle meeldib ning samal ajal reisida. Või noh, asi polegi reisimises, vaid asukohavabaduses. Ma tahaks proovida elada nii, et mul on aega enda ümber vaadata, õppida ja imestada. Jah, selleks tuleb elamiskulud viia madalamaks ning nii naljakana kui see ka ei kõla, siis võib nomaadlik eluviis olla odavam kui igapäevane kodune elu. </p><p style="text-align: justify;">Läksin tööle ning kogusin raha, mõtteid ja ideid. Googeldasin viisade kohta, hindade ja diginomaadide kogukondade kohta. Samuti ei tasu ära unustada ka ilusa ilmaga hooaegasid ning need on erinevates Aasia riikides väga erinevad. Vaikselt hakkas kujunema mingi visand, et kuidas ja kuhu. Plaane sai korduvalt ümber joonistatud ja mõeldud. Riike maha tõmmatud ja juurde pandud. Ikka selleks, et oleks võimalikult jätkusuutlik ja säästlik, mõnus ja stressivaba tulemus. Olen oma elu jooksul päris palju erinevates kohtades reisinud ning sel korral keskenduks pigem elamisele erinevates riikides ja teatud liiki elustiili kujundamisele. </p><p style="text-align: justify;">Kümne aasta jooksul olen suuremal või vähemal määral diginomaadide elustiili sotsiaalmeedia vahendusel jälginud ning enda jaoks võimalikult palju kõrva taha panna üritanud. Aga nagu elus ikka. Suurteks sammudeks oleme me harva täitsa valmis. Nii ka praegu. Alati võiks ju näiteks sääste rohkem olla ning veebitöid võiks ka rohkem juba valmis olla. Kuid usun, et mul on täpselt piisavalt sääste selleks, et keskenduda endale olulisele - tasakaalukale elule ning endale meeldivate tegevuste arendamisele tööks. Kui mul oluliselt rohkem sääste oleks, siis arvan, et alustaks reisi ka hoopis teistmoodi. Näiteks hullumeelse ringireisimisega ning sel puhul jääb kogu see veebisissetuleku arendamine kõvasti tahaplaanile. See on hoopis teine reisistiil. Samuti olen viimase aasta jooksul kirjutanud pidevalt kaastöid erinevatele ajakirjadele ning loodan väga, et saan seda suunda edasi arendada ja vast ei pea kuskil ananasse korjates lõpetama. Või kui ajutiselt peab, siis mis seal ikka, see on kõik osa protsessist. Peaasi, et suund on teada. </p><p style="text-align: justify;">Olen vaadanud (kindlasti) tuhandeid diginomaadide youtube videosid ning ei suuda ära oodata, et ma ise ka esialgu ebalevalt ja siis juba julgemalt öelda saaks, et jah, olen diginomaad. Täpselt nagu ma PCT ajal alguses suhteliselt vaikselt ja kokutades ütlesin, et olen "thruhiker" ning lõpus ütlesin seda juba rutiinina: "jah, thruhiker". Enne PCT-d tekkis mul küll vahepeal hirm, et mis asja ma üldse ette olen võtnud. See rada on valdavalt mägedes ning minu mägedes matkamise kogemus oli olematu. Mul polnud aimugi, kas ja kuidas ma hakkama saan. Lisaks oli mul vaid paar kuud varem olnud Covid, mis pani mu ettevalmistusele tugeva põntsu ning viimase aasta jooksul oli olnud mitmeid teisi haigusi ja teisi tervislikke probleeme. Lõpuks otsustasingi, et mis seal ikka, plaan on juba tehtud ning lähen ja proovin. Ja kõik läks hästi. </p><p style="text-align: justify;">Ehk siis tundub natuke uskumatu, et nüüd ma seda diginomaadi elu proovingi, kuidas samas ei ole mitte midagi loogilisemat hetkel kui just see samm. Ma ei kujutaks end mitte kuskil mujal ette.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3hG5_WcWxqKfH9apOliHq1L7hDOjUiDGH01aOZKoQUy7oencOMkYMqpSt63Dj6Xhy197VLZQN2nzAIWdUF75baC1HhVetUksnasFHYGQuLpOUNBryjYDix7-_UcdCxq6YA5zcWtdjF0ug6hFrs4A_-pDpgsO99vl20EiUc5pYfs31P8lKtyf5RG4KzWw/s640/2006-07-18%2022.30.24.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="480" data-original-width="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh3hG5_WcWxqKfH9apOliHq1L7hDOjUiDGH01aOZKoQUy7oencOMkYMqpSt63Dj6Xhy197VLZQN2nzAIWdUF75baC1HhVetUksnasFHYGQuLpOUNBryjYDix7-_UcdCxq6YA5zcWtdjF0ug6hFrs4A_-pDpgsO99vl20EiUc5pYfs31P8lKtyf5RG4KzWw/s16000/2006-07-18%2022.30.24.jpg" /></a></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-85779299404376265732023-10-09T19:48:00.005+03:002023-10-09T21:48:29.646+03:00Kus mind jälgida saab<p><br />Kõige lihtsam viis uuest postitusest teada saada on jälgida <a href="https://www.facebook.com/profile.php?id=61551890446017" target="_blank">Reisikirjade lehte Facebookis </a></p><p>Kõige tihendamalt postitan ma oma igapäevaseid hetki <a href="https://www.instagram.com/walkingestonian/" target="_blank">Instagramis </a></p><p>Visuaalselt on parim ülevaade <a href="http://www.youtube.com/@walkingestonian" target="_blank">Youtubes</a></p><p><br /></p><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-lkKvASK6QioqzB0lh2MV-xgd197OrucR8m1EQt-hOQwIKVmx4sHPfo6zO_uF-kcAQEGRsn83REiJLKVYFmatmUIBi_sRaloHSmt5G6TrX1VIhBbY9VGPN7ZyYdHp_hF9ZUdxkZW0qfF95EQmv9Y2EEvEQgf2t3Gxf-uDxEmVyuGoIoIF83JNlxqFCok/s3888/IMG_2334.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="2592" data-original-width="3888" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh-lkKvASK6QioqzB0lh2MV-xgd197OrucR8m1EQt-hOQwIKVmx4sHPfo6zO_uF-kcAQEGRsn83REiJLKVYFmatmUIBi_sRaloHSmt5G6TrX1VIhBbY9VGPN7ZyYdHp_hF9ZUdxkZW0qfF95EQmv9Y2EEvEQgf2t3Gxf-uDxEmVyuGoIoIF83JNlxqFCok/s16000/IMG_2334.JPG" title="Üks kõige kaugemaid ääremaid, kuhu ma kunagi üldse (hääle ja ühistranspordiga :D ) reisinud olen. Turkana järve idakallas Keenias." /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Üks kõige kaugemaid ääremaid, kuhu ma kunagi üldse (hääle ja ühistranspordiga :D ) reisinud olen. Turkana järve idakallas Keenias.</td></tr></tbody></table>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-84896758143042983562023-10-09T14:48:00.008+03:002023-10-09T20:10:29.885+03:00Minu reisimise meediakajastus läbi aastate<p><a href="https://petroneprint.ee/raamatud/minu-keenia/" target="_blank">Minu Keenia raamat</a></p><p><a href="https://petroneprint.ee/uudised/minu-keenia-kolm-aastat-hiljem/#more-88891924">Minu Keenia artikkel Petrone prindis</a></p><p><a href="https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/raamatututvustus-2/" target="_blank">Minu Keenia raamatututvustus GO reisiajakirjas</a></p><p><a href="https://www.youtube.com/watch?v=Z79qMmFs9nw" target="_blank">Minu Keenia intervjuu Kuku raadios</a></p><p><a href="https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/moistes-ilma-ja-inimesi-keenia">Vikerraadio pikem intervjuu Keeniast</a></p><p><a href="https://tartu.postimees.ee/7492127/seljakott-selga-tartlanna-kavatseb-kuue-kuuga-mehhikost-kanadasse-kondida" target="_blank"> Tartu Postimees enne USA PCT matka</a></p><p><a href="https://tartu.postimees.ee/7543386/janika-tamm-taiesti-normaalne-kui-moni-paev-on-halvem-kui-teine" target="_blank">Tartu Postimees PCT matka ajal</a></p><p><a href="https://tartu.postimees.ee/7628614/mehhikost-kanadasse-matkanud-tartlanna-kondis-teel-ribadeks-kuus-paari-tosse" target="_blank">Tartu Postimees pärast PCT matka</a></p><p><a href="https://kuku.pleier.ee/podcast/arataja/141028" target="_blank">Kuku raadio pärast PCT matka</a></p><p><a href="https://jupiter.err.ee/1608792964/huvitaja-matk-mehhiko-piirilt-kanada-piirini" target="_blank">Huvitaja pärast PCT matka</a></p><p><a href="https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/jalgsi-mehhikost-kanadasse/" target="_blank">GO reisiajakiri PCT matka ajal</a></p><p><a href="https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/4300-kilomeetrit-matka-kuue-kuuga/">GO reisiajakiri pärast PCT matka</a></p><p><a href="https://reisikirjad.gotravel.ee/ajakiri/korbehoimud-tuhjus-ja-liiter-vett/" target="_blank">GO reisiajakirjas Keeniast ja Tansaaniast</a></p><p><a href="https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/4457" target="_blank">Tartu Ülikooli ajakirjas Kakuma pagulaslaagri kogemusest Keenias </a></p><p><a href="https://naistekas.delfi.ee/artikkel/65409398/minu-keenia-saage-tuttavaks-kuka-nelja-aastaselt-hiv-positiivne" target="_blank">Naistekas lugu Keenia HIV positiivse lapse lugu</a></p><p><a href="https://www.ohtuleht.ee/rahatarkus/522314/kuidas-pildistada-reisil-inimesi" target="_blank">Õhtulehes reisil pildistamisest</a></p><p><a href="https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/4525" target="_blank">Tartu Ülikooli ajakirjas Kongo pagulaste olukorrast Ugandas</a></p><p><a href="https://eestinaine.delfi.ee/artikkel/81162989/tervem-maailm">Eesti Naine Keeniast</a></p><p><br /></p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgovgyIKVYyZMoB3QY85Hs1XWhqLwGHU1hccpc55aIYk2Oqeb8IYp1X2jusGcZ9oqHlcyKJ-enzpgUhOKLR4CcpFdWMHlz04NK7KLEGlhmxmMwtGnMwjzQqQgRaMYigXfAx4aWnQ2Jx0TMa7gLmEJtHERrqF_jW_wfbDMbKBwFE8kCPYqFzxT99XsxTjb0/s5472/SAM_6932.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3648" data-original-width="5472" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgovgyIKVYyZMoB3QY85Hs1XWhqLwGHU1hccpc55aIYk2Oqeb8IYp1X2jusGcZ9oqHlcyKJ-enzpgUhOKLR4CcpFdWMHlz04NK7KLEGlhmxmMwtGnMwjzQqQgRaMYigXfAx4aWnQ2Jx0TMa7gLmEJtHERrqF_jW_wfbDMbKBwFE8kCPYqFzxT99XsxTjb0/s16000/SAM_6932.JPG" title="The absolutely blue town in Morocco" /></a><span style="text-align: left;">Maroko imeilus sinine linn </span><span style="text-align: left;">Chefchaouen</span></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-68749532110977848142023-10-09T03:41:00.007+03:002023-10-09T04:01:49.628+03:00Nepaal - õhusaaste, ahvid, koerad ja templid ehk seiklusalti turisti paradiis :)<p><span color="rgba(0, 0, 0, 0.54)" face="Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; font-size: 16px;"><i style="background-color: transparent;">Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: </i>12/20/17 9:13 PM</span></p><p><span style="text-align: justify;">Eelmise nädala veetsin tööasjus Nepaalis. Minu esimene "päris" Aasia külastus. Kuna Jordaania ei pidavat ikkagi Aasia olema. Kuna Nepaali-eelne nädal oli tihe, siis ei olnud mul aega reisiks ette valmistuda. Teadsin, et viisa saab piirilt, milleks peab olema 25 dollarit ning et keegi tuleb lennujaama vastu. Sellest piisas.</span></p><div><div style="text-align: justify;"><br /></div></div><div><div style="text-align: justify;">Lennujaamast välja astudes võttis vastu ootuspärane melu. Mõned inimesed taksot pakkumas ning keeldumise peale uskumatult ja allaandmatult ikkagi teise nurga alt läheneda püüdes - no okei, kui taksot ei taha, aga mis hotellis sa ikkagi oled. Well. </div></div><div><div style="text-align: justify;"><br /></div></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmIvNLgH5c-UPGf8FsP3f6Dqc334l8Aiogfdn6xo0xz4zHvG6SJ5-ublFOtr_jb_VuEU8XtbN2xYFbWsh0FFEbUIqnt3JVxL2IhANkQgl1pgRN_9lyLZkKPqGMsCDuHzMCxOm2HaPAgslz/s1600/IMG_9169.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: justify;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjmIvNLgH5c-UPGf8FsP3f6Dqc334l8Aiogfdn6xo0xz4zHvG6SJ5-ublFOtr_jb_VuEU8XtbN2xYFbWsh0FFEbUIqnt3JVxL2IhANkQgl1pgRN_9lyLZkKPqGMsCDuHzMCxOm2HaPAgslz/s640/IMG_9169.JPG" width="640" /></a></div><br /><div style="text-align: justify;"><b><br /></b><b>Õhusaaste. </b>Esimene, ootamatu ja üllatav avastus oli, et Kathmandu on maailmas õhusaaste edetabelis 5. linn. Vot, selliseks asjaks ma küll valmis polnud. Väga paljud inimesed kandsid korralikke maske, eriti mootorratta juhid ja jalgratturid. Seda pilti nähes kogusin natuke infot siit ja sealt ning sain teada, et talvehooaeg (mis just parasjagu käes oli), on õhusaaste poolest kõige problemaatilisem aeg, kuna õhk on kuiv, ei liigu ning Kathmandu asub orus ning hingamishaigustega inimestel ei soovitata Kathmandusse sel ajal üldse tulla. Jooksmine ja jalgrattasõit pole ka just soovituslik. Mis seal ikka, ostsin maski ning kasutasin seda. Paljud inimesed, kellel maski polnud, kasutasid tihedama liiklusega tänavatel salle nina kinni katmiseks.</div><br /><div style="text-align: justify;"><br /></div><div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiymjcJHigQOm4oh6_OrUzxBxI3nk1EwAdxeWnP8SlkSfOazH23gQ0PFJVGoJsNyAk75B_gWmOWg3xKTDdj5EEupumVGVVhmnTlt-ZwBAz03xwmlwKazvvFXDwg18O-glO1dTWAxq4wT7wT/s1600/IMG_9217.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiymjcJHigQOm4oh6_OrUzxBxI3nk1EwAdxeWnP8SlkSfOazH23gQ0PFJVGoJsNyAk75B_gWmOWg3xKTDdj5EEupumVGVVhmnTlt-ZwBAz03xwmlwKazvvFXDwg18O-glO1dTWAxq4wT7wT/s640/IMG_9217.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div></div><div style="text-align: justify;"><b>Templid.</b> ma ei olnud varem mitte kunagi templis käinud. Ega ma ei saa ka pärast Nepaalis käiku öelda, et ma templis sees käinud oleks, aga templite juues jalutamas käisin palju. Paljud turismipiirkondades olevad templid olid kas üldse suletud, on lubatud ainult kas kohalikele või konkreetse usundi järgijatele, vastavad sildid väljas. Mõned templid olid ka vaba sissepääsuga, aga seal kas toimus parasjagu just mingi tseremoonia või olid need väga pisikesed. Aga templite ümber jalutada oli tore - kuidagi rahulik ja tore. Kuigi kindlasti ei saanud mina Kathmandu kuulsaimate templite juures küll mingit väga erilist või sügavat või ebamaist elamust. Pigem hakkasid mingil hetkel templite ümber kogunenud turisminänni kohad häirima ning avastasin endki olukorrast, kus selle asemel, et üldse süveneda, et millise templi juurde ma nüüd sattunud olen, kukkusin ma valima erinevate külmkapimagnetite vahel. Võib-olla oleks kogemus olnud väga erinev, kui templite ümber poleks üldse turistinänni müüdud ning see koht oleks olnud kuskil natuke eemal. Minu lemmik oli Monkey tempel ehk <a href="https://en.wikipedia.org/wiki/Swayambhunath" target="_blank">Swayambhunath Stupa</a>, mis asub mäe otsas, sinna viivad pikad trepid ning avaneb vaade üle terve Kathmandu ja Himaalaja mägedele. Õnneks oli see mu esimene tempel ning tüdimust polnud veel tekkida jõudnud. Kõik see kokku - rännak mäe tippu, vaated ning ahvid absoluutselt igal pool - tekitas erilise õhkkonna. Kõndisin seal mitu tundi ringi ja tegin pilte, mingi hetk panin fotoka kotti ja kõndisin veel ringi. Ja siis vaatasin päikeseloojangut himaalajate kohal. Teised, kes läksid sinna mõni päev hiljem, kurtsid, et see oli turistidest üleküllastunud koht, kus haises ning midagi huvitavat polnud. Kes teab, kui ma oleks tol hetkel sinna nendega läinud, kas ma oleks ka sama tundnud. Seega olin veel õnnelikum, et mul oli terve vaba päev, et käia rahulikult Ahvide Templis.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOv5NG6I0Nz514t8nIl7fKn3DPDpBUzX5XpH-Wh-8J6jRdG6iyikXdQ-NmZYJ-dK4C3KndhucxgCww9SAVaS0dSng8daZX64OyaAtUw9S6YQm0ob38nZo45Y7GgsANlw8muOVzNUcRZJZo/s1600/IMG_9242.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiOv5NG6I0Nz514t8nIl7fKn3DPDpBUzX5XpH-Wh-8J6jRdG6iyikXdQ-NmZYJ-dK4C3KndhucxgCww9SAVaS0dSng8daZX64OyaAtUw9S6YQm0ob38nZo45Y7GgsANlw8muOVzNUcRZJZo/s640/IMG_9242.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><b>Turism. </b>Ilmselgelt on turism Nepaalis väga oluline sissetulekuallikas. Suhtumisest turistidesse on mul üsna erinevad kogemused. Esimestel päevadel, kui jalutasin ringi oma elukohas, Thamelis, siis tundus kõik väga vaba ja tore ja mõnus. Tundus, et nepaallased on leidnud just selle parima viisi panna turisti tundma kui normaalse ja tavalise inimesena, kelle vastu ollakse samas väga abivalmid ja sõbralikud. Oli nii hea vaadata, kuidas turistid tundsid end turvaliselt ja vabalt ning kohalikud ei tülitanud neid, vaid proovisid abistada. Viimasel päeval, kui ma aga järjest Kathmandu suurimad vaatamisväärsused läbi käisin, siis jäi aga saadav erikohtlemine natuke häirima. Nimelt oli näiteks ühe väljaku juures silt, et välismaalastele on sissepääsutasu 10 dollarit. Väga tore. Kahjuks polnud aga sissepääsu juures kontrolli, et kes on kes ning niimoodi läheneski turvamees ainult selgelt rassiliselt teistsugustele inimestele, peamiselt eurooplastele ja aafriklastele ning palus meil maksta. Samas vooris mööda hulganisti indialasi, hiinlasi ja keda kõike veel. Kuna nepaalis elab aga vägagi erinevalt välja nägevaid inimesi, siis ei hakanud turvamees neile üldse tähelepanu pöörama, kuna nad kõik olid tema jaoks nepaallased. Ehk siis toimus selge rassiline diskrimineerimine. Igal juhul. Lootsime, et meie rahaline panus läheb tõesti maavärinas kannatada saanud hoonete taastamisele, nagu lubatud oli ning jalutasime oma 10 dollari eest vaatama templeid, kuhu välismaalastele või uksmatutele oli sissepääs keelatud. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhS9UZvJUEhl7Kz3JQmy5rTXcLL-qD1ggzmTI7ZdZxQqes0o5XOCuFDuBRMu7st_UIdr1INA6bieP084RRD0hCikRfdHrnTw2koFL-hPMpM6cC4xMMtTdeVTtJi1GWVcoM3zAHb5qlzv5Bj/s1600/IMG_9496.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em; text-align: center;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhS9UZvJUEhl7Kz3JQmy5rTXcLL-qD1ggzmTI7ZdZxQqes0o5XOCuFDuBRMu7st_UIdr1INA6bieP084RRD0hCikRfdHrnTw2koFL-hPMpM6cC4xMMtTdeVTtJi1GWVcoM3zAHb5qlzv5Bj/s640/IMG_9496.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirIBsjBP_HNYODLekBi87C0gfycpm5Bntz9SDDmnT6P8PjFhwUpQyn6vjVqZvJ8w0iUnF40p2X_VX61kaHsX3Xww1mOiO0NMtRI9u3UkdYzoldrSaXa6m1fxbK0_Ior3EjT5ZKXBMnwWC2/s1600/IMG_9499.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEirIBsjBP_HNYODLekBi87C0gfycpm5Bntz9SDDmnT6P8PjFhwUpQyn6vjVqZvJ8w0iUnF40p2X_VX61kaHsX3Xww1mOiO0NMtRI9u3UkdYzoldrSaXa6m1fxbK0_Ior3EjT5ZKXBMnwWC2/s640/IMG_9499.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Lisaks ahvidele oli Nepalis väga palju koeri! Selliseid suuremaid koeri absoluutselt igal pool. Tänavatel, templite ümber. Inimestest ei tundunud nad väga välja tegevat, aga vahepeal hirmutas mind natuke nende omavaheline kaklemine. Siiski. Ma üldiselt kardan koeri, kuid sain hakkama. </div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0Uy5j2msnqhIaNkcOKHhRsZq4grH2c0n0VefKZiAz_xnT_qRxV4gdQjW9-6MImDs9BoG5uUp2hNKyEJ3DijZKbX3IhzzNn_xkBn4WTmedCU-hhJZ68vBijR5ou-jSvES_Yp0p2QXjJ8VI/s1600/IMG_9313.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg0Uy5j2msnqhIaNkcOKHhRsZq4grH2c0n0VefKZiAz_xnT_qRxV4gdQjW9-6MImDs9BoG5uUp2hNKyEJ3DijZKbX3IhzzNn_xkBn4WTmedCU-hhJZ68vBijR5ou-jSvES_Yp0p2QXjJ8VI/s640/IMG_9313.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kõige parem mäletsus Nepaalist on päev, mil tegime väikse väljasõidu mägikülasse. Oli täiesti hämmastav, et 6 kilomeetrit ja 30 minutit (tsau, teeaugud :) ) eemal Kathmandu liiklusummikutest ja sagimisest asus mägipiirkond, mis oli vaikne ja eraldatud ning kus naabrile külla minemiseks pidi ronima kõrvalasuva mäe tippu. Seal oli vaikust ja vaateid ja avatud inimesi ja ruumi. See oli isegi natuke liiga idülliline, nii et ma mõtlesin, kas ma suudaks selles kõiges ikkagi kuude kaupa elada, nagu mõned vabatahtlikud seda teevad. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhH0WTbqKGvoBYstsAXGQIJaKCfp6Fp7cth7CgNDi0UKF-IVkiJhZjMaX4mhhLk9woln8utMFj3t-pnlpHBubwLOKLYDhE-86Zo1x_hclnpfmbkeOmAZBnarO_7Bepp8SrpJ9HW0kY_Mij/s1600/IMG_9377.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjhH0WTbqKGvoBYstsAXGQIJaKCfp6Fp7cth7CgNDi0UKF-IVkiJhZjMaX4mhhLk9woln8utMFj3t-pnlpHBubwLOKLYDhE-86Zo1x_hclnpfmbkeOmAZBnarO_7Bepp8SrpJ9HW0kY_Mij/s640/IMG_9377.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEie_6l9jpDF_TfQGlfcYt1gEXJVEFzpd-0VTLL5yeoDmWLWCAED2DH_kz3QegnJDgujEJdPrj_sNnafsnmdHCICMxRLyiOOT7t0En_2QAlccX10up_N5C86N2qLZ4_nVadk-Qcfsg-OHPi1/s1600/IMG_9387.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEie_6l9jpDF_TfQGlfcYt1gEXJVEFzpd-0VTLL5yeoDmWLWCAED2DH_kz3QegnJDgujEJdPrj_sNnafsnmdHCICMxRLyiOOT7t0En_2QAlccX10up_N5C86N2qLZ4_nVadk-Qcfsg-OHPi1/s640/IMG_9387.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">2015. aasta maavärin. Peaaegu igast jutust kohalikega käis läbi 2015. aastal toimunud maavärin. Räägiti puudulikust ettevalmistusest. Näiteks oli inimestele õpetatud, et maavärina ajal tuleb minna voodi alla ning niimoodi jooksid mõned inimesed maavärina alates õuest tuppa voodite alla ning said surma. Räägiti valitususe projektist, mille raames MTÜ-d aitavad maavärnaohvritele ehitada maavärinakindlamaid maju, kus on spetsiaalsed tugisüsteemid. Räägiti, et inimesed kartsid pärast maavärinat Nepaali tulla. Räägiti, et maavärin lähendas nepaali inimesi mitmetel tasanditel.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYj3Bq4Quwb4w4uRQ5sW7ccAdp2b_ztPQHQU92ppyXouZPbNC3jgBdFHMBCUnj6xmwmx6_MzMGetrJKkYYyZnUVVPrw_J91gHVmRJUxTzJKAmI_Q7fhNsRP6ZUb08IW9hJw0bfvg8E6vzJ/s1600/IMG_9419.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYj3Bq4Quwb4w4uRQ5sW7ccAdp2b_ztPQHQU92ppyXouZPbNC3jgBdFHMBCUnj6xmwmx6_MzMGetrJKkYYyZnUVVPrw_J91gHVmRJUxTzJKAmI_Q7fhNsRP6ZUb08IW9hJw0bfvg8E6vzJ/s640/IMG_9419.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kõige suurem elamus. Ma võiks siin rääkida, kuidas meie kõige suurem elamus oli see, kui õhtusöögi taustaks esineti nepaali tantsude ja lauludega ning lõpus tuli välja jakk - ehk siis oli kaks nepaallast tõmmanud selga jakikostüümi ning tantsisid sellega. Kuid see elamus jäi vist ikka situatsioonikomöödia tasandile. Meie reisigrupp oli naerust pisaraid valades laua all.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Teine meeldejäävaim elamus oli aga see, kui käisime vaatamas nepaali matusetraditsioone. Ehk siis surnute põletamist jäe ääres. Seal midagi keerulist polnud. Oranžikasse linasse mähitud inimene asetati justkui puuriidale, omaksed käisid ümber, piserdasid peale (püha?) vett ning siis pandi konkreetselt puid alla, halud külgedele ja veidi kuiva heina peale ja süüdati see kõik põlema. Kõige liigutavam oli asja juures vist fakt, et see kõik toimus inimeste osavõtul, kellel olid taskus i-phoned ja jalas firmateksad. Ehk siis sajandeid vanu traditsioon, mida endiselt järgitakse kaasaegsete inimeste poolt.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAqDXIR4Q5mkrUkkvOs19_-ZK05QT76ZZDHWg_N5XZoPQ9FzmTtIAVqnxmNIG71GhmrKhh0mp-wW6oey3Ok3PnbWBOdXsRVpIKWABbcsRJxDlhyMFL-cGuRTmGip1k_xbqwqFoSK3nT0TY/s1600/IMG_9474.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiAqDXIR4Q5mkrUkkvOs19_-ZK05QT76ZZDHWg_N5XZoPQ9FzmTtIAVqnxmNIG71GhmrKhh0mp-wW6oey3Ok3PnbWBOdXsRVpIKWABbcsRJxDlhyMFL-cGuRTmGip1k_xbqwqFoSK3nT0TY/s640/IMG_9474.JPG" width="640" /></a></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;">Keda huvitab Aasia ning tahab pehmet maandumist iseseisvalt reisides, siis alustage Nepaalist! Inimesed on toredad, sõbralikud ja suhtuvad teisse hästi. Turism on hästi arenenud majandusharu ning vastavaid teenuseid saab kohapealt õiges linnaosas absoluutselt iga nurga pealt osta - tuure, autot rentida, matkasid - ainult mine kohale ja vali sobiv välja. Lisaks matkamisele saab külastada templeid, erinevaid pika ajalooga linnasid, käia mägikülades, kajakkidega sõita ning võib ka kasutada võimalust veeta mõned nädalad tehes vabatahtlikku tööd ning tutvuda lähemalt kohalike inimeste ja kultuuriga. Isiklikult võin soovitada väga professionaalset organisatsiooni, kellel me Nepaalis seekord ka külas käisime: <a href="https://www.volunteersinitiativenepal.org/" target="_blank">VIN Nepal.</a> Nad koolitavad aastas kuskil 300 välisvabatahtlikku ning neil on väga erinevaid positsioone.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: justify;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk_4tz3wTtfcpQsEzu92s9WrsTqxul003MyfU9JZ1Pj1Us9CfkPcPAck8y55iMoCiMJTiYIB2LQC_Z7AG5s4ikeHt1pIYgIO207kgvlSOsfbrQpf1BF0-Nsqv0kc9SKCjAaXUHN9Y7mJ5d/s1600/IMG_9523.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhk_4tz3wTtfcpQsEzu92s9WrsTqxul003MyfU9JZ1Pj1Us9CfkPcPAck8y55iMoCiMJTiYIB2LQC_Z7AG5s4ikeHt1pIYgIO207kgvlSOsfbrQpf1BF0-Nsqv0kc9SKCjAaXUHN9Y7mJ5d/s640/IMG_9523.JPG" width="640" /></a></div><div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Ehk siis lühidalt. Nepaal on koht, kuhu varem vähegi iseseisvalt reisinud inimene võib vabalt kohale lennata ning esimesse turismifirmasse sisse jalutada ning panna kokku mõnusa ja väga mitmekesise reisiplaani. Kui Kathmandus elate, siis võtke hotell Thameli linnaosasse ning nautige!</div></div></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-67614550409766739312023-10-09T03:40:00.002+03:002023-10-09T03:47:54.983+03:00Kolmas nädal Somaalimaal<p><span color="rgba(0, 0, 0, 0.54)" face="Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; font-size: 16px;"><i style="background-color: transparent;">Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: </i>1/25/18 8:45 AM</span></p><p><span style="text-align: justify;"><br /></span></p><p><span style="text-align: justify;">Kus ma siis ikka täpselt olen - just nii on päris mitu inimest uurinud. Tehniliselt võttes olen ma Somaalias - nii, nagu näeb seda terve maailm, sest siiani pole mitte ükski riik rahvusvaheliselt tunnustanud Somaailas juba 1991. aastal end iseseisvaks kuulutanud piirkonda, mida kutsutakse Somaalimaaks. Ka USA praeguste seadusetegijate silmis olen ma Somaalias ning pärast seda töölähetust ei saa ma enam viisavabalt USA-sse reisida. Kui kaua need reeglid kehtivad, seda täpselt ei tea. USA näeb vajadust iga inimese põhjalikuks taustakontrolliks, kes on Somaalia territooriumil viibinud. Tegelikult olen ma aga tõesti iseseisvas tunnustamata riigikeses, Somaalimaal. </span></p><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Päris tihti küsitakse, ega mul siin keeruline või raske pole ning võin julgelt öelda, et siiani on kõige raskemaks osutunud hommikune ärkamine, kuna kontorisse peab jõudma hiljemalt 8.30. Olen seda graafikut juba kolm nädalat järginud ning hakkan vist juba ära harjuma, kuna eile tuli 22.30. selline uni, et läksingi magama. Mina, kes ma tavaliselt enne südaööd magamisele isegi ei mõtle. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Tingimused on mul parimad, mis ühelgi töölähetusel olnud on. Elan hotellis, koristaja käib iga päev, buffee hommikusöök, jõusaal, restoran. Toateenindus - eile tellisin just kanapitsat, mis oli väga hea. Kontorisse on viieminutiline jalutuskäik ning ilm on täpselt parajalt soe. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Töö on võib-olla natuke igavam, kui see, mida ma lootsin. Enamus aega olen kontoris ning mu peamine ülesanne oli koostada uusi dokumente. Paar korda olen saanud ka kontorist välja ja näha reaalseid tegevusi. Samas on see väga hea kogemus, näengi, kui palju paberimajandust ja kui vähe reaalset tööd inimestega selline humanitaarabivaldkonna töö endast tähendab. Siinsed kontori töötajad on mattunud paberikuhja, tähtaegade ja aruannete alla. Muidugi veel uute dokumentide koostamine, et ikka kõigile nõuetele vastata. Ja kohtumised kõikide võimalike partneritega ja asjassepuutuvate ministeeriumite ning organisatsioonidega. See on viinud olukorrani, kus näiteks siin 2. kuud töötav programmikoordinaator pole kordagi näinud mitte ühtegi inimest, keda nende organisatsioon toetab. Sest on vaja saata ekirju, teha aruandeid ja kohtuda partneritega.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Isikliku poole pealt on huvitav kogeda elu riigis, kus kõik naised käivad ringi kaetult ning kus tihti oled ainus valge inimene üldse kesklinnas. Sellest kirjutan mingi hetk pikemalt ... </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Seniks, tervitan siit päiksepoolsest maailmaosast :)</div><br /><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhiuFe7XTulU-RnbdqM3COUekgIY78mLCvMZkogJ-gjAGNXtHd0iBESHmKGgZg5JiPmW3ZeF3qg0Cq4L1Ng7D96ojGRnIJYeB31SIiKlsbIUD2khUe_z6QPcyzg0KgMG2KLER7dBVfPOHm/s1600/IMG_9726-001.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1065" data-original-width="1600" height="425" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhhiuFe7XTulU-RnbdqM3COUekgIY78mLCvMZkogJ-gjAGNXtHd0iBESHmKGgZg5JiPmW3ZeF3qg0Cq4L1Ng7D96ojGRnIJYeB31SIiKlsbIUD2khUe_z6QPcyzg0KgMG2KLER7dBVfPOHm/s640/IMG_9726-001.JPG" width="640" /></a></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1UWhTdMLg63GWFO-Qkrvy3L_Z15xH5D-krCIezGYGAeZ9HgZpHhx1oNsF2Dw6md6OGv_cjqF0-ESvvTiQKHFHhB-caa54EFnp2DlRclMIdDMYok5b8QZ0Ukb-_WlLN70dDuViES649RDN/s1600/IMG_9713.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1065" data-original-width="1600" height="424" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh1UWhTdMLg63GWFO-Qkrvy3L_Z15xH5D-krCIezGYGAeZ9HgZpHhx1oNsF2Dw6md6OGv_cjqF0-ESvvTiQKHFHhB-caa54EFnp2DlRclMIdDMYok5b8QZ0Ukb-_WlLN70dDuViES649RDN/s640/IMG_9713.JPG" width="640" /></a></div><br /><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLMZFrTcCUekUGcIASEgkU1agORXf9vM5d6sBT3gf9uETbLGFhV8KV86w7Mp6IYu8dqTgTwG9u_BTpRPKjxXJ6xodoUGXNU6mm9X7rCIEHBsuUT1lWNb6Zw_u2W03XDhGG-cc5O7-dIQ2Q/s1600/IMG_9792.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLMZFrTcCUekUGcIASEgkU1agORXf9vM5d6sBT3gf9uETbLGFhV8KV86w7Mp6IYu8dqTgTwG9u_BTpRPKjxXJ6xodoUGXNU6mm9X7rCIEHBsuUT1lWNb6Zw_u2W03XDhGG-cc5O7-dIQ2Q/s640/IMG_9792.JPG" width="640" /></a></div><div><br /></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-70074156525868590302023-10-09T03:39:00.001+03:002023-10-09T03:48:06.055+03:00Kõige kohutavam lennureis mu elus<p><span color="rgba(0, 0, 0, 0.54)" face="Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif" style="background-color: white; font-size: 16px;"><i style="background-color: transparent;">Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: </i>1/26/18 6:03 PM</span></p><p><span style="text-align: justify;"><br /></span></p><p><span style="text-align: justify;">Paar nädalat tagasi lendasin lennul Stockholm-Dubai ning lennukisse istudes tundus kõik normaalne... Esimest korda elus istusin suures lennukis varuväljapääsu kohal ning välja arvatud fakt, et ei pea oma naabreid tülitama selleks, et WC-sse minna, oli see iste kindlasti oluliselt ebamugavam, kui tavalised istmed. Ekraan tuli kuskilt istme vahelt mingi hullu süsteemiga välja, lauda voltisin käepideme seest lahti, asju polnud mitte kuhugi panna ning minu ees seisis pidevalt mingi rahvamass - kes lihtsalt sirutas jalgu, kes ootas WC-järjekorras. Okei. Pole hullu. Elab üle need kuus tundi.</span></p><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Mõned minutid peale õhtutõusmist hakkas natuke eespool peale karjumine ning paanika. Inimesed jooksid ning ma ei saanudki aru, mis seal täpselt toimus, aga üks inimene oli toolidereal pikali ning lennukis otsiti arsti. See olukord kestis päris pikalt ning väga-väga murelike nägudega inimesed jalutasid ringi. Korraks rahunes olukord maha ning nägin, et see terviseprobleemidega mees isegi sõi mingil hektel, kuid siis algas jälle paanika. Mitmed inimesed tormasid otsima taaskord arsti, kes kiirelt meheni jooksis ning midagi jälle toimus. Mehe tüdruksõber nuttis oma sõprade õlal ning väga paljud inimesed olid tõsiste nägudega või nutsid. Ma arvasin, et oma närvide ja edasise lennureisi huvides on hea, kui ma ei lähe vaatama, mis seal toimub. Mingi hetk oli see paar kadunud ning hiljem lennukist väljudes nägin, et nad olid paigutatud esimesse klassi ning maandudes tuli esimesena pardale meditsiinimeeskond, kes juba tegeles nendega.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Veidi pärast seda, kui paarike oli esimesse klassi paigutatud, märkasin ühte naist, kellel oli väga halb olla ning kes käis korduvalt WC-s oksendamas, unustades vahest ukse sulgeda. Ühel hetkel tuli seesama naine WC-st välja ja viskas end minu ette pikali maha. Ilmselgelt oli tal halb olla. Kutsusin stjuuardessi, kes hakkas naist turgutama. Õnneks tundus, et tal oli lihtsalt süda paha. Naist turgutati kuskil 20 minutit ning siis suutis ta tagasi oma istmele istuma minna.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kogu olukorrale lisasid vürtsi minu taga istuvad kolm eestlast, kes järjepidevalt absoluutselt kõikide mööduvate stjuuardesside käest õlut küsisid. Kui üks neist WC-sse läks, jättis ta teistele olulise info: "Kui vahepeal sööki jagatakse, siis võtke mulle kõik kolm käiku!". WC-s sai mees uusi huvitavaid ideid ning küsis inimeste käest, et ega neil talle pastakat või markerit laenata pole. Eesti keeles lisas, et tahaks WC seinale sodida - näiteks lillekese joonistada. Kui toit tuli, siis valitses tagareas meeleolu, et kõik, mida tasuta saab, seda tuleb võtta nii palju kui võimalik, sest noh - tasuta saadud ju. Maandudes küsisid samad noormehed ühelt stjuuardessilt rea kahtlaseid küsimusi, asja ei teinud lihtsamaks, et stjuuardess oli pärit Koreast - Lõuna-Koreast siiski. Lõpuks pidi stjuuardess kordade viisi eestlastele selgitama, et miks ei saa nad tiiva kohal olevast varuväljapääsust lennukist välja minna. Kõike seda saatis tugev alkoholilehk eestlaste poolt.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Lennukist välja oli mul päris hea meel saada. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Have a nice flight? </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-C236iyf-oGumAqC7VXUxcPQ6cE-zv93WJANlC0OoY8t9bzQwnZn8LbOCNL9ICdhyphenhyphenNyxJ_EuT_Chu8HPNfTiGgZJcgl65X62Kade33k65ndW7-909eDQIVta-30ochyphenhyphenbEnUg4KbYEwnh9/s1600/IMG_9722.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-C236iyf-oGumAqC7VXUxcPQ6cE-zv93WJANlC0OoY8t9bzQwnZn8LbOCNL9ICdhyphenhyphenNyxJ_EuT_Chu8HPNfTiGgZJcgl65X62Kade33k65ndW7-909eDQIVta-30ochyphenhyphenbEnUg4KbYEwnh9/s640/IMG_9722.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Selline allakukkunud sõjalennuk on Hargeisas üks peamisi vaatamisväärsusi :)<br /><br /></td></tr></tbody></table>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-74631808621507521842023-10-09T03:36:00.001+03:002023-10-09T03:36:02.403+03:00Suur pildipostitus - Hargeisa eluolu<p> <i style="font-size: 16px;">Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: </i><span style="background-color: white; color: rgba(0, 0, 0, 0.54); font-family: Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 16px;">10/9/23 3:34 AM</span></p><p>Täna jagan teiega pilte Somaalimaa pealinna, Hargeisa tänavatelt. Pildistasin linnas olles ning teel kesklinnas koju vähegi huvitavaid asju autoaknast ning loodetavasti annab see natuke aimu, milline on tänavapilt Somaalimaal :)</p><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkUXmDKHC-PyE3Z6z331ZC6sGv7_cxL2k0Nv63x9SeXarqIQ7OTIh6wjvULvlS-Tyq5XvNRy6PaMqF7zYBrdciDjtT8vEGHG8x0hmZgXnro-s0tT7fHGKZf8VjWQeKfVrShdyovK5y83fy/s1600/IMG_9732.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjkUXmDKHC-PyE3Z6z331ZC6sGv7_cxL2k0Nv63x9SeXarqIQ7OTIh6wjvULvlS-Tyq5XvNRy6PaMqF7zYBrdciDjtT8vEGHG8x0hmZgXnro-s0tT7fHGKZf8VjWQeKfVrShdyovK5y83fy/s640/IMG_9732.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Hargeisa kesklinn, vasakul on näha allakukkunud sõjalennuki monument ja kaugemal turgu</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiREp9rY76RfL4BdoFkswhz7pYtFhLZw82j8E-tBO-cqu1GtjlND31s2vbq_lV9FSUAUEdQ9LXm3Ng3A-CvuAQMfWD8LRwD0480vBVS3vT3PhBPSCKDODPAfZaZWeGonil16wfB3b2Rr8ur/s1600/IMG_9738.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiREp9rY76RfL4BdoFkswhz7pYtFhLZw82j8E-tBO-cqu1GtjlND31s2vbq_lV9FSUAUEdQ9LXm3Ng3A-CvuAQMfWD8LRwD0480vBVS3vT3PhBPSCKDODPAfZaZWeGonil16wfB3b2Rr8ur/s640/IMG_9738.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Hargeisa kesklinn teises suunas :)</td></tr></tbody></table><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1xDbWYcXNIb50479fWcM95PEMfSY0FqXnCtAE7oYAfsxxAMkyA_sEhGbkymcsSn10ae9Y-1-tvS4MkRqTrubMWg-It-7Bx3oPyxE1Ugys6ZkCTdNSfwqMeY86pF-kFPqIvCxgletlo26C/s640/IMG_9796.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;" width="640" /></td></tr><tr><td class="tr-caption">Terviseministeeriumi ees olevad teavitussildid</td></tr></tbody></table><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1xDbWYcXNIb50479fWcM95PEMfSY0FqXnCtAE7oYAfsxxAMkyA_sEhGbkymcsSn10ae9Y-1-tvS4MkRqTrubMWg-It-7Bx3oPyxE1Ugys6ZkCTdNSfwqMeY86pF-kFPqIvCxgletlo26C/s1600/IMG_9796.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /></div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1xDbWYcXNIb50479fWcM95PEMfSY0FqXnCtAE7oYAfsxxAMkyA_sEhGbkymcsSn10ae9Y-1-tvS4MkRqTrubMWg-It-7Bx3oPyxE1Ugys6ZkCTdNSfwqMeY86pF-kFPqIvCxgletlo26C/s1600/IMG_9796.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiulnGo5rkoEh4VEJP5HWwjvQjsSxW4GBGUy0rKTwvgQKYhfZj-40of7c7WBz7HnBSKcigXlGdsRSHqlhN2fbaL9ygS_WPbg4JkPxHS9o11zDza6EMFNQ1EErjM-4yxpsvTwqjlzZ_s-uKn/s1600/IMG_9797.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiulnGo5rkoEh4VEJP5HWwjvQjsSxW4GBGUy0rKTwvgQKYhfZj-40of7c7WBz7HnBSKcigXlGdsRSHqlhN2fbaL9ygS_WPbg4JkPxHS9o11zDza6EMFNQ1EErjM-4yxpsvTwqjlzZ_s-uKn/s640/IMG_9797.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Üks suuremaid kaubanduskeskusi Hargeisas ning kõrbeliivast kõnnitee</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTi2McNYLujsP8IxQcxOIPclUqwWUDucsSURn9XmN0r2Cm6c6DLGFqrRRly8b7Wg33_S-Pdzp6-K8jqtS_norh3djqlFBiwy3eYEvfz8IINTdmzMQen94_A6NdcrfbuwvV-pKAof1zwKJq/s1600/IMG_9807.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1069" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiTi2McNYLujsP8IxQcxOIPclUqwWUDucsSURn9XmN0r2Cm6c6DLGFqrRRly8b7Wg33_S-Pdzp6-K8jqtS_norh3djqlFBiwy3eYEvfz8IINTdmzMQen94_A6NdcrfbuwvV-pKAof1zwKJq/s640/IMG_9807.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Turul kaubapuudust pole :)</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwgaTaRznWIqCdVexWHGVoraAFsi8eIuV_EUztujByd_hwzIHm4f0WFFIJSFRrVC4mdJqeKLpCzu6Hox1wqCyx05lydx7FE2seJrrVYoLPf1nwq4w8eJrz4mxaJU64bEMdUi2VccKqmdem/s1600/SAM_8095.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwgaTaRznWIqCdVexWHGVoraAFsi8eIuV_EUztujByd_hwzIHm4f0WFFIJSFRrVC4mdJqeKLpCzu6Hox1wqCyx05lydx7FE2seJrrVYoLPf1nwq4w8eJrz4mxaJU64bEMdUi2VccKqmdem/s640/SAM_8095.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Üks elumajasid Hargeisa äärelinnas</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizjwTSQKIKVRXWzlsgnkgP2p6p79HeDLh8gZfYRb2a_4dYjvl8iTfIBcB_r45-aRHL5eRCh7zLm8qI53nXWevF-jHGL4R_kDe_VOQmgN1Xlrw0JeF0oncCQ6NhGmLeqGbqapVk2GhwxH3D/s1600/SAM_8099.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1068" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEizjwTSQKIKVRXWzlsgnkgP2p6p79HeDLh8gZfYRb2a_4dYjvl8iTfIBcB_r45-aRHL5eRCh7zLm8qI53nXWevF-jHGL4R_kDe_VOQmgN1Xlrw0JeF0oncCQ6NhGmLeqGbqapVk2GhwxH3D/s640/SAM_8099.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Siis kui ma sisse sulanduda üritasin</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieXqWesSKx2dWk9dgL-C4rrLm8CKW-OpgBnworDJHJUdaBd8k3fPM5D02y1x7RmMyjpGTzzMJgfbKgLdsUShh3Mn-Im6e9hyphenhyphenDOGgFXr-u7Iv6MdjZOAFwPdb-LsZ2rnlchAb-qMi3kAORQ/s1600/SAM_8102.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEieXqWesSKx2dWk9dgL-C4rrLm8CKW-OpgBnworDJHJUdaBd8k3fPM5D02y1x7RmMyjpGTzzMJgfbKgLdsUShh3Mn-Im6e9hyphenhyphenDOGgFXr-u7Iv6MdjZOAFwPdb-LsZ2rnlchAb-qMi3kAORQ/s640/SAM_8102.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Töö käib :)</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiY5f0PH9J9XbFw9gkIwMKC-UX5JsoEvkkXigm3t9k5zt0UZXpc7HVU2T4qHQwLnB4aWdpMbG6zR67kbapMBCk2jFvZJCVlrmozk58gCY4Ay4E2PfuBjUwCYaW0lZgh44W0D9_mpBD4Ul9Q/s1600/SAM_8212.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiY5f0PH9J9XbFw9gkIwMKC-UX5JsoEvkkXigm3t9k5zt0UZXpc7HVU2T4qHQwLnB4aWdpMbG6zR67kbapMBCk2jFvZJCVlrmozk58gCY4Ay4E2PfuBjUwCYaW0lZgh44W0D9_mpBD4Ul9Q/s640/SAM_8212.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Hargeisa äärelinn</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQovQMl-nPeGSEO3rlHHotFxrWdzIs4IfzoIf5SLrXPdOcwN_TXNY2GYnaq9ss-8njSfCxZVlvoIm_Zi6DpnGbSMQ2HvaePy-8ydAf-856w97TJ_ipeKVM2t-6MP_pQ9xEItIaX62wl-PF/s1600/IMG_20180127_152711.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1201" data-original-width="1600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjQovQMl-nPeGSEO3rlHHotFxrWdzIs4IfzoIf5SLrXPdOcwN_TXNY2GYnaq9ss-8njSfCxZVlvoIm_Zi6DpnGbSMQ2HvaePy-8ydAf-856w97TJ_ipeKVM2t-6MP_pQ9xEItIaX62wl-PF/s640/IMG_20180127_152711.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Kitsed teel :)</td></tr></tbody></table><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTNOOVR2YStJNLixVP9qS1r_7NIR0dQqv56HktwpuEp769oUjc1RdX6QvmdMAWGfGy1amKjPDH2kPLRXMbTklYpe9XT8eSj0QxKIbEI6kbxcTaytSkbb_TOB6DVwhTJgAw-rvakiwaOPAk/s640/IMG_20180127_152715.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;" width="640" /></td></tr><tr><td class="tr-caption">Restorane igale maitsele</td></tr></tbody></table><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTNOOVR2YStJNLixVP9qS1r_7NIR0dQqv56HktwpuEp769oUjc1RdX6QvmdMAWGfGy1amKjPDH2kPLRXMbTklYpe9XT8eSj0QxKIbEI6kbxcTaytSkbb_TOB6DVwhTJgAw-rvakiwaOPAk/s1600/IMG_20180127_152715.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /></div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhTNOOVR2YStJNLixVP9qS1r_7NIR0dQqv56HktwpuEp769oUjc1RdX6QvmdMAWGfGy1amKjPDH2kPLRXMbTklYpe9XT8eSj0QxKIbEI6kbxcTaytSkbb_TOB6DVwhTJgAw-rvakiwaOPAk/s1600/IMG_20180127_152715.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgU7MN_mboHK75altgd3wjL-3bDGxihakwWxhqtnA2xrAIp_AnVTaU8aVWcgpDNK5C0qwIwW81sMwX_sMzaEEV-mXuu0_wyxXi2jLe5Vritbal2BG7n3wyszRnQfEWa72OG6bgt4N6dQqqL/s1600/IMG_20180127_152744.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1199" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgU7MN_mboHK75altgd3wjL-3bDGxihakwWxhqtnA2xrAIp_AnVTaU8aVWcgpDNK5C0qwIwW81sMwX_sMzaEEV-mXuu0_wyxXi2jLe5Vritbal2BG7n3wyszRnQfEWa72OG6bgt4N6dQqqL/s640/IMG_20180127_152744.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Eeslid teel :)</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0lO4uyv-ttD0RjD0lyLrRt3tIcUYwvIeOG8y5Mm87d3P5scB2XRkmZxe1Qp9sJN61I-_Xo0MpQ5JVShUgmNG8s9jelLPC4shyauVcNxg2QSWjHAqV0y7LzU1p5NpuClfC2P2aLIj4jYVP/s1600/IMG_20180127_152843.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1197" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0lO4uyv-ttD0RjD0lyLrRt3tIcUYwvIeOG8y5Mm87d3P5scB2XRkmZxe1Qp9sJN61I-_Xo0MpQ5JVShUgmNG8s9jelLPC4shyauVcNxg2QSWjHAqV0y7LzU1p5NpuClfC2P2aLIj4jYVP/s640/IMG_20180127_152843.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Kitse- või kaamliliha ? :)</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjVN-JfluRKbUvTGHNuZWVHpNs56q7S35LCALvi6c4uskyukYSwsRT0ZpPIdZWJck637x9BoDILfudBYydPIXYqDiIaLf3WEQTi9k_b7WINVSIGNHiU77pmjvZVCuv8xEmNaWXiQCrBjre/s1600/IMG_20180127_152925.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1203" data-original-width="1600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgjVN-JfluRKbUvTGHNuZWVHpNs56q7S35LCALvi6c4uskyukYSwsRT0ZpPIdZWJck637x9BoDILfudBYydPIXYqDiIaLf3WEQTi9k_b7WINVSIGNHiU77pmjvZVCuv8xEmNaWXiQCrBjre/s640/IMG_20180127_152925.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Ringtee</td></tr></tbody></table><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"></div><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgT0opX249NAXZwWpBvyTwa7KzZ9ywKnq0vxIXnhXsh3fnb5ZD3ALVUpDV40R1106BRFF8tHj0Hy4ebBAUlnJYO4N7vKzQfJM6nyYFdzM0LqkZ3ZCn4fAIFKq0ylS105Y5bXWxILsiii4Gl/s1600/IMG_20180127_153127.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1198" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgT0opX249NAXZwWpBvyTwa7KzZ9ywKnq0vxIXnhXsh3fnb5ZD3ALVUpDV40R1106BRFF8tHj0Hy4ebBAUlnJYO4N7vKzQfJM6nyYFdzM0LqkZ3ZCn4fAIFKq0ylS105Y5bXWxILsiii4Gl/s640/IMG_20180127_153127.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Külmkappi?</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh5qNyDFRkEsWUmTT14qY3Sao7AEHZQnMCvkFQg_db8T36Ia-TnYGdkxoKixDmYckZ1mtgoIbeT7yCqyTUc_Hs2ZUl-GWM9d2f8lXgYYT4hUCyrRvfMyDbIW9cOg5NhQXs7dWesxZIL9gGm/s1600/IMG_20180127_153158.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1199" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh5qNyDFRkEsWUmTT14qY3Sao7AEHZQnMCvkFQg_db8T36Ia-TnYGdkxoKixDmYckZ1mtgoIbeT7yCqyTUc_Hs2ZUl-GWM9d2f8lXgYYT4hUCyrRvfMyDbIW9cOg5NhQXs7dWesxZIL9gGm/s640/IMG_20180127_153158.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Kitsed :) :) :)</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8ZfFuqj-2jWH5lZkZmWYw8mL4c2zdWDuHrNvt6UfmSYaLQ7gb4IeIWoI5KedfxhEPo-ycKPb5OT1tmINCqrLoscP0QN4UdIMLhl_9D_SNJv1f1Er1abVnd-GwKgwRWQRPguzbV9tNx9Zv/s1600/IMG_20180127_153249.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh8ZfFuqj-2jWH5lZkZmWYw8mL4c2zdWDuHrNvt6UfmSYaLQ7gb4IeIWoI5KedfxhEPo-ycKPb5OT1tmINCqrLoscP0QN4UdIMLhl_9D_SNJv1f1Er1abVnd-GwKgwRWQRPguzbV9tNx9Zv/s640/IMG_20180127_153249.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Mošee</td></tr></tbody></table><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><img border="0" data-original-height="1203" data-original-width="1600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxp1MLlpWSBmsZXdMH_0jHkg2A528hoRHEt08RnDyJUmV-kPKQ3mtubcN9NOb1-6Tmb_BcCF94iFfWP3lk3Hk3zimDvPRzEr2pJWHaV-ef133nctjchKdkIVDzDgoz5dJmk9u3JK6cVCe6/s640/IMG_20180127_153309.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;" width="640" /></td></tr><tr><td class="tr-caption">Rikkamate reisdents</td></tr></tbody></table><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxp1MLlpWSBmsZXdMH_0jHkg2A528hoRHEt08RnDyJUmV-kPKQ3mtubcN9NOb1-6Tmb_BcCF94iFfWP3lk3Hk3zimDvPRzEr2pJWHaV-ef133nctjchKdkIVDzDgoz5dJmk9u3JK6cVCe6/s1600/IMG_20180127_153309.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /></div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxp1MLlpWSBmsZXdMH_0jHkg2A528hoRHEt08RnDyJUmV-kPKQ3mtubcN9NOb1-6Tmb_BcCF94iFfWP3lk3Hk3zimDvPRzEr2pJWHaV-ef133nctjchKdkIVDzDgoz5dJmk9u3JK6cVCe6/s1600/IMG_20180127_153309.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiLdnrMKDxiziYuVWUbUqCIEJyv0dVXrCSS1JBFFa91NIswm5S9JGaD_X3pP6_bFR1WMif9Tj2lDHX28K64yjxkv5vJqdv52LvcZw8tyRXv3A3ALU0yqt67AgzFkrsASUSJvEhpooqwRmh/s1600/IMG_20180127_153316.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1199" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgiLdnrMKDxiziYuVWUbUqCIEJyv0dVXrCSS1JBFFa91NIswm5S9JGaD_X3pP6_bFR1WMif9Tj2lDHX28K64yjxkv5vJqdv52LvcZw8tyRXv3A3ALU0yqt67AgzFkrsASUSJvEhpooqwRmh/s640/IMG_20180127_153316.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Pood</td></tr></tbody></table><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><img border="0" data-original-height="1200" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYQTP_oLLTKO2YdA2hkeARSPOBxlOs9YTc5Kxe3XlCFgSH-YyfgHykRULRtuzZA5ZVXp0cm74KaarMUD8lZMftPMisJm-Y3fF__gHwOUgyiMSrKomduCXSeg8_RCtyOt3bEDGJEz_1t_KF/s640/IMG_20180127_153324.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;" width="640" /></td></tr><tr><td class="tr-caption">Pank</td></tr></tbody></table><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYQTP_oLLTKO2YdA2hkeARSPOBxlOs9YTc5Kxe3XlCFgSH-YyfgHykRULRtuzZA5ZVXp0cm74KaarMUD8lZMftPMisJm-Y3fF__gHwOUgyiMSrKomduCXSeg8_RCtyOt3bEDGJEz_1t_KF/s1600/IMG_20180127_153324.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /></div><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYQTP_oLLTKO2YdA2hkeARSPOBxlOs9YTc5Kxe3XlCFgSH-YyfgHykRULRtuzZA5ZVXp0cm74KaarMUD8lZMftPMisJm-Y3fF__gHwOUgyiMSrKomduCXSeg8_RCtyOt3bEDGJEz_1t_KF/s1600/IMG_20180127_153324.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"></a><br /><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGISqMSFvQjC1-iKpjXZxfrO8wntH-TmqMaaua1if76D76jFcfS58OCv88KbLMvKetlv2sLrkzxZWV3w-3vnmENtSCry_acg9_tj-Y6nhNn4kA5MybLmQFRhOWooEy3scEkC-LJYe8F9Wx/s1600/IMG_20180127_153405.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1199" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhGISqMSFvQjC1-iKpjXZxfrO8wntH-TmqMaaua1if76D76jFcfS58OCv88KbLMvKetlv2sLrkzxZWV3w-3vnmENtSCry_acg9_tj-Y6nhNn4kA5MybLmQFRhOWooEy3scEkC-LJYe8F9Wx/s640/IMG_20180127_153405.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Haigla</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjZElNxfBR8q__0u63eXNpqeC5ySZVTfbecRgeGwNOEWGl6IsXfSpHVx3QNIAe2pFaWUYW0fjbuStY_CMx5w0AyiWwE5AHhH0J3H0Be6JEETlkruCP6oqrbecmzbzmMGiti4GTz8HmA_Xy/s1600/IMG_20180127_153409.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1204" data-original-width="1600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjZElNxfBR8q__0u63eXNpqeC5ySZVTfbecRgeGwNOEWGl6IsXfSpHVx3QNIAe2pFaWUYW0fjbuStY_CMx5w0AyiWwE5AHhH0J3H0Be6JEETlkruCP6oqrbecmzbzmMGiti4GTz8HmA_Xy/s640/IMG_20180127_153409.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Mehed tööhoos</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgg6n74Eq5eVFTK-6nuJ3i53up5k9Kb9HR1OxhfoaP1UZLad2KT4l9UbIk1KKcf7AuyKNAmdkopXPr8LTHYki1NzBYdXy2gc7gXq-NBm2dllTwZAcfHCZXDuyzXCIHPo5QB4hXlclS7A03_/s1600/IMG_20180127_153421.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1199" data-original-width="1600" height="478" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgg6n74Eq5eVFTK-6nuJ3i53up5k9Kb9HR1OxhfoaP1UZLad2KT4l9UbIk1KKcf7AuyKNAmdkopXPr8LTHYki1NzBYdXy2gc7gXq-NBm2dllTwZAcfHCZXDuyzXCIHPo5QB4hXlclS7A03_/s640/IMG_20180127_153421.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Vaade äärelinnas</td></tr></tbody></table><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMzzWhV5uUrk1yGjzXnihmQC90It0tfmUvq5i3lPUeYWkdl6ooLZnUU3378KAi3ps2P851trkvkp5unZpTEgWX6fU4kSTcS3HZ-30CorWEr6WytfQiNQ7tz3psYX08DYscDPwemqJ7vHT1/s1600/IMG_20180127_153448.jpg" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1202" data-original-width="1600" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMzzWhV5uUrk1yGjzXnihmQC90It0tfmUvq5i3lPUeYWkdl6ooLZnUU3378KAi3ps2P851trkvkp5unZpTEgWX6fU4kSTcS3HZ-30CorWEr6WytfQiNQ7tz3psYX08DYscDPwemqJ7vHT1/s640/IMG_20180127_153448.jpg" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Meie kodupood<br /><br /></td></tr></tbody></table>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-46176167596807230222023-10-09T03:33:00.002+03:002023-10-09T03:37:48.293+03:0033. Tänulikkus.<p><span style="text-align: justify;"><i style="font-size: 16px; text-align: left;">Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: </i></span><span style="background-color: white; color: rgba(0, 0, 0, 0.54); font-family: Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 16px;">6/22/18 10:15 PM</span></p><p><span style="text-align: justify;">Kui mu hea sõber, Mirjam, 33-aastaseks sai, siis ta võttis selle ürituse päris suurelt ette. Planeeris töölt 6 kuuks puhkuse, reisis Keeniasse ja Uus-Meremaale ja kõige lõpetuseks andis Hooandjalt saadud toetusega kõigest sellest välja ka raamatu. </span></p><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Minu elu on selleks oluliseks sünnipäevaks jõudnud pigem vastupidisesse staadiumisse. Olen andnud endale lubadusi, nagu näiteks, et ei ühtegi isiklikku välisreisi sel aastal. Tööreise on piisavalt ning ei ole väga isiklikest reisidest puudust tundnud. Soovin keskenduda muudele, kodustele ja paiksetele asjadele. Augustis läheme sõpradega Leetu, aga noh see ei lähe välismaa reisi alla, vaid minu jaoks kategoriseerub kui iga-aastane reis sõpradega ning ma läheks nendega ükskõik kuhu. Männiku karjääri või Austraaliasse. Peaasi, et me koos saame olla (ja nüüd kõik ütlevad koos "Awwww..."). </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Välisreisid on alati head selles mõttes, et saad oma tavapärasest keskkonnast eemale ning on hea vaadata oma elule kaugemalt peale ning uusi plaane teha. Oma sünnipäeva veedan seekord teistmoodi, kui varem. Võib-olla iseloomustab see "teistmoodi sünnipäev" ka hästi mu seda aastat. Veedan seekord sünnipäeva iseendaga. Nii palju, kui ma mäletan, olen eelmised aastad korraldanud mitmepäevaseid sünnipäevi oma maakodus, kus erinevatel aegadel on tulnud ikka päris palju inimesi. Eelmine aasta aga tundsin, et sel aastal tahan midagi teistmoodi teha ning nii ma siis planeerisingi endale sujuvalt töölähetuse Ukrainasse, et ikka päris eemal ja päris üksi olla. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjlxv-eeHHHQmdVq8thtqstAPSDj811tz-J4GZSEsNodKgI-V_EKqdwC4GgY1s9vscvXSmbVhjCL_aNcaSK6_WChB4BaNLh9m3e9r-S5d1mQB2xKNTSwQJnyN6_e390B0D0OJFOMzGRGCD/s1600/IMG_2679.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjjlxv-eeHHHQmdVq8thtqstAPSDj811tz-J4GZSEsNodKgI-V_EKqdwC4GgY1s9vscvXSmbVhjCL_aNcaSK6_WChB4BaNLh9m3e9r-S5d1mQB2xKNTSwQJnyN6_e390B0D0OJFOMzGRGCD/s640/IMG_2679.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Õhtud Ukrainas :)</td></tr></tbody></table><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Homset päeva ootan juba elevusega. Kõigepealt on mul üle pika aja aega hommikul rahulikult olla. Ei ole kohtumisi, kohustusi, aruandeid, tähtaegasid. Tahan ärgata siis, kui siin veel väga kuum pole ning teha ära oma hommikujooksu :). Seejärel lähen oma siinsesse lemmikusse söögikohta ja söön sünnipäeva puhul midagi head ja kindlasti võtan selle šokolaadi-juustukoogi, mis seal ülihea on. Ja siis tuleb osa, mida ma juba põnevusega ootan. Sõidan rongiga Kiievisse, sõit kestab 6 tundi ning mul on hea lauaga iste esimeses klassis (no palju õnne sünnipäevaks!), kus ma tahan kirjutada. Rongis tuleb mul alati inspiratsioon. Sel nädalal on mul olnud palju mõtteid ja ideid, mida kirja sooviksin panna. Kuidagi tore on olla. Ja hea. Ootan põnevusega kõike, mis tulemas. Isegi, kui selleks on nädal kontoris tööd rabades. See tundub jumala äge. Ja siis matk. Jah, äge! Ma tahan asju teha ja koguaeg on põnev, aega on kuidagi vähe päevas.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Täna olime ühes väikses Ida-Ukraina linnakeses ja jagasime humanitaarabi pakke. Alguses panustasin pesupulbripakke kilekottidesse pannes, kuid kui see töö otsa sai ja pildid ka tehtud said, siis läksin ja istusin väiksesse parki puidust pingikesele ja jälgisin toimuvat. Tavaline, vaikne väikelinnaelu. Selline natuke uimane. Ja siis ütlesid kohaliku organisatsiooni haritud, tublid ja asjalikud töötajad mulle, et nad ei saa aru, miks üldse mõni eurooplane on nõus oma tööst loobuma, et tulla Ukrainasse vabatahtlikuks. Et nemad unistavad ainult vastupidisest - saada Euroopa Liitu tööle. Siis ma vaatasin neid inimesi ja mõtlesin sellele jutuajamisele ning mõtlesin järsku kõigile neile kogemustele, mis ma elus saanud olen. Kõigile inimestele, kellega mul on võimalus suhelda olnud. Vabadusele. Imeilusatele kohtadele, kus ma olen reisinud. Kuude kaupa reisinud. Kohtadele, kus mul on võimalus olnud tänu oma tööle tutvuda kõige erinevamate inimestega. Oma sõpradele. Sellele, kui lihtne on mul teha oma eluga ükskõik mida. Nendele kümnetele tuhandetele fotodele, mis mul nendest hetkedest arvutis on. Ja tuhandetele hetkedele, millest mul fotosid pole. Kõigile nendele hetkedele, kui elu on nii imeliselt lihtne tundunud. Keerulistele aegadele ning sellele, kuidas ma olen leidnud jõudu edasi minna. Ja kuidas, ükskõik mis olukord, on ikkagi lahenenud ja möödunud. Mõtlesin riskimisjulgusele. Sisemisele tugevusele. Ja veelkord sellele, kui lihtsad on minu jaoks asjad, millest siin paljud unistavad - Euroopa Liidus elamine ja töötamine, reisimine, normaalse sissetuleku teenimine, vabadus. Mitte, et need inimesed kuidagi õnnetud oleks, kindlasti mitte. Nad on väga rõõmsameelsed, toredad ja õnnelikud. Aga sellistel hetkedel jõuab see minu vabaduse ja võimaluste tunne väga selgelt kohale ning teadvustan endale, et pean seda võimalikult hästi ära kasutama ja nautima. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Kui ma parasjagu neid mõtteid mõtlemas olin, siis tulid (nagu ikka) kohale mõned inimesed, kes polnud oma humanitaarabi pakikesega rahul ning hakkasid Ukrania organisatsiooni vabatahtlike (!) töötajatega kurjustama. Mõnel korral oleks see olukord mind pahaseks teinud, sest no mismõttes nii ebaõiglaselt vabatahtlikega kurjustada, kes oma vabast ajast teisest Ukraina otsast kohale sõidavad, päev otsa laos pakke komplekteerivad ja siis 34-kraadises kuumuses tundide kaupa pakke jagavad. Aga täna leidsin endas rahu ja see olukord ei kõigutanud mind absoluutselt. Mul oli lihtsalt nendest kurtjatest kahju. Kahju sellest, et nende elus on midagi nii halvasti, et seda on vaja pakke jagavate vabatahtlike peal välja elada. Ma ei kujuta ette, mis neil on elus juhtunud või mis neid selleni viinud on, aga kindlasti on neil oma põhjused olla stressis. Üks naine lahkus isegi nuttes. Ja mul oli temast kahju. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Alustan oma 33. eluaastat, olles tänulik kõige eest, mis mul on. Meenutan ikka oma töökaaslase sõnu, kes ütles, et vahepeal ma vaatan oma probleeme ja mõtlen neile ja siis naeran enda üle, sest need pole mingid probleemid. Või siis Mica sõnu, kes ütles, et isegi kui tal on 10 EUR rahakotis ja see on kogu ta raha, on ta ikka rikkam, kui enamus inimesi maailmas. Ehk siis 33. eluaastaks olen ma jõudnud nii kaugele, et olen tänulik ja proovin seda iga päev veel rohkem teadvustada ja harjutada, kui varem. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Oleks pidanud vist googeldama, et panna siia mingi jõle tuus muusikapala, et ennast huvitavaks teha. Aga noh...pean pettumust valmistama ning panen siia lihtsa Nigeeria muusikapala, mida täna Ukrainas aknad lahti ja arvuti kõllid põhjas kuulan :) Nautige!</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/UcfOIfa5kvE/0.jpg" frameborder="0" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/UcfOIfa5kvE?feature=player_embedded" width="320"></iframe></div><div><br /></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-3009213867624145232023-10-09T03:31:00.004+03:002023-10-09T03:31:26.000+03:00The strength of your weakest days makes you who you are<p> <i style="font-size: 16px;">Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: </i><span style="background-color: white; color: rgba(0, 0, 0, 0.54); font-family: Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 16px;">6/24/18 11:49 AM</span></p><p><span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; text-align: justify;">Eelmisel pühapäeval avastasin, et esimese kahenädalase puhkuse (uskumatu, onju...mul tuleb päriselt puhkus) ehk siis 16-päevase matkani on täpselt kaks nädalat. Ma tean, et teeksin selle matka ükskõik millises konditsioonis läbi, aga alati on parem matkata, kui jõudu selleks jätkub. Trenni pole viimasel ajal teha saanud, kuna pärast veebruari haiglakülastust sain 2-kuuse trennikeelu ning siis ei julgenud veel kohe peale hakata ja nii see läks. Igal juhul. Saades aru, et matkani on tõesti jäänud vaid kaks nädalat, otsustasin, et parim taktika mingigi vorm saavutada, on iga päev trenni teha. Otsustasin panustada regulaarsusele, mitte mahule ega trennivormile ega millelegi muule. Teha seda, mis just parasjagu võimalik on.</span><br /></p><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br /></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Asja tegi natuke keerulisemaks veel see, et olin Ukrainas töölähetusel ning minu päevakava ei sõltunud alati minust, treeningvarustusest olid kaasas vaid tossud ja jooksuriided ning päeval on õues 34 kraadi sooja. Mida ma siis siiani teinud olen ja kuidas läinud on?<o:p></o:p></span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br /></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Minu esimene strateegia oli, et esimesel nädalal ei tasu üle pingutada, kuna iga järgmine päev tuleb ka olla võimeline jälle trenni tegema. Esimene päev vaatasin kaardilt endale paraja jooksudistantsi välja ning jooksin veidi üle kahe kilomeetri allamäge ja seejärel jalutasin sama maa tagasi üles. Tundus täitsa piisav alustuseks. Nii hea tunne oli jälle trenni teha üle pika aja. Järgmised kaks päeva laenutasin hotelli kõrvalt jalgratta ning käisin sellega jõe kõrval oleval rajal sõitmas. Panin fotoka kotti ning sõitsin kilomeetreid mööda väikest jõeäärset teed, kus elu täiega käis ja samal ajal mõtlesin, et nii äge on niimoodi joostes ja rattaga sõites linna avastada.<o:p></o:p></span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;"><br /></span></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYDFCSmVuZCXO8nA9qE12Q70zV_ksJeaWUT0_HuQpMd3YOz47x-BntyzOdxLfDoSw1GYbNE3_zloOQRe4_7VdxV0SJhfMgMbe_6XjZFfefh6NvJTlz-dWKHLU45xDUUz9pZGsJEv4NzG_R/s1600/IMG_2647.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYDFCSmVuZCXO8nA9qE12Q70zV_ksJeaWUT0_HuQpMd3YOz47x-BntyzOdxLfDoSw1GYbNE3_zloOQRe4_7VdxV0SJhfMgMbe_6XjZFfefh6NvJTlz-dWKHLU45xDUUz9pZGsJEv4NzG_R/s640/IMG_2647.JPG" width="640" /></a></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;"><br /></span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Neljandal päeval jõudsin õhtul kella seitsme ajal pärast 12-tunnist bussisõitu Ida-Ukrainasse ning mu esimene mõte oli, et pean kohe kiirelt jooksmas ära käima, sest kõht oli juba üsna tühi ning tahtsin siis kohe sööma minna. Pahaaimamatult tõmbasin jooksuriided selga ja hakkasin ümber hotelli ees oleva pargi jooksma. Jälle oli nii-nii tore…esimesed 200 meetrit. Siis tundsin, et hingeldan ja väsinud olen ja raske on ja… Well. Nii vormist väljas ma ka olla ei saa ju. Või saan? Jooksin oma kõva kilomeetri ära ning pidin KÕNDIMA. Puhkasin siis veidi, jooksin veel ühe ringi, puhkasin ja… läksin suht ruttu hotelli, kui mul äkki mõte tööle hakkas ja koitis küsimus. Palju sooja on? Kolmkümmend neli kraadi. Ahah. Nüüd ma siis tean, miks selline tuttav tunne oli Keenia aegadest, kui ma keset päeva jooksmas käisin, aga seal kindlasti ei olnud 34 kraadi sooja, vaid ikka veidi vähem. Õnneks ei jooksnud ma liiga palju ning jõin pärast ikka liitrites vett ja elasin selle väikse feili üle. </span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;"><br /></span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Järgmisel päeval planeerisin paremini. Ootasin, et temperatuurid langeks. Kell 22.40 oli lõpuks õues 24 kraadi. Läksin jooksma ja noh kõik oli nii lihtne! Ainult jookse </span><span face=""segoe ui emoji" , sans-serif" style="font-size: 12pt;">😊</span><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;"> Olin väga rahul ja mõtlesin igasugustele vigastustele ja haigustele, mille järgselt olen jälle trenni tegema hakanud ja muudele olukordadele, millest üle saanud ning sain aru, et just see, kuidas me oma nõrgematel hetkedel käitume ja edasiminemiseks jõudu leiame, teeb meist selle, kes me oleme. Nõrkusehetked on väga hea enda iseloomu ja tugevuse proov. </span><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Eile siis läksin samal ajal õue, kuid temperatuur oli natuke kõrgem. 27 kraadi õhtul kell 22.40! Õnneks oli see talutav ja nii hea kerge tunne oli joosta, et unustasin isegi ringe lugeda ja mõtlesin muudele asjadele. Meenusid ajad, kui ma tundide kaupa jooksin. Selline mõnus tunne, kui tunned, et jõuad veel vabalt tükk aega joosta ja naudid iga sammu.</span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br /></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Täna tuli siis esimene tõsine iseloomuproov. Ärkasin üles liiga hilja ning temperatuurid olid juba üle 30 kraadi. Jooksma enam minna ei tahtnud. Mõtlesin siis juba igasuguseid variante, kuidas endale seda puhkepäeva õigustada – noh, 6 päeva juba trenni tehtud ja puhkus on tenni osa ja homme teen rohkem ja no mul oli igasuguseid teooriaid, mida ma endale maha müüa püüdsin. Hetk hiljem mõtlesin, et ei. Kui joosta ei saa, siis teen vähemalt mõned harjutused jalalihastele, selline nagu jõutrenn. Panin youtoubest esimesed kaks suvalist videot käima, kus kenad musklis mehed hullult kiire tempoga ja motiveeriva jutuga harjutusi ette näitasid ning pärast esimest kahte minutit mõtlesin, et päris hull kava...kaua ma juba trenni teinud olen! Ja siis sain aru, et KAKS minutit. Ma ei teadnudki, et 15 minutiga saab nii intensiivset trenni teha. No ma pole mitte kunagi varem niimoodi videode järgi trenni teinud, kuid seekord oma imepisikeses hotellitoas poole harjutuse pealt mööblit eest lükates, et ikka selle väljaaste ära teha saaks, mõtlesin, et miks ma seda kunagi varem proovinud pole.<o:p></o:p></span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br /></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Mida ma selle nädala jooksul õppinud olen? Et absoluutselt alati leiab võimaluse, koha ja aja trenni tegemiseks – no pool tundi on meil päevas kõigil. Olin juba ära unustanud selle hea tunde, mis trennitegemine annab, kuid nüüd naudin seda täiega </span><span face=""segoe ui emoji" , sans-serif" style="font-size: 12pt;">😊</span><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;"> Eks annan teada, kuidas teine nädal läheb, selle plaanin natuke intensiivsema teha.<o:p></o:p></span></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><br /></div><div class="MsoNormal" style="text-align: justify;"><span style="font-family: "times new roman" , serif; font-size: 12pt;">Panen alla vinged jalalihaste trennivideod. No proovige! Täiesti hämmastav, kui intensiivne trenn nii lühikese ajaga.<o:p></o:p></span></div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/HIdxYCrqLQg/0.jpg" frameborder="0" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/HIdxYCrqLQg?feature=player_embedded" width="320"></iframe></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><br /></div><div style="text-align: center;"><iframe allowfullscreen="" class="YOUTUBE-iframe-video" data-thumbnail-src="https://i.ytimg.com/vi/erKJOb51bCI/0.jpg" frameborder="0" height="266" src="https://www.youtube.com/embed/erKJOb51bCI?feature=player_embedded" width="320"></iframe></div><div><br /></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-65185711079805021302023-10-09T03:29:00.007+03:002023-10-09T03:31:37.710+03:00Rahvus on ikka üks imeline asi<p><span style="background-color: white; color: rgba(0, 0, 0, 0.54); font-family: Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif; font-size: 16px;"><i>Lugu üle toodud teisest blogist, esialgselt kirja pandud: 8/28/18 6:42 PM</i></span></p><p><span style="text-align: justify;"><br /></span></p><p><span style="text-align: justify;">Siin mõned mõtted, mille panin kirja paar kuud tagasi, aga mis jäid siis mingitel segastel põhjustel avalikustamata :)</span></p><div style="text-align: justify;"><br />Tänase päeva tööülesanne oli lihtne. Istu autosse, sõida 10 tundi, käi paar korda bensukas ning astu Ukraina teises otsas autost välja. Just siitsamast autost ma seda postitust kirjutangi, et mitte seda ehedat emotsiooni kaduma lasta, mis mul tekkis. Sõidame siis Kiievist Ida-Ukrainasse. Viimased tunnid on meile tee ääres vastu vaadanud enamasti vaid metsad, väljad ja mõned põllud. Maju on vähe ja üksikud. </div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Minuga on autos inimesed, kes ise elavad hetkel Kiievis, kuid sõidavad iga kuu teise Ukraina otsa "oma inimestele appi". Kui Kiievis elavad miljonid inimesed, kes sellest olemata suudavad suurlinnas rahulikku ja kodust õhustikku hoida, siis viimaste tundide jooksul olen näinud üksikuid vähem ja rohkem lagunenud majakesi, põldusid ja noh...kas ma mainisin põldusid. Aga siiski istuvad just need inimesed sellest suurest Kiievist järjekordselt autosse, et sõita idas asuvasse kriisipiirkonda ning jagada abivajajatele laiali humanitaarabi. Sest "oma inimesi" ei jäeta hätta. Teisi ukrainlasi. Olugi, et tegelikkuses on need inimesed, kes elavad neist terve päevapikkuse teekonna kaugusel ning kellega nad muidu mitte kunagi kokku ei puutuks. Aga see teadmine, et kuskil seal, nende põldude taga on "oma inimesed", liigutab rahvuskaaslasi sõna otseses ja kaudses mõttes.</div><div style="text-align: justify;"><br /></div><div style="text-align: justify;">Ukrainlased on mind ka üldiselt liigutanud. Kodune. Lihtne. Sõbralik. Hooliv. Need on sõnad, mis mulle esimesena pähe tulevad, ükskõik, milliste siin kohatud ukrainlaste peale ma mõtlen. Kokkuhoidvus. Abivalmidus. Lisaks näiteks, kui võrrelda palkasid Ukrainas ja Keenias, siis seal on väike erinevus Ukraina kasuks, kuid see erinevus ei ole nii suur, arvestades Ukraina raskemaid ilmastikutingimusi (väga külmad talved jne). Kuid inimesed tunduvad hakkama saavat. Sest paljudel töötab "keegi kuskil Euroopa Liidus" ja saadab raha koju. Toetatakse üksteist ja saadakse hakkama.<br /><br /><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody><tr><td><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjF9H9fLewrbjIY_OFqJA71fLnls9u7tYhmJkXVv9WqEvyPt4fIXzOx1VzO8rXSEp9bF0lEVgVZ5hfXxIv0q4Pi9KYuD698mO0MIftWpZDGiEoxU2FfDm4kvyuNAaY5NG7iI4cf-jP9_8GT/s1600/IMG_2757.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="1067" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjF9H9fLewrbjIY_OFqJA71fLnls9u7tYhmJkXVv9WqEvyPt4fIXzOx1VzO8rXSEp9bF0lEVgVZ5hfXxIv0q4Pi9KYuD698mO0MIftWpZDGiEoxU2FfDm4kvyuNAaY5NG7iI4cf-jP9_8GT/s640/IMG_2757.JPG" width="640" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption">Üks niisama tore pilt Ukrainast :)<br /><br /><div class="To4v2" style="-webkit-box-align: center; -webkit-tap-highlight-color: transparent; align-items: center; background-color: white; color: rgba(0, 0, 0, 0.87); display: flex; font-family: Roboto, RobotoDraft, Helvetica, Arial, sans-serif; text-align: start;"><div class="NWNPsc q6mdaf" style="-webkit-tap-highlight-color: transparent; color: rgba(0, 0, 0, 0.54); font-size: 16px; line-height: 24px; padding-left: 8px;"><br /></div></div></td></tr></tbody></table></div>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-59220905587568511642023-10-09T03:12:00.012+03:002023-10-17T23:47:26.293+03:00Autorist<p style="text-align: justify;">Tere!</p><p style="text-align: justify;">Olen Janika - tartlane, kes on elu jooksul elanud nii Tallinnas ja Türil kui ka Keenias, Ugandas, Suurbritannias ja Rootsis ning reisinud Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Aasias. </p><table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><tbody><tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRWCiqVpsyqNieZILCkIm1bUJ1zKm8e2sAScYmVk7eNqe6THu6FO0_krGC641fNcz_7z2DQtRQY9GhxTuQVcjpLUFZu59i5dIxu8GBZnEr7mY0sZYabto4wdVifpfMSVIwpeNG1B7xQfhZM9UGfHAiNX5OgrV3uc8pVhoH0fuFwQmYhAk7SpfXWXd0WWk/s1024/01.JPG" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" data-original-height="683" data-original-width="1024" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRWCiqVpsyqNieZILCkIm1bUJ1zKm8e2sAScYmVk7eNqe6THu6FO0_krGC641fNcz_7z2DQtRQY9GhxTuQVcjpLUFZu59i5dIxu8GBZnEr7mY0sZYabto4wdVifpfMSVIwpeNG1B7xQfhZM9UGfHAiNX5OgrV3uc8pVhoH0fuFwQmYhAk7SpfXWXd0WWk/s16000/01.JPG" /></a></td></tr><tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Somaalia kõrbes tööreisil. Automaatrelvadega sõdurid taustal turvamas.</td></tr></tbody></table><div style="text-align: justify;"><br /></div><p style="text-align: justify;">Reisid on viinud mind elama Keenia mudaonni, tantsima kõrbehõimude pidustustel ning jalgrattaga sebrade, pühvlite ja kaelkirjakute vahele. Olen läbinud ühistranspordiga ning ilma nutiseadmete abita terve Ida-Aafrika, elanud Tai väikekülas kohalike juures seinteta toas, kõndinud USA-s 6 kuuga Mehhiko piirist Kanada piirini (4625 km) ning telkinud lootusetuna näivas Šotimaa kliimas. Õnneks olen oma reisidest mõned killud suutnud ka blogida ning need leiab mu arhiivist ilusti üles.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjc2ztXB1M_3sbV2CNAIlCtssQfpuNPqaMzw9XmkJRwJZ490QMN31u1h0RKOeTyj91U2VRC5LO_nUIuiqkqhb5YxQC7iNkgZcnQrf9xMUwwZb2VtjYRssbHNYaw8TdSaFNEq7PlJfy_FRiQ0QL1sqOxUwZlrplyvd6v0OkH4I_wJWw0NhWv5kMzm1OHd-A/s2048/34808566550_2f391d5417_o.jpg" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1536" data-original-width="2048" height="480" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjc2ztXB1M_3sbV2CNAIlCtssQfpuNPqaMzw9XmkJRwJZ490QMN31u1h0RKOeTyj91U2VRC5LO_nUIuiqkqhb5YxQC7iNkgZcnQrf9xMUwwZb2VtjYRssbHNYaw8TdSaFNEq7PlJfy_FRiQ0QL1sqOxUwZlrplyvd6v0OkH4I_wJWw0NhWv5kMzm1OHd-A/w640-h480/34808566550_2f391d5417_o.jpg" width="640" /></a></div><br /><p style="text-align: justify;">Kõik mu senised reisid on olnud kindla plaani ja ajaraamiga. Seekord proovin midagi uut. Plaan on hägus ja veel hägusam on ajaraam. Mis on kindel, on stardi kuupäev ja see, et olen sellisest võimalusest juba väga pikalt unistanud ning ka viimased aasta aega seda planeerinud.</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1xJ8zHGcNomCzECY6KAH0CK3mno5VLuUObk-S0c9FMF5xQaGGWFcTRkBM8LvdBgdJRy3yZSd0JyX7wJxooI3HeHGKE95nDn2nvzRnYOx6dI3umdyhCAPvkPwp9QdtI2p55P1Vm-FWtNaj7YJCeDwYlQQNUEePn7b_2KRi6pJ7147It2lQc2Yq4tb8SKM/s1024/IMG_0996.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="684" data-original-width="1024" height="428" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi1xJ8zHGcNomCzECY6KAH0CK3mno5VLuUObk-S0c9FMF5xQaGGWFcTRkBM8LvdBgdJRy3yZSd0JyX7wJxooI3HeHGKE95nDn2nvzRnYOx6dI3umdyhCAPvkPwp9QdtI2p55P1Vm-FWtNaj7YJCeDwYlQQNUEePn7b_2KRi6pJ7147It2lQc2Yq4tb8SKM/w640-h428/IMG_0996.JPG" width="640" /></a></div><br /><p style="text-align: justify;">Kõike seda teen *päriselt ka* säästliku eelarvega. Päris tasuta reisida ei saa, kuid madalate kuludega saab küll ning seda on mulle õpetanud ka mu varasemad reisid. Esimesteks kuudeks on mul väike säästupuhver, kuid eesmärk on jõuda selleni, et end 100% kaugtööga ära elatada suuta ning selline elustiil jätkusuutlikuks muuta. Vaeva olen selle nimel näinud juba terve reisile eelneva aasta, kuid nüüd on aeg asi lõpuks tõsiselt kätte võtta.</p><p style="text-align: justify;">Ega ma ise ka täpselt ei tea, kuhu see asi välja jõuab ning kuidas kulgeb. </p><p style="text-align: justify;">Ehk siis olen ma päris hea katsejänes, kellel aegajalt silm peal hoida :)</p><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvtuH9TO4LkNs7O1hK8jPY67O3ULIvuCpYJ48uaXKc4O5E-9UNqbSKQBypEx5FnKKulgEFduUC7wu7i4dzYmjpF2SCvZi6jreGm2q0ACN_93D63XUhn_MQJHhjuJwMAppqzpVBptaOpvPX4LyTYJMOfJex7yxcSdNZahkeT81G8IbSLOqAonuZR2ZewTU/s5472/SAM_6695.JPG" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="3648" data-original-width="5472" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgvtuH9TO4LkNs7O1hK8jPY67O3ULIvuCpYJ48uaXKc4O5E-9UNqbSKQBypEx5FnKKulgEFduUC7wu7i4dzYmjpF2SCvZi6jreGm2q0ACN_93D63XUhn_MQJHhjuJwMAppqzpVBptaOpvPX4LyTYJMOfJex7yxcSdNZahkeT81G8IbSLOqAonuZR2ZewTU/w640-h426/SAM_6695.JPG" width="640" /></a></div><div><br /></div><div><br /></div><div>Minu tegemisi saab jälgida nii seisvas kui liikuvas pildis lisaks blogile ka:</div><div><br /></div><ul style="background-color: white; box-sizing: border-box; color: #444444; direction: ltr; font-family: Georgia, serif; font-size: 14px; line-height: 1.6; list-style-position: outside; margin: 0px 0px 17px; padding: 0px;"><li style="box-sizing: border-box; direction: ltr; margin: 0px; padding: 0px;"><a href="https://www.facebook.com/profile.php?id=61551890446017" style="font-family: "Times New Roman"; font-size: medium; text-align: justify;">Reisikirjade lehel Facebookis</a></li><li style="box-sizing: border-box; direction: ltr; margin: 0px; padding: 0px;"><a href="https://www.instagram.com/walkingestonian/" target="_blank">Igapäevased fotod ja klipid Instagramis</a></li><li style="box-sizing: border-box; direction: ltr; margin: 0px; padding: 0px;"><a href="https://www.youtube.com/@walkingestonian" target="_blank">Videod reisidest Youtubes</a></li></ul><p style="text-align: justify;"><br /></p>Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-73843192942207967832017-10-29T08:58:00.000+02:002017-11-12T08:59:28.092+02:00Keenia ekspert või siis mitte...<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Seekordsel lähetusel kannan tiitlit arengukoostöö ekspert Keenias. Selle tiitli...või siis pigem enda üle olen siin nii mõnelgi korral juba täitsa kõvasti naernud. Kuna mitmed inimesed on mulle öelnud, et nemad tahaks ka sellist ägedat tööd, kus saab reisida ja erinevates paikades töötada ning siis järgneb tavaliselt kommentaar stiilis, et mul on mingi iseloomujoon või omadus, mis teeb mul kogu Aafrikas seiklemise äärmiselt lihtsaks ning mille puudumise tõttu kommenteerija selle peale isegi mõelda ei saa. Mina olen täiesti kindel, et absoluutselt iga keskmine eestlane saaks siin üsna hästi hakkama ning ei ole mul mingeid erilisi geene või oskusi. Selle tõestuseks annan ülevaate Keenia eksperdi esimese nädala juhtumistest.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Feil number üks. Ma võtsin kahel päeval malaariaennetustableti asemel rauatabletti. Usute? Mina ka mitte. Kotti pakkides panin ruumi säästmiseks ühte pakki kokku malaaria- ja rauatabletid. Niimoodi ma siis sealt pakist neid võtsin ning kuna malaariaennetustablett ja rauatablett näevad väga sarnased välja, ei pannud seda ise tähele. Naljakas oli see, et ma võtsin neid tablette üsna korrektselt kellaaega järgides ning kalendrisse vastava märke tehes. Noh, vähemalt pole ma kunagi elus sellise tõsiduse ja täpsusega rauatablette veel võtnud!</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Teist kohta jagavad ilmselt juhtumid, kuidas ma oma telefoni ja rahakoti esimesel päeval hotelli vastuvõttu unustasin ning kuidas ma Shianda külasse jõudes oma koduuksest sisse ei saanud. Reisi esimesel päeval kohale jõudes on alati kotte liiga palju, väsimus suur ja mõtted hajali. Niimoodi võibki igasuguseid asju igale poole unustada. Kui ma hotelli vastuvõtust minema hakkasin jalutama, juhiti mu tähelepanu kiirelt hoopis asjadele, mis leti peale vedelema jäid - minu asjadele! Võtsin need sealt sellise näoga ära, nagu täpselt nii olekski planeeritud olnud. Järgmisel päeval pärast taksoga suurejooneliselt oma koduukse ette jõudmist avastasin, et lukud olid ära vahetatud ja uksest ma sisse ei saa. Helistasin igale poole. Nagu ikka olid telefonid välja lülitatud. Lõpuks sain kellegi kätte, kes lubas kellegile helistada. Pärast seda, kui olin ukse taga kaks tundi istunud, ilmus lõpuks mu sõber, kes ütles, et läheb asjaga tegelema - füüsiliselt :D. Ja ta läkski ise inimestele järgi, et ma uksest sisse saaks. Siis hakkasid küll asjad kiiresti liikuma ja varsti olingi kodus.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Neljandale kohale paneks vist selle hetkelise kohanemisraskuse, millest ma juba varem kirjutasin. Mäletan õhtut, kui olime Esthriga kontoris ning ta ütles, et tuleb sinna hommikul kell kaheksa ning lahkub õhtul kell kaheksa, kuna kodus tal ei ole niikuinii mitte midagi teha. Tabasin end samalt mõttelt. Nii me täna jälle kella kaheksani kontoris olime - sest mida me kodus ikka teeme :D Tõesti, pärast pimedat on pigem soovituslik mitte välja minna ning isegi kui lähed, siis kuhu? Siis peaks juba siit külast minema sõitma ning pimedas tagasitulek on jälle küsitav, transport ei liigu väga kaua, kuskil kaheksani hiljemalt ning endiselt: kuhu mul ikka nii väga minna on. Ehk siis õhtul tulen koju, teen süüa, kuulan muusikat ja planeerin tööasju, räägin netis sõpradega ja.... Okei, mõnel õhtul teen Eestis sama. Niiet mis see nii suur erinevus siis on? Aga. Kui ma teisel õhtul kuskil kuue ajal koju tulin, tühjas korteris ringi käisin ning aru sain, et isegi kui ma väga tahaks, siis ei ole mul mitte kuhugi minna ning siin ma nüüd siis üksi olen KESET AAFRIKAT järgmised kuu aega, siis tuli küll korraks selline imelik tunne - seda on raske kirjeldada - just selline harjumatu, nagu kohanemisraskus oleks korraks olnud. Kuid nüüd on see üle läinud ja olen kodus väga ära harjunud. Täitsa mõnus on. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Viiendale kohale paneks siis kohatised uskumatud üllatused, et kuidas saavad mõned asjad nii aeglaselt liikuda, miks mõned asjad lihtsalt venivad ja veel siis see ebakindlus, et kas midagi üldse toimub. No ma teadsin seda kõike enne ka ja olin selleks valmis, aga no...see on kohati ikka üsna sõnatuks võttev. No näiteks on meil järgmisel esmaspäeval üks õppekoolitusväljasõit plaanis siin 52 inimesele. Alates selle nädala esmaspäevast korraldatakse selleks bussi renti. Iga päev käivad läbirääkimised ning need venivad ja venivad ja mingeid konkreetseid vastuseid lihtsalt ei tule. Tänaseks tuli info, et saime bussi. Aga. Homme kinnitatakse veel üle. Vot siin saab minu mõistus otsa. Miks on vaja asja, mis on kindel, veel homme üle kinnitada ?????? Siiski peatasin ma end enne selle küsimuse küsimist. Nimelt on meil planeeritud kõik tegevused järgmise kahe nädala peale ning viimane nädal on varuks. Seda varunädalat on hädasti vaja. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Kui amatöörlusest veel rääkida, siis võtsin liiga palju riideid kaasa. No esiteks olen ma liiga palju reisinud käsipagasiga ja pidanud mingi paari riietusesemega survaivima nädalaid ja nüüd tahaks nautida ning mingit normaalset valikut omada, aga samas on mul kohati suht raske mõelda, et milliseid riideid ma ikkagi seal kohapeal kannaks. Ja no alati tundub Eestis olles, et Aafrikas ei saa ju olla nii soe, et põhimõtteliselt võiks ka ilma pikkade varrukateta asjadeta minna ja alati, kui ma kohale jõuan, siis tahaks järgmisele tulijale suurelt ja punaselt kuhugi kirjutada, et SAAB IKKA KÜLL olla nii soe. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Ja noh...seda hetke, kui ma esimest korda siin kempsu läksin ja ukse peal ümber pöörasin ning otsustasin, et ei, proovime siis teist boksi...ja see oli täpselt samasugune. Noh. Siis naersin ka enda üle. Nüüd ei pane enam tähelegi. Kemps nagu kemps ikka :D Prussakad pole siiamaani vist veel kedagi tapnud...vist. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
P.S Shiandasse on tulnud täiesti imeliselt kiire internet!!! Esimesed päevad ma lihtsalt olin uskumatult eitusfaasis, aga pärast mitmeid ja mitmeid videokõnesid saan öelda, et jah, siin on väga kiire ja hea internet nüüd. Ja tänavalambid! Kontorist minu koduni on tänavalambid. Täiesti uskumatu. Ja ka tänavakoristajad on palgatud. Tänavad on nii puhtad. Kolm asja, mida ma ei oleks mõned aastad tagasi veel uskunud.<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><div class="separator" style="clear: both; margin: 0px; padding: 0px; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSvKxzrmQzxQX0LBQLc5E2-KZPvv1Qo8VMOPEwlYWp6RYE-OOXEdX0uCA9CfgG7_K4a5F7oNHmkvLyoPGnbN8sus7CzO0M4NNEMktCj1nKqSyQP2IQM3w7nWYtFgq6aW9Il3v2B2tEyt0W/s1600/IMG_8457-001.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px; padding: 0px;"><img border="0" data-original-height="1069" data-original-width="1600" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiSvKxzrmQzxQX0LBQLc5E2-KZPvv1Qo8VMOPEwlYWp6RYE-OOXEdX0uCA9CfgG7_K4a5F7oNHmkvLyoPGnbN8sus7CzO0M4NNEMktCj1nKqSyQP2IQM3w7nWYtFgq6aW9Il3v2B2tEyt0W/s640/IMG_8457-001.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a></div>
<div>
<br /></div>
</div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-88372563465304698822017-10-27T08:57:00.000+03:002017-11-12T09:16:37.767+02:00Üksi. Aafrikas. Koduarestis.<div style="text-align: justify;">
Kõik algas sellest, et pidin tulema töölähetusele Keeniasse juulis-augustis, et käima tõmmata meie Aafrika projekti tegevused. Augustis pidid aga Keenias toimuma presidendivalimised ning Keeniast naasnud vabatahtliku info oli, et juba märtsis-aprillis oli raske midagi korraldada, kuna inimesed olid valimistega kaasneva tralliga väga hõivatud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Trall tähendas siis seda, et keegi kuskil tegi kampaaniat ning kui Eestis jagatakse kampaaniate ajal pastakaid ja muud taolist nänni, siis Keenias pole harv juhus, kui jagatakse sularaha. Olen ise pealt näinud, kuidas üks parlamendiliige jagas ühel üritusel laiali 100 EUR. Avalikult ja kõigi ees. Kutsus inimesed aga üles rivistuma ning andis igaühele 10 EUR, mis siinses külakontekstis on oluliselt suurema väärtusega kui Eestis. Nii jagati ka enne valimisi laiali sularaha ja nänni ning nõudlus oli suur. Inimesed kogunesid lootuses midagi saada ning kohtumistele ja koolitustele oli neid raske kutsuda. Lisaks sellele on viimastel aastatel valimistega Keenias alati kaasnenud ka vägivald ja demonstratsioonid. 2007. aastal oli asi kõige hullem ning erinevatel andmetel sai surma 800-1500 inimest. Pärast seda on enne valimisi alati rõhutatud, et kõige olulisem on see, et need rahulikult mööduks, kuid kuna konkreetse hõimu/rahvusgrupi liikmed toetavad valdavalt konkreetset kandidaati, siis on oht, et valimiste ajal ja järel tekivad rahutused erinevate rahvusgruppide vahel, lisaks demonstratsioonid, mida politsei ohjeldada püüab. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Seega tuli otsus, et lähen augusti asemel Keeniasse hoopis oktoobris. Kahjuks aga esimeste valimiste tulemused tühistati ning kuulutati välja uued valimised oktoobris (mis on üsna huvitav ja erakordne juhtum Aafrikas, võite juurde lugeda, kui huvitab). Projekti tegevustega oli vaja peale hakata ning seda töölähetust ei olnud enam mitte kuhugi lükata. Ostsin algselt piletid nädalaks pärast valimisi, kuid valimiste kuupäeva lükati edasi ning lähetust polnud kahjuks enam kuhugi edasi lükata. Seega lendasingi laupäeval Keeniasse. Eile olid valimised. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Olin enne uurinud, et kui ohutu mu küla täpselt on ning mind julgustati, et suuremad rahutused toimuvad linnades ning külas olles peaks üsna turvaline olema. Eile ärkasin üles ning kuna valimiste tõttu mitte midagi muud ei toimunud, oli mul vaba päev. Olin igaks juhuks mõne nädala vee ja toiduvarud koju ette ostnud juhuks, kui tõesti midagi juhtub. Küünlad ja tikud ka. Ja akupangad. Hommik oli nii rahulik. Vaid vaikne tuuleke liigutas kardinaid ja kanad kaagutasid. Olin saanud juhised, et parem oleks, kui ma oma külast ei lahkuks, linnadesse ei soovitata minna. Pigem soovitati igaks juhuks ka kodust mitte väga väljas käia kui võimalik. Lõunaajal käisin poes ja turul ning kuskil veerand poodidest ja turuboksidest olid suletud - oli inimesi, kes olid ka koju jäänud. Meeleolu oli kuidagi selline nagu oleks jõulud või mingid pühad. Inimeste mõtted olid ainult valimistel. Turul oli mitu kohvikut, kus inimesed istusid ja telekast valimiste otseülekannet jälgisid. Tulin koju ja panin ka uudised käima. Nägin erinevaid kaadreid rahutustest ja sellest, kuidas siit vaid tunni autosõidu kaugusel asuvas linnas rünnati kahte valmisjaoskanda ning tänavatel oli märulipolitsei. Nairobis sai 4 inimest surma. Kisumus protestiti ning politsei kasutas pipragaasi. Minu koduaias paistis endiselt päike ja kõik oli uinitavalt rahulik. Mul oli raske uskuda, et kaadrid, mida ma näen, on filmitud mu kodust vaid 60 kilomeetri kaugusel. "Kas see on tõesti Keenia?" küsisin mitu korda oma sõbralt.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Täna hommikul ärgates oli seis sama nagu eile - õues on kõik vaikne, kuid kui sõbralt olukorra kohta uurisin, sain teada, et mõlemas meie naaberlinnas on demonstratsioonid ning uudistest lugesin, et politsei oli ka kahe tunni kaugusel olevas linnas ühe protestija tapnud. Nimelt tagandas opositsiooni kandidaat oma kandidatuuri ja tema toetajad otsustasid mitte valima minna ning üldine suhtumine oli, et kui inimesed ei lähe valima, siis ei saa ka ju tulemused lugeda. Nüüd aga otsutati, et piirkondades, kus ei tulnud piisavalt inimesi valima, tehaks kordushääletamine (ehk siis juba 3. hääletamine ühe presidendi valimiseks), mille vastu jällegi protestitakse ning teatud piirkondades on ka kinni pandud teid. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Mina, nagu ka paljud keenialased tahavad lihtsalt, et see asi ükskord lõppeks ning elu saaks normaalselt edasi minna. Lõpetuseks mainin veel, et esimene täispikk päev üksinda külas olles tuletas mulle meelde kõik väikesed raskused, millega siin olles arvestama peab. See tunne oli ikka päris naljakas, kui tuled õhtul koju, kell on kuus, päike loojub ning kuhugi väga minna pole ja parem on ka see, et ei läheks (turvalisus). Niimoodi oledki üksi siin oma korteris ja mõtled, et mida nüüd järgmiste tundidega peale hakata. Teise päeva õhtul tuli korraks päris imelik tunne peale - nagu oleks tunniks ajaks kohanemisraskused olnud. Kui kõik väikesed detailid kokku panna - see, et ei saa välja minna pärast pimedat, linnadesse sõitmine on mitte soovitatav, päeval on mingil hetkel päris palav, elekter kõigub - vahelduvvool - vahepeal on, siis jälle mitte, noh ja esimesel päeval isegi mingil kummalisel kombel üllatusin selle üle, et meie aukkempsus olid prussakad. Ja kõik see oleks tore, kui saaks kellegagi selle üle nalja teha. Aga üksi siin olla on teistmoodi. Õnneks läks see faas kiirelt mööda ning nüüd olen kohanenud ja tahaks juba täiega tegutseda ehk siis ootan koduaresti lõppu.<br />
<br />
Eesti meedia kajastab juhtunut järgmiselt: <a href="http://www.err.ee/638897/keenias-algasid-presidendi-kordusvalimised">http://www.err.ee/638897/keenias-algasid-presidendi-kordusvalimised</a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
</div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; color: black; font-family: "times new roman"; font-style: normal; font-weight: normal; letter-spacing: normal; margin: 0px; text-align: center; text-indent: 0px; text-transform: none; white-space: normal; word-spacing: 0px;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6bEsGMK6_byc8xFp71rxa3kVgkOSg1cqQE81Z-DmU09wC8cO85MN1y2PhU4zjIOXkF7o6WfoHBTJ7Wyz3THgiETaASKXsszjAZP9442sbuBw7vZbx_Yxd2yYGCkxNiYJcY1seyehkDeet/s1600/IMG_8252.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" data-original-height="1072" data-original-width="1600" height="428" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi6bEsGMK6_byc8xFp71rxa3kVgkOSg1cqQE81Z-DmU09wC8cO85MN1y2PhU4zjIOXkF7o6WfoHBTJ7Wyz3THgiETaASKXsszjAZP9442sbuBw7vZbx_Yxd2yYGCkxNiYJcY1seyehkDeet/s640/IMG_8252.JPG" style="cursor: move;" width="640" /></a></div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-18974447855808994322017-08-23T08:55:00.000+03:002017-11-12T08:56:29.404+02:00Kohanemisraskused Eestis<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Eile kell 2 päeval jõudsin Ugandast tagasi. 12 tundi hiljem, kell 2 öösel ärkasin vääga tugevate külmavärinatega. Ei ütleks isegi, et need olid värinad. Need olid rapped. Ma rappusin ikka täiega. See ärkamine oli üldse omapärane. Tegin silmad lahti ning ma ei saanud üldse aru, kus ma olen. Olin niivõrd segaduses, et ilma pikemalt mõtlemata kiirustasin instiktiivselt toast välja, jõudsin koridori, panin tule põlema ning vaatasin ümber ja sain aru, kus ma füüsiliselt asun, kuid ei saanud aru, miks ma siin olen. Ning need külmavärinakesed ei teinud asja paremaks. Sisemas ma aimasin, et (seekord) ei ole see malaaria, vaid lihtsalt kaks vähemagatud ööd ning võib-olla natuke liiga vähe joodud vett on oma töö teinud. Paar korda mõtlesin Veiko uksele koputama minna, aga siis otsustasin, et olukord pole veel nii kriitiline. Istusin pool tundi, ajasin sõbraga facebookis juttu ning vaikselt hakkasid külmavärinad üle minema ning tuli hoopis meeletu uni, mis kestis hommikul peaaegu üheteistkümneni. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Ma ei tea. Äkki mul oligi lihtsalt külm. Sest kui koju tulin, siis õue minnes panin selga kõige paksema pusa ja jope ning mõtlesin, et sai täpselt paras riietus valitud. Täpselt nii kaua, kuni mulle tulid vastu inimesed käisteta t-särkides ja lühikestes pükstes. Päikest ega ka sooja polnud kuskil. 15 kraadi ei ole soe. Aga noh. Õhtul oli mul ka päris mitu korda külm, vahepeal käisin kahe kampsuniga. Veiko ja teiste korterikaaslaste kommentaarid olid teemal, et nemad tulevad küll õhtuti mõnusasti vaid t-särgi väel koju. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Muidu on tänavad kuidagi VÄGA tühjad. Nii kõnni- kui sõiduteed. Naljakas, aga ma isegi tundsin puudust sellest elust ja sagimisest. Tundsin puudust pisikestest poodidest ja isetekkivast kilomeetripikkusest turust, kust absoluutselt kõike osta saab. Korraks tundsin isegi puudust inimestest. Ma ei pidanudki ennast enam kuskilt läbi pressima? Ma sain lihtsalt kõndida. Kõik tundus kuidagi tühi. Millest ma puudust ei tundnus, oli liiklus. Kui ma lennujaamast KAHEKSA minutiga oma koju jõudsin, siis astusin taksost välja ja olin tükk aega väikses šokis. Kuidas see nii kiiresti käis? Kui ma Kampalas enne lennupäeva taksojuhile helistasin ja küsisin, et tahan kell 12 lennujaamas olla, mis kell me minema hakkama peame (lennujaama on 44 km) ning ta vastas, et kell 9, siis ei olnud mul absoluutselt mitte ühtegi küsimust, et miks selle vahemaa läbimine peaks 3 tundi võtma. Sest nii lihtsalt on. Kampalas ei ole oluline mitte distantsi pikkus, vaid ummiku suurus. Kui küsida kelletki, et millal jõuad, siis tuleb vastuseks tavaliselt, et "Olen teel..." ja siis selgitus ummiku kohta: "...ummik on väga jõhker / ummik on tavaline / ummik pole väga hull / ummikut pole /. Kusjuures hetked, mil end ummikust leida võib, on kohati väga etteaimamatud. Näiteks olime me laupäeva õhtul kell kümme poolteist tundi ummikus, et läbida 6 kilomeetrit. Selgituseks oli: "Ah, see on vihma pärast." Siiamaani ma ei saa aru, miks peaks pärast vihma olema teedel niivõrd massiivne ummik, kuid selgituse jagajatele tundus see täiesti normaasena. Kui ma kord, oma Kampala viimastel päevadel, 5 kilomeetrise teekonna koju 40 minutiga läbisin, mäletan end koduvalt mainimast, et oh täna polnudki ummikut. Kaks tundi 5 kilomeetri jaoks oli midagi, millega pidi arvestama. Tund oli üsna miinimum. Eestis on kõik NII kiire. Elades 6 kilomeetrit oma töökohast, jalutasin täna...okei no tegelikult jooksin, nagu ikka, 3 minutit raudteejaama, võtsin 8 minutit sõitva rongi ning 5 minutise jalutuskäigu järel olingi tööl. Rongisõit tundus kui üks sekund. Võrreldes siis kahe tunniga Kampala minibussis sama vahemaa läbimiseks. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Need kaks tundi on aga midagi, millega peab arvestama. Alternatiiviks on mootorrattatakso, mis on valdavalt üsna ohtlik liiklusvahend või kõndimine. Kahjuks pole aga enamuses Kampalas mitte kuskil kõndida. Kõnniteid on vähe ning see teekond oleks jalgsi olnud üsna stressirikas ja ohtlik. Meenutan siiamaani, kuidas ükskord sõbrale külla minnes vaatasin, et oh, ainult 800 meetrit, ei hakka küll mingit mootorrattataksot võtma, kõnnin! Selle 800 meetri jooksul jõudsin korduvalt oma otsust kahetseda. Kõnniteed ei olnud. Tänavavalgustust polnud. Pidin pidevalt kuskil kraavipervel kõõluma, et autod must ohutult kauguselt mööduda saaks. Lisaks sellele on Kampalas päris palju igasuguseid suht sügavaid avatud kanalisatsiooniauke ja muid auke, mida pimedas hoolikalt jälgima peab. Nägin ise pealt, kuidas üks mees päeval ühte neist sisse astus, kuna oli tähelepanematu. Ja noh, telefoni valgustamiseks välja võtta on jälle omaette teema - nutitelefoniga tänaval jalutada ei tasu. Lihtsalt ei tasu. Ma siiski pidasin oma elu olulisemaks kui telefoni ning valgustasin oma meeletud 800 meetrist teekonda. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Nutitelefonidest rääkides, siis Eestis on jälle päris hea tunne transpordivahendites vabalt telefonis olla. Mitte enne telefoni kasutamist iga jumala kord kõigepealt kontrollida, et aknad on kinni ning uksed lukustatud. Kampalas on telefonide varastamine autoaknast igapäev. Ühel päeval üritati ka minu takso uks jooksu pealt lahti tõmmata, et telefon varastada, millega ma esiistmel istusin. Õnneks oli uks kinni. Taksojuhid rääkisid mitmetest kordadest, kuidas nende klientidelt on läbi akna telefon varastatud. Kõige ekstreemsem näide oli mees, kelle telefon varastati ära päev enne pulmapäeva ning ta ei saanud enam üritust organiseerida, kuna kõik numbrid olid läinud. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Tegelikult päris esimene asi, mida ma Euroopasse jõudes märkasin, oli hoopis klienditeenindus! Kiire, sõbralik ja efektiivne. Ühtlase tasemega. Ja ka seda, et kliendid olid sõbralikud ja viisakad. No mitte liigselt, aga piisavalt. Ugandas võib saada ülihead klienditeenindust, aga kohati võib see olla ka mitte nii hea. Ja Uganda kliendid - mõnele neist meeldib olla klient ja näidata, et teda TEENINDATAKSE. No eks kõike seda juhtub Euroopas ka, aga lihtsalt see erinevus oli asi, mida ma suht esimese asjana märkasin. Mulle meeldis jälle klient olla. Ja mulle meeldisid teised kliendid, kes tänasid ja naeratasid ning olid siiralt tänulikud, kui keegi neid natuke rohkem abistas, kui töökohustused käskisid. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Esimene asi, mida ma Eestisse jõudes märkasin, oli hoopis keelebarjäär. Olen Ugandas mitmel korral olles Uberi taksoteenust kuskil no vähemalt 50 korda ikka kasutanud, sest Kampalas on see võrdlemisi odav, eriti kui taksot jagada ning tihti ainus alternatiiv oluliselt ohtlikumalt mootorrattataksole. Ja no keelebarjääri pole ma veel mitte kunagi kohanud, kõik taksojuhid rääkisid väga heal tasemel inglise keelt. Lennujaamas olles otsustasin esimest korda ka Eestis uberit katsetada. Takso tuli kiiresti ning kena noormees avas ukse ja tervitas vene keeles. Ma vastasin eesti keeles. Taksosse istudes küsis ta midagi vene keeles ja ma lihtsalt vaatasin teda paar sekundit oma magamata segaduses näoga ning küsisin "vabandust?" Selle peale hakkas ta minuga eesti keeles rääkima. Ning lahkudes rääkis ka eesti keeles. Enne, kui ta eesti keelega alustas, jõudsin juba muiata, et esimene keelebarjäär mu uberi-ajaloos ning seda minu esimese sõidu ajal Eestis. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Kui eelnevalt mainitud kohanemisraskused mu elu oluliselt ei mõjutanud, siis täna hommik oli päris reaalne. Kotti pakkides mõtlesin veel päris mitu korda kiirelt üle, et mis sinna täpselt ikka sisse sai ja kas kõik on olemas. Enne uksest väljumist tulid õnneks meelde detailid nagu pangakaart ja rongipilet, mille ma kiirelt kotti panin. Ugandas ei olnud mul vaja kumbagi, kasutasin seal vaid sularaha ning bussis maksin ka sularahaga. Olles pool teed rongile ära jooksnud, sain aru, et ma olin kotti jätnud oma vana arvuti, mida Ugandas kasutasin, lisaks sinna hommikul pannud tööarvuti ning laadija...vana arvuti laadija. Mis seal ikka. Kuna aega oli jalaga segada, avasin arvuti ja vaatasin, palju akut on. Kuus tundi. Saab hakkama. Jooksin edasi rongile. Ma pole vist kunagi nii kiiresti raudteejaama jõudnud. Kuidagi lenneldes läks see jooks. Rong tuli ka kohe...täpselt. Nagu ikka...Eestis. Kui Ugandas võttis tööle jõudmine tihti isegi 2-3 tundi (kasutasin 2 erinevat bussi, kokku oli 6 kilomeetrit), siis nagu juba mainsin, olin ma šokeeritud, kuidas ma lihtsalt sekunditega sama kaugel olevasse kontorisse jõudsin. Või noh...kontori ukseni, sest avastasin järgmise asja, mis maha jäänud oli - kontori võtmed. Õnneks tunti mu nägu ikka ära ja lasti sisse. Jõudsin laua taha, avasin oma laadijata arvuti ning kobasin prillikarbi järgi, ise veel mõeldes, et nonäed, vähemalt prillid said kaasa. Avasin karbi ja... see oli tühi :). Selleks hetkeks oli olukord juba võtnud suurejoonelised mõõtmed ning kuulutasin välja, et mul on ametlikult kohanemisraskused. Tööpäev möödus toredalt, kuni tuli aeg koju minna. Avasin ukse ning vastu vaatas mõnus vihmasabin. Minul seljas kampsun. Jope? Misasi see on? Miks ma seda kaasa ei võtnud? Sest ma polnud 6 nädalat jopest isegi mõelnud. "Naudi vihma, Janika," jõudsin vaid mõelda ning astusin saju kätte. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Viimased tähelepanekud olid poes, kus kassapidajad töötasid täiesti ulmelisel kiirusel üliefektiivselt, 2 minutiga jõudis maksta 4 inimest. Kuid. See kiirus pole eestlastele piisav. Vanemad prouad minu selja taga jõudsid vähemalt kolm korda minutis kella vaadata. Ma lihtsalt naeratasin. Mu rongini oli veel tervelt 7 minutit aega. Aga jah, kõik on nii kiire ja efektiivne. Liiklus, teenindus, probleemilahendus. Tore kohanemispäev oli, ootan huviga homset. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Lähen otsin nüüd need kontorivõtmed üles.</div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-86309938201306899222017-08-22T08:54:00.000+03:002017-11-12T08:55:06.125+02:00Pagulane Aafrikast. Aafrikas.<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
2016. aastal võttis Uganda vastu pool miljonit pagulast, mida on rohkem, kui tuli üle Vahemere tervesse Euroopasse. Miks? Sest alates juulist ägenes Lõuna-Sudaani kodusõda ning just Uganda on Lõuna-Sudaani pealinnale, Jubale, kõige lähemal. Vaid mõne kuuga täitus üks Lõuna-Sudaani piiriäärsetest pagulaslaagritest 250 000 inimesega. Rohkem enam ei mahtunud. Mida tegi Uganda valitsus? Avas uue laagri. Olles rääkinud rohkem kui 200 Lõuna-Sudaanlasega pagulaslaagrites, võin öelda, et kõik nad unistavad koju minekust. Kuigi paljudel pole enam kuhugi minna, nende kodud on hävitatud. Siiski jälgivad nad igapäevaselt uudiseid kodust ning tähistavad igat väiksematki lootusmärki rahule suurte pidustustega.</div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Kui Eestis homme sõda algaks ning me kõik Lätti põgeneks, siis millise variandi valiks sina? Kas kuskil maakohas oleva isoleeritud pagulaslaagri, kus antakse väike telk, natuke toitu ning töövõimalused ja ka kõik muud meile harjumuspärased tegevused puuduks täielikult. Või siis prooviks te hoopis näiteks Riiga jõuda, leida endale pisike korter, proovida leida töö, jätkata oma hobidega ning perega nädalavahetusel toredasti aega veeta ja võib-olla sõprugi leida ja integreeruda proovida. Tunda ennast normaalse inimesena, mitte pagulasena pagulaslaagris, kes tegevusetult päevade kaupa kodus istub ning tahtmatult sõjakoledusi meenutab. See ei ole peamine, millele mõelda, kui sõja eest põgeneda? Aga kui sõda või konflikt kestab aasta, kaks, kolm, viis? Ikka istuksite tegevusetult oma pagulaslaagri telgis?<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Just sellises olukorras on Kongo pagulased, kellega veetsin kuu aega oma seekordse uurimistöö raames Ugandas. Keskmine inimene, kellega ma rääkisin, oli Kongos saanud kõrghariduse, rääkis soravalt nelja keelt (prantsuse, suahiili, inglise, lingala), töötas kodus erialasel tööl ning põgenes tihti kas poliitilistel põhjustel või seetõttu, et nende peret ähvardati või mõni pereliige tapeti. Ugandasse jõudes avastasid nad end aga olukorrast, kus kohalikelgi polnud tööd ning võimalus välismaalasena erialasele tööle saada oli imeväike. Olenemata sellest, et päris mitmed olid kodus olnud näiteks ülikooli professorid.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><br style="margin: 0px; padding: 0px;" />Töö. Saaks ainult tööd. See oli läbiv sõnum kõikides vestluses. Kui Kakuma pagulaslaagris oli väikeäri tegemine paljudele ainsaks võimaluseks ja päästeteeks, kuna neil ei olnud ei haridust, töökogemust ega keeleoskust, siis Kampalas elavatele kongolastele on väikeäri midagi, mida nad teevad, kuna neil ei ole võimalik oma oskusi, kogemusi ja teadmisi mujal rakendada. Ja asi ei jää mitte isegi keele taha, kuna mitmed mittetulundusühingud pakuvad tasuta 6-kuuseid inglise keele kursuseid ning see on täiesti hämmastav, kui kiiresti kongolased inglise keele ära õpivad. Koolis õpib enamus neist seda viimased neli aastat ning vaid pärast 3-4 kuud kursustel rääkisid paljud neist minuga ülisoravalt ja hea sõnavaraga.<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><br style="margin: 0px; padding: 0px;" />Kuidagi raske on siia kirjutada inimestest, kellega ma viimase kuu jooksul igapäevaselt suhtlesin. Peamine asi, mis neid ühendas oli see, et ükskõik, kui raske elu ka Ugandas polnud, siis kui ma küsisin, et kas on mõelnud koju tagasi mineku peale, olid reaktsioonid väga konkreetsed. EI, EI ja EI. "Kongos on liiga palju, liiga palju...". "Seal on nii palju halbasid mälestusi, mu vanemad tapeti seal." "Kongo on nii ebaturvaline. Mitte kunagi ei tea, millal rünnatakse või kedagi tapetakse. Meie naabrid tapeti päeval, lihtsalt niisama. Vahepeal kõnnid hommikul ning tee ääres on laibad. Ja ei tea, kes selle taga on". Tundus tõesti, et inimesed olid üle elanud liiga palju, mingil hetkel tuli piir ette ning lihtsalt vajadus minna mujale. Kui ma esitasin oma fakti, et aga teil on ju siin KÕIK halvem, kui Kongos - lapsed koolist välja kukkunud, pole tööd, sugulasi pole lähedal, keelest ei saa aru (kohalikust luganda keelest), siis vaatasid kõik mulle tuima näoga otsa ja vastasid: "Aga siin on rahu. Siin pole sõda. Siin on turvaline". Ja iga kord seda kuuldes mõistsin ma, et ma ei teagi midagi muud, kui rahu ja turvalisust. Ma ei saagi aru saada, mida nad läbi elanud on, mida tunnevad või millest räägivad.<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><i style="margin: 0px; padding: 0px;">Uganda poliitik: "We are not inviting refugees to a party that we should have limited invites only. We are welcoming them, because if we would not, they would die!"</i></div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-44274833741290313492017-06-07T09:02:00.000+03:002017-11-12T09:03:32.487+02:00Kuidas ma hullumeelselt kihutavas bussis kinni olin...<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Esimest korda tunnen, et kellegi teise blogipostitus inspireerib mind kirja panema enda lugu. Nimelt siis <a href="https://mallukas.com/2017/06/06/temperamendist-ja-enda-taltsutamisest/" style="color: #777777; margin: 0px; padding: 0px;" target="_blank">lugu</a> sellest, kuidas Mallukas oli puhkusel Korful ning palus hotelli restoranis väljas istudes (kui minu arusaamist mööda suitsetamine keelatud polnud) oma kõrvallaua inimestel mitte suitsetada, kuna ta istus seal oma väikeste lastega. Kõrvallaud keeldus ülbelt ning tekkis konflikt, kohviku juhataja pooli ei võtnud ning soovis kõigile kena puhkust.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Kindlasti võib selline olukord väga pahaseks teha, kuid mis on Malluka juhtumi puhul hea, on see, et see oli olukord, kust oli võimalik eemalduda. Isegi kui mitte ühtegi teist vaba lauda poleks sel hetkel olnud, tal oli võimalus (kas siis enne või pärast konflikti) sellest situatsioonist lahkuda ning olla kuskil, kus ei ole suitsuhaisu. Sööma oleks ta saanud minna tagasi natuke hiljem, kui mõni laud mujal vabaneb. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Aga kujutage ette, kui needsamad inimesed oleksid olnud koos bussis, mille aknad ei käi lahti ning sõita veel mitu tundi. Siis oleks natuke keerulisem olnud.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Mina olen olnud bussis. Kinni. Vastu enda tahtmist. Kuid mitte suitsulõhnaga pole mu tervist ohustatud, vaid sõna otseses mõttes on mu elu ohtu pandud hullumeelse kihutamisega. Olukorras, kus bussist väljumine on keeruline. Ja just siis olen ma palunud abi nii bussis olevalt piletimüüjalt, bussijuhilt kui kaasreisijatelt. Ja mulle on samamoodi näkku irvitatud, nagu Mallukale irvitas näkku suitsetav mees.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Esimesel korral sõitsin Tansaanias, kus on üldse kõige hullemini kihutavad bussijuhid, keda ma oma elus näinud olen. Vahemaad on pikad, teed on võrdlemisi heas korras, juhid on alfaisased ning bussid on vanad. Ei ole just hea kombinatsioon. Sõitsin Dar Es Salaamist Mwanzasse. Räägiti, et teekond on umbes 16 tundi - heal juhul, kui midagi ootamatut vahele ei tule. Olles üle elanud üsna traumeerivaid bussisõidukogemusi ning just mõned päevad tagasi möödunud värskest bussiõnnetuskohast, kus 10 inimest surma said, teatasin, et mina sõidan seda teekonda vaid kõige kallima ja turvalisema bussiga. Pool eelmist päeva veetsin sõites bussijaama, et just need turvalise bussi piletid hankida. Järgmisel hommikul POOL VIIS alustas buss teekonda. Esimesed kaksteist tundi möödusid õndsuses. Buss sõitis aeglaselt ja turvaliselt, akna taga vilksasid mööda imelised vaated, tee oli hea ja buss mugav. Kõik oli justkui liiga hästi. Kui äkki meie buss kinni pidas, keegi midagi suahiili keeles seletas ja inimesed tee kõrvale puu alla pikutama kolisid. Seisvaid autosid ja busse oli teisigi ning leidlikud aafriklased pakkusid täiesti tühja koha pealt ülihelikiirusel nii toitlustusteenust kui majutust oma kodudes. Vaikselt selgus kohutav tõde. Eelmisel ööl oli samal teelõigul rünnatud kahte veokijuhti, neilt kõrvad ja keeled ära lõigatud ning teised veokijuhid protestisid nüüd sellega, et sulgesid tee terveks ööks, et valitsus midagi selle piirkonna turvalisuse tõstmiseks ette võtaks. Okei, istusime terve öö bussis. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Päikesetõusuga koos hakkasime liikuma. Ja mitte lihtsalt liikuma. Me hakkasime kihutama nii kiirelt, kui bussijuht füüsiliselt suutis. Ma olin eelmised nädalad olnud Tansaania hullumeelselt kihutavates liiklusvahendites, kuid see oli hoopis omaette tase. Buss mitte ei kihutanud, vaid sõitis nii kiirelt...kuidas seda kirjeldadagi, me oleks nagu vabalangemises olnud. Kui mingi takistus oleks teele tulnud, siis bussijuht ei oleks saanud mitte midagi teha, seda langevat bussi oli ilmvõimatu kontrollida. Mäletan selgelt siiani, kuidas ma nägin ees silda ja jõge ja mu ainus mõte oli, et siin ma surra ei taha. Sel hetkel otsustasin, et ma ei saa vaikides kannatada. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Kuna minu varasemad kogemused on õpetanud, et minu kui turisti kiiruse teemalisi kommentaare tõsiselt ei võeta, siis lootsin, et kuna buss tõesi hullumeelselt kihutas, siis äkki saan seekord kaasreisijad kampa ja vingume koos. Üle vahekäigu istus noormees, kes oskas inglise keelt ning kes mulle sõidu ajal tõlgiks olnud oli. Küsisin temalt ettevaatlikult, et mida tema sõidukiirusest arvab. "See on täiesti normaalne, nii me sõidame," ütles muidu mõistlikuna tunduv noormees, küüned tooli surutud ja pilk hirmunult teele naelutatud. "Oota, kas sinu jaoks sõidab juht turvaliselt?" ei suutnud ma uskuda. Pika pinnimise peale tunnistas noormees, et okei, natuke liiga kiire on jah, aga: "ära muretse, me jõuame turvaliselt kohale, Jumal kaitseb meid!" Ma kalastasin veel teisi kaasreisijaid, küsisin siit ja sealt, mis nad kiirusest arvavad, kuid vastus oli igal pool sama: "Jumal kaitseb meid!". Ohkasin südamest ja vastasin üle poole bussi: "Teate, mina ei usu Jumalasse, seega olen ma ainus inimene, kes surma saab, kui õnnetus juhtub, kas te palus saaksite paluda, et juht natukene aeglasemalt sõidaks." Kaasreisijad tulid aga hoopis parema lahenduse peale: "Ära muretse, me palvetame sinu eest ka!" Buss aeglasemalt sõitma ei hakanud. Maha ma minna ei julgenud, kuna kellelgi oli siinsamas eile just kõrvad ja keel välja lõigatud. Ma lihtsalt ootasin, et me kohale jõuaks. Päris kiiresti jõudsime. Kui linnapiir paistis ja kiirus alla läks, vaatasin absoluutselt imeliselt ilusat Mwanza linna ning ma päriselt ei uskunud , et ma ikkagi elusalt kohale jõudsin. See sõit oli nii traumeeriv, et veetsin järgmised kolm päeva kenas hotellis oma toas telekat vaadates, ma ei tahtnud mitte kuhugi minna ja mitte kellegagi rääkida. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Järgmine väga ere mälestus kiirusest on Keeniast. Pidin liikuma marsuudil Nairobi - Kakuma. Kui te nüüd kaarti vaatate, siis see on "ainult" 700 kilomeetrit. Aga MILLIST TEED. Pool sellest teest on kõrbes, pinnasekattega, osaliselt tähistamata. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida. Alustasin teekonda ööbussiga Nairobist Kitalesse. Buss oli vana hea Easycoach, kõige turvalisem bussifirma Aafrikas. Sõit oli rahulik. Kitales otsisin edasisõiduvõimalust. Millegipärast välistasin suure bussi ning ronisin mingi poolavatud Land Roveri peale, kus me kõik piletiraha maksime ja turvalist transporditeenust vastu ootasime. Poolavatud tähendab seda, et reisijateosal polnud ees uksi, vaid mingi tuules lehviv riidekene. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Sõit algas mägiteel ja selle all ma mõtlen väga mägist ja kurvilist teed, mille kõrval on kilomeetrine kuristik. Meie juht sõitis seal täiesti hullumeelselt. Mäest alla sõites ja enne järsku kurvi, mille kõrval see mõnekilomeetrine kuristik oli, kiirendas ta maksimumini ning kurvi võttes oli tunda, kuidas auto viimase piirini pingutas ja koos püsida püüdis. Lisaks oli mul pidevalt tunne, et lendan lihtsalt sealt usteta autost välja. Ootasin mõned kurvid veel ära ning esimeses linnas läksin peatuse ajal juhiga rääkima. Ta ei saanud absoluutselt aru, milles probleem on, tema sõidab seda teeda iga päev ning teab, mida teeb. Jätkasime. Kiirus oli meeletu, kurvid endiselt jubedad ning nüüd hakkasid ka mu kaasreisijad hirmust karjuma. Ma andsin juhile märku, et ta auto kinni peaks ning palusin kaasreisijatelt, et nad juhile midagi ütleks. Kõik karjusid, et võta kiirust maha. Juht vaid naeris üleolevalt ning pani veel kiiremini minema. Jõudsime kõrbeteele, kus polnud ei asfalti ega mägesid. Meie pead olid pidevalt laes igast august läbi sõites, hüppasime siia ja sinna. Ühel hetkel kuulsin suure rekka signaali, mis sekund enne meiega kokku põrkamist eemale jõudis pöörata. Kuidas on see võimalik tühjal ja laial kõrbeteel? Inimesed karjusid hirmust. Mulle aitas. Vaatasin, palju veel sõita on jäänud. 4 tundi. Ilma ühegi suurema asulata vahepeal. Tundsin, et ei suuda isegi nalja minutit selles autos enam vastu pidada. Järgmises peatuses läksin maha. Küsisin juhilt, kas ta kavatseb niimoodi edasi sõita (naiivne küsimus onju) ning ütlesin, et ta seab kõigi inimeste elu ohtu ning mina selles sõiduvahendis enam olla ei soovi. Juht läks silmnähtavalt närvi - tema on mees, tema teab, mis teeb, tema oskab sõita. Mul oli talle väga palju vastu öelda, kuid sel hetkel reaalselt kartsin, et ta läheb närvi ja ründab mind füüsiliselt, kuna ta oli juba nii ärritunud. Istusin kohalikku söögikohta maha ning kuna ma juba juhuslikult politseinikuga ühte lauda istusin, kurtsin oma probleemi ära. Politseinik kutsus juhi nii moepärast enda juurde ja küsis selgitust. Bussijuht oli üsna närvis ja ütles, et mul on vaja ainult oma tahtmist saada ja ma tahan "teda kontrollida". Kusjuures kui ta sama jutuga jõudis kaasreisijate juurde, kes enne hirmust mitu korda karjusid, noogutasid need juhile kaasa nagu lambakari. Lõpptulemus oli see, et ootasin 6 tundi ning sain bussi peale, mis sõitis väga normaalselt. Minu reis võttis kokku üle kahe ööpäeva ja oli kõike muud kui lihtne. Tagasi otsustasin minna lennukiga - tund aega. Parim otsus üldse.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Lõpetuseks väike meenutus viimasest korrast Ugandas. Olin terve öö sõitnud Põhja-Ugandasse ning pärast esimese linna organisatsiooni külastamist sõitsime edasi järgmisse. Teekond kestis õnneks vaid kaks tundi, kuid bussijuhi sõidustiil oli pigem kihutav. Kindlasti ei olnud see võrreldav kahe eelmise korraga, kuid see oli ohtlik. Läksin bussis oleva piletimüüjaga rääkima. Ta rääkis bussijuhiga. Mitte midagi ei muutunud. Läksin uuesti. Ütlesin, et bussijuht sõidab ohtlikult. Piletimüüja ja teine asjataja bussis naersid, nagu ma oleks just aasta naljaga hakkama saanud ning vastasid, et ei, see on täiesti normaalne ja rahulik tempo. Ma ei loobunud ja ütlesin uuesti, et see on kihutamine, mis seab ohtu kõik bussis olijad. Sain vastuseks midagi ebaadekvaatset. Kui nad aru said, et ma ei loobu oma arvamusest, siis öeldi mulle, et "Kõik teised siin bussis arvavad, et me sõidame liiga aeglaselt, nad ei taha Kampalasse alles öösel jõuda." Ma palusin mitu korda, et nad näitaks mulle neid inimesi, kes sellist arvamust väljendanud on, sest ma küll selliseid kommentaare ei kuulnud. Mu palvet ignoreeriti. Ainus positiivne asi kogu vestluse juures oli see, et bussijuht kuulis seda ning võttis reaalselt kiiruse maha. Ma ütlesin meestele, et nende naer polnud kindlasti adekvaatne reaktsioon, kuna kui vaadata selle bussifirmaga viimastel aastatel juhtunud õnnetusi, siis neid on palju, need on ohvriterikkad ning enamuse põhjus on kiiruse ületamine. Selle peale jällegi naerdi. Selline laiem kontekst oli meestele ilmselgelt arusaamatu. Mul paluti maha istuda ja kohale jõudes bussifirmasse kaebus esitada - mõtle kui hea süsteem, juhul, kui kihutavas bussis sõites õnnetust ei juhtu ja kohale jõuad, võid kaebuse esitada. Igal juhul, kuna bussijuht võttis kiirust alla, siis läksin tagasi oma istekohale. Kogu selle vestluse ajal oli rõhutatult sõbralik, kuid konkreetne. Kui sõit oleks pikem olnud, siis ma oleks bussist maha läinud ja järgmisega sõitnud. Järgmisel päeval sain aru, et mu kaebus ei olnud asjata - see sama buss, millega meie eelmisel päeval 2 tundi sõitsime, järgmisel päeval läbis järgmine buss seda vahemaad 3,5 tundi - turvaliselt sõites.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Loodan, et kellelgi ei tule mitte kunagi ette olukorda, kus halb klienditeenindus (bussijuht) tema elu ohtu paneb, kaebused ei aita ning päriselt hirmu tundma peab. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: center;">
Lõpetuseks pildike viimase loo bussist Gaagaa. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjK_FGowVxqn8oYD3LlvKQNgwA_qiTkgo_8nOzlXTvZ0h-eW8-f6jrTWwESvTvYnyRkc3XzSRQ6Xu5Oz2z9IRgp4VsFYuW2u5TERnwGI2Zx2HrBtgp7iCHAPfRJwzHMQiDFW-JD9djQZrPu/s1600/dsc_0110.jpg" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" data-original-height="1065" data-original-width="1600" height="425" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjK_FGowVxqn8oYD3LlvKQNgwA_qiTkgo_8nOzlXTvZ0h-eW8-f6jrTWwESvTvYnyRkc3XzSRQ6Xu5Oz2z9IRgp4VsFYuW2u5TERnwGI2Zx2HrBtgp7iCHAPfRJwzHMQiDFW-JD9djQZrPu/s640/dsc_0110.jpg" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a><div class="pinit-wrapper" style="cursor: pointer; left: 81.7424px; margin: 0px; opacity: 0; padding: 0px; position: absolute; top: 4012.01px; visibility: visible; z-index: 9999;">
<a href="http://pinterest.com/pin/create/button/?url=http://www.teistmoodiperekond.com/2017/06/kuidas-ma-hullumeelselt-kihutavas.html&media=https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjK_FGowVxqn8oYD3LlvKQNgwA_qiTkgo_8nOzlXTvZ0h-eW8-f6jrTWwESvTvYnyRkc3XzSRQ6Xu5Oz2z9IRgp4VsFYuW2u5TERnwGI2Zx2HrBtgp7iCHAPfRJwzHMQiDFW-JD9djQZrPu/s640/dsc_0110.jpg&description=" style="color: #777777; display: block; margin: 0px; outline: none; padding: 0px;" target="_blank"><img class="pinimg" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWX7ZpP3Xi4hce8jYfqZA9vqymyd2LXFeSVrd3dmZs45o-kr6lpae1eL2adBnL_e8CS1TafCk0uR3KXSYTdGconhVQdaE7I9z5PCM5kbCZyWpnVFXsuiJZbV2p74uNEbWcOqzRNIrtDTam/s1600/pin_it.png" style="background: transparent; border: 0px; box-shadow: none; height: 77px; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px; width: 77px;" title="Pin on Pinterest" /></a></div>
</td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">https://mountainsbeyondmountainsuganda.files.wordpress.com/2015/11/dsc_0110.jpg<br /></td></tr>
</tbody></table>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-17889781529661802302017-05-21T09:05:00.000+03:002017-11-12T09:05:50.689+02:00Kampalal on mitu nägu<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Mäletan hästi, kui ma esimest korda Kampalasse tulin. Reisisime läbi Ida-Aafrika koos mitme sõbraga ning peatusime Kampala kesklinnas. Tänavatel oli rohkem inimesi, kui ma kuskil mujal näinud. Mõnes kohas oli võimatu teed ületada, reaalselt füüsiliselt polnud autode vahel ruumi, et sealt läbi mahtuda. Mäletan väga elavalt, kuidas me end läbi pressisime imeväiksest vahest, mis oli kahe suure bussi vahel ja ma mõtlesin vaid, et oleks neid ainult kindel pidurijalg. Täpselt selline mulje mul Kampalast jäigi - hektiline, ülerahvastatud, meeletu liiklus. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Järgmisel korral olin siin juba kohalike sõpradega. Külastasin paljusid lihtsaid kodusid, sõitsime mootorrattataksodega, suhtlesime. Kampala oli sõbralik ja lahke. Meelde jäi matoke (plantaanide tehtud puder, maitseb nagu kartulipuder) ja ugandalaste külalislahkus.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Üks järgmistest kordadest oli see, kui ma proovisin elu Kampalas, kuu aega Kansanga piirkonnas, lihtsas korteris. Klassikalises lihtsas Ida-Aafrika korteris. Uksest sai sisse korteri ainsasse ruumi, kus oli üks pistik ning tühi plats. Tegin süüa parafinipliidil ning käisin kohalikust bensiinijaamast plastikpudeliga seda juurde toomas. Elekter oli meie korteris hommikul ja õhtul, päeval oli 12 tunnine paus. Oli kuum ja palju sääski. Elasin tiheda liiklusega tänava ääres ning kuigi olin pikalt Aafrikas elanud, siis kohutas selle tänava ületus mind väga. Kuna liiklus oli tihe, siis oli ka mootorrattataksodega liiklemine ohtlik. Sõitsin sõpradega igapäevaselt ühest Kampala otsast teise ja tagasi, mõnikord võttis minek aega 2,5 tundi. Kõik tundus nagu esimesel korral - palju inimesi, palju liiklust, hektilisus. </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Siis tuli kord, kui tulime sõbraga Keeniast Ugandasse puhkusele. Sel korral oli põhiteemaks Kampala ööelu. Käisime nii palju klubides, et minu limiit sai vist tol korral lõplikult täis. Mingi hetk oli unevõlg juba meeletu. Meenub uusaasta pidu, kui läksime ühest klubist kell 2 öösel edasi teise ning minu küsimuse peale, et kas seal "nii hilja" veel midagi toimub, vastasid kohalikud naerdes, et kamoon, pidu alles algab. Ja nii oligi! Kui ma kell 7 hommikul klubist lahkusin, oli küll põhimass lahkunud, kuid klubis oli veel piisavalt inimesi ja pidu kestis rahulikult edasi. See oli päris naljakas tunne, kui klubist välja läksin ja seal kõndisid inimesed asjalikult kostüümides oma tegemisi tegema ning päike siras.</div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
Ja nüüd siis see kord. Elan Siisi juures, kes on siia Eestist kolinud ning ta elab Ntindas, mis on pigem rikkamate inimeste rajoon. On palju rohelust ja ilusaid vaateid. Sõites läbi Kampala, teen päris tihti autoaknast pilte, sest vaated on lihtsalt nii ägedad. Siisi korteril on ka äge terrass, kus on väga rahulik ja kena vaade mägedele ja rohelusele. Kuna olen liiga palju ohtlikke hetki mootorrattataksodel Kampalas näinud, siis olen endale andnud lubaduse neid asju võimalusel vältida. Segea kasutan uberi taksosid, mis on mu elu Kampalas väga-väga palju lihtsamaks teinud. Taksod on väga mõistliku hinnaga - näiteks 10 minutit sõitu läks täna 1,2 EURi. Uberi tulekuga nii Nairobisse kui Keeniasse on mu elu väga palju mugavamaks läinud. Veel on mul tekkinud lemmikkoht Kampalas - mis on Northern Bypass - see on suur maantee, mida mööda ma sõidan igapäevaselt kohtuma meie partnerorganisatsiooniga. Vaated on seal ikka päris ilusad - jällegi rohelus ja mäed. Seekord on Kampalas kuidagi väga rahulik. Ja tore. Ja lihtne. Ja ilus. Ja normaalne :D Nädalake on veel jäänud nautida. Hetkel naudin normaalust, ilu ja toredust Kabira country clubis :) </div>
<div style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><div class="separator" style="clear: both; margin: 0px; padding: 0px; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLi4cZEHB8eZSoQXFKxeRHML63KZ7e5ySRXrzcpLf2gOmw8NxhrIrv12uSaijlv9Kdkb4camX9jRwUZ1CvaLJvFkUZPKe2nJiGgTHMMj8E_42e8F6freSHM8sRQI3rdJ5gOdFGbcP_76zZ/s1600/DSC_2860.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLi4cZEHB8eZSoQXFKxeRHML63KZ7e5ySRXrzcpLf2gOmw8NxhrIrv12uSaijlv9Kdkb4camX9jRwUZ1CvaLJvFkUZPKe2nJiGgTHMMj8E_42e8F6freSHM8sRQI3rdJ5gOdFGbcP_76zZ/s640/DSC_2860.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a><div class="pinit-wrapper" style="cursor: pointer; left: 81.7424px; margin: 0px; opacity: 0; padding: 0px; position: absolute; top: 1696.25px; visibility: visible; z-index: 9999;">
<a href="http://pinterest.com/pin/create/button/?url=http://www.teistmoodiperekond.com/2017/05/kampalal-on-mitu-nagu.html&media=https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhLi4cZEHB8eZSoQXFKxeRHML63KZ7e5ySRXrzcpLf2gOmw8NxhrIrv12uSaijlv9Kdkb4camX9jRwUZ1CvaLJvFkUZPKe2nJiGgTHMMj8E_42e8F6freSHM8sRQI3rdJ5gOdFGbcP_76zZ/s640/DSC_2860.JPG&description=" style="color: #777777; display: block; margin: 0px; outline: none; padding: 0px;" target="_blank"><img class="pinimg" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWX7ZpP3Xi4hce8jYfqZA9vqymyd2LXFeSVrd3dmZs45o-kr6lpae1eL2adBnL_e8CS1TafCk0uR3KXSYTdGconhVQdaE7I9z5PCM5kbCZyWpnVFXsuiJZbV2p74uNEbWcOqzRNIrtDTam/s1600/pin_it.png" style="background: transparent; border: 0px; box-shadow: none; height: 77px; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px; width: 77px;" title="Pin on Pinterest" /></a></div>
</div>
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><div class="separator" style="clear: both; margin: 0px; padding: 0px; text-align: center;">
</div>
Täitsa põnev kohe, et millist palet Kampala mulle järgmisel korral näitab :) Kampala on väga-väga mitmekülgne, kuid Aafrika on veel mitmepalgelisem. </div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-67304620432569975882017-05-18T09:07:00.000+03:002017-11-12T09:08:15.816+02:00Kes ikka Ugandasse minna viitsiks....<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Veiko tegi eile koju jõudes ennekuulmatu avalduse: „Mõtlesin koju sõites sinu peale!“ Olin kohe põnevil. Noh, mis nüüd. Mida ta minust mõtles. Variante on ju palju. „Mõtlesin, et Janika läheb homme Ugandasse. Ja järgmine mõte oli, et MINA KÜLL EI VIITSIKS!“ No selge. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Natuke hiljem rääkisin, et Ugandas hakkab homsest peale vihma sadama. Kohe nädal aega jutti ikka. Veikol tuli jälle kaval muie: „Meil siin tuleb küll ilus ilm nädalavahetusel!“ Päris tore, kui ma saan kellegi meele heaks teha selle väikse asjaga, et lähen tööreisile Ugandasse. Veiko oli igatahes täiesti rahulolev fakti üle, et tema saab jääda koju sooja Eesti ilma nautima. Natuke hiljem, kui Veiko ja Sveni tuppa küsima läksin, et mis selle meie imeloom-lauatelefoni number on, olid mõlemal õlled juba lahti tehtud. Nüüd oli minu kord arvamust avaldada: „Kuulge, juba tähistate, oodake ikka kuni ma päris ära lähen. Vastus oli etteaimatav: „Oi, sa ei tea, mis pidu siin veel homme tuleb.“ Kui nii siis nii. Kui ma jaanuaris Keeniasse läksin, siis pidasid Meelis ja Mica pidu ja nüüd siis Veiko ja Sven.</span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Lend oli 7.25 ning kuna Veiko end suurejooneliselt mind lennujaama ära viskama pakkus (tsiteerides Veikot: „Mis see siis ära ei ole, viis minutit sinna ja viis tagasi“), siis panin hommikul koridori roomates vaimu juba valmis, et mingit rahulolevat irvitust näha ja kommentaare kuulda teemal, et mina, vaeseke, Ugandasse minema pean. Keda aga polnud, oli Veiko. Ilmselgelt ei tasu äratuskella liiga varaseks helisema panna, muidu on veel aega magada ning nii see läheb… Veiko üles äratatud, hakkasime kuue ajal lennujaama poole sõitma. Viimasel ajal olen ma selles kohas ilmselgelt liiga palju aega veetnud. Seekord on mu pagasis lisaks kõigele muule vajalikule ka laste turvatool ja 6 pakki Põnni kamapalle, mille viin oma sõbrale Siisile, kes lapse ja mehega Ugandas elab. Turvatool toodi mulle koju juba kuu aega tagasi, panin selle ilusti diivani kõrvale ning jäin kommentaare ootama. Mu elukaaslaste pilgud olid üsna hindamatud. Niimoodi ma neid veel varem üllatanud polnud.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Huvitav hetk oli check inis. Teenindaja vaatas mu passi ja printis pileteid ja siis ütles, et lendate Entebesse, jah! Ja tol hetkel ma mõtlesin, et mis Entebbe? Kuhu ma üldse lähen. Kas ma ei pidanud kuhugi mujale minema? Siis vaatasin turvatooli ja Siisi tuli meelde. Kui tol hetkel seal check inis oleks mult küsitud, et kuhu ma lendan, siis oleks mul vist vastamisega natukene aega läinud. Liiga palju riike ja kontinente. Palju lendamist.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Amsterdami lennule minnes õnnestus mul kuulata pealt kahe Nigeeria eksperdi vestlust. Umbes 18-aastased noormehed, millegipärast pintsakutega ning moodsate soengutega, kes ilmselgelt Amsterdami elu nautima läksid („hotellis käime ainult magamas…kui sedagi…hahahahaha!“), fantaseerisid mingil imelikul põhjusel tühja koha pealt Nigeeriast. „Mõtle, kui me NIGEEERIASSE lendaks,“ ütles üks. „Ma EI lendaks Nigeeriasse,“ tuli kõiketeadva häälega vastus. Ja siis läks lahti. Nigeeria eksperdid olid hoos. Sain teada, et Nigeerias elatakse reis lennujaamast hotelli üle AINULT siis, kui keegi „oma jope“ vastas on, kes teeb kindlaks, et ikka ohutult hotelli jõudsid ja „tõmbab veel teki ka üle pea“. „Muidu tõmmatakse sind kohe pärast maandumist kuhugi autosse ja topitakse aineid täis ja siis ei leia sind enam keegi.“ Kuulasin ekspertide vestlust ning olin väga lähedal paljastusele, et ma Nigeeria „naaberriiki“ Ugandasse reisin. Oleks tahtnud neid kommentaare kuulda.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Lennukis istus minu kõrval mingi mees, keda üle vahekäigu siis töökaaslane jututas. See töökaaslane oli multiekspert. Kõigepealt tuli süvaanalüüs lennukitest ning sellest, kuidas see KLM-i pann ei kõlba kuhugi võrreldes Nordic-u lennukitega. Seejärel tuli doktoritöö tasemel argumentatsioon sellest, miks auto omamine on kõige mõttetum asi maailmas ning auto rentimine, bussid-rongid on ikka õige teema. Seejärel läks naine vetsu ning mees, haistes oma võimalust, pani silmad kinni ja andis oma parima, et magamist teeselda. Veidi hiljem tuli tal siiski kuulata erinevaid ekspertarvamusi nii ilma kui reisimise kui rallimise teemal. Eestis on ikka nii palju eksperte!<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Võib-olla olen ma terve elu pimeduses elanud, kuid täna KLM-i suurest lennukist kahe istme vahelt STEPSLI avastades mõtlesin kohe esimese asjana, et kas need on seal koguaeg olnud ja ma olen lihtsalt terve elu kannatanud arvates, et lennukis pole stepsleid. Ei tea, kas peaks Wifi-t ka proovima </span><span style="font-family: "segoe ui emoji", sans-serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">😃</span><span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;"> Nii ma siis siin sõidan, pilved akna taga. Amsterdamist lendasime kõigepealt kaheksa tundi Ruandasse. See on lennuk, mis paneb kõigepealt Ruandas mõned inimesed maha ja võtab teised peale ning seejärel läheb edasi Ugandasse, kus pannakse Ugandasse reisijad maha ning lisainimesed neile, kes Ruandast juba peale tulid. Eelmisest Entebbes maandumisest on mul väga põnevad kogemused. Lennuk laskus Victoria järve kohal vääääga madalale ära ja kuna sel nädalal olid Ugandas terrorihoiatused, siis tuli mul reaalselt juba mõte, et äkki on lennuk kaaperdatud. Mingi sekund enne maandumist nägin siiski maad ning nii me maandusime. Seekord tean juba valmis olla.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Viimased korrad Aafrikasse tulemised on olnud kuidagi väga lihtsad. Lihtsalt võtad kodust pileti ja istud lennuki peale. Just nüüd Kigalisse maandudes ei olnud üldse mingit „Aafrika tunnet“. Mismõttes Kigalis? Alles ju olin kuskil Euroopas. Kui ma alles Aafrikas käimist alustasin, siis eelnes reisile kuskil poole aasta kuni aasta pikkune rahakogumisperiood, ettevalmistused, pakkimisnimekirja tegemine. Reis ise oli tavaliselt ikka vähemalt kaks päeva, kõige odavamat teekonda mööda ning ei lõppenud kindlasti mitte nii nagu täna – ettetellitud takso nimesildiga mind lennujaamas ootamas, kuna ma lihtsalt ei viitsi sellega saabudes tegeleda, miks mitte ette tellida. Jah, vanust (haha </span><span style="font-family: "segoe ui emoji", sans-serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">😃</span><span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;"> ) ja reise koguneb ning mugavustsoon aina kahaneb.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Seekordne reis Eestist Ugandasse kestab kokku 15 tundi. Kaks lennukit. Kaks vahemaandumist.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Lennukisõit kahjuks filme vaadates ei möödu – juba homme on koolis seminar ning loen oma 50 faili, mille kokku umbes 15 minutiga välja otsisin ja alla laadisin – midagi olen ikka koolis õppinud ka. Mul on hea meel, et ühe päevaga kohale jõuan ning saan ettetellitud taksoga ilusti Siisi juurde minna. Juhul kui kõik nii läheb. Sest see on Aafrika. </span><span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">TIA.</span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Nautige seda imelise ilmaga Eesti nädalavahtust!<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "times new roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;"><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></span></div>
<div class="separator" style="background-color: white; clear: both; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEje_MmpZM7LF1OWrxRHLNZdpIXA0J_yo7jhFUbsW8FEvzOIrUp2L4Q2o5gSdII6rZUJoDRk7pCudheXCzv9uqENmxCwEuxgknFVEnhqSQGA2XoseDXwp5O9KECWwT5uyRTiiGjHf24XduHI/s1600/DSC_2843.JPG" imageanchor="1" style="color: black; margin: 0px; padding: 0px;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEje_MmpZM7LF1OWrxRHLNZdpIXA0J_yo7jhFUbsW8FEvzOIrUp2L4Q2o5gSdII6rZUJoDRk7pCudheXCzv9uqENmxCwEuxgknFVEnhqSQGA2XoseDXwp5O9KECWwT5uyRTiiGjHf24XduHI/s640/DSC_2843.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="360" /></a></div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-77530189342787847302017-04-07T09:10:00.000+03:002017-11-12T09:11:12.826+02:00Päev süürlaste pagulaslaagris Jordaanias<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYT1ZvDusQPd-YJAtjToXMXxnwgMWRchogL3TJfMDGxBpeWKUkyr8CLITSK3kXbOGsnH_4Bzf0klv7QhYomtz9ojPw0aQa3eMMJ66C5CcdVHmzGcUfykO0ke_3U8sKWikvuhUTM6ABr6Aq/s1600/DSC_2624.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYT1ZvDusQPd-YJAtjToXMXxnwgMWRchogL3TJfMDGxBpeWKUkyr8CLITSK3kXbOGsnH_4Bzf0klv7QhYomtz9ojPw0aQa3eMMJ66C5CcdVHmzGcUfykO0ke_3U8sKWikvuhUTM6ABr6Aq/s640/DSC_2624.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a><div class="pinit-wrapper" style="cursor: pointer; left: 81.7424px; margin: 0px; opacity: 0; padding: 0px; position: absolute; top: 598.068px; visibility: hidden; z-index: 9999;">
<a href="http://pinterest.com/pin/create/button/?url=http://www.teistmoodiperekond.com/2017/04/paev-suurlaste-pagulaslaagris-jordaanias.html&media=https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYT1ZvDusQPd-YJAtjToXMXxnwgMWRchogL3TJfMDGxBpeWKUkyr8CLITSK3kXbOGsnH_4Bzf0klv7QhYomtz9ojPw0aQa3eMMJ66C5CcdVHmzGcUfykO0ke_3U8sKWikvuhUTM6ABr6Aq/s640/DSC_2624.JPG&description=" style="color: #777777; display: block; margin: 0px; outline: none; padding: 0px;" target="_blank"><img class="pinimg" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWX7ZpP3Xi4hce8jYfqZA9vqymyd2LXFeSVrd3dmZs45o-kr6lpae1eL2adBnL_e8CS1TafCk0uR3KXSYTdGconhVQdaE7I9z5PCM5kbCZyWpnVFXsuiJZbV2p74uNEbWcOqzRNIrtDTam/s1600/pin_it.png" style="background: transparent; border: 0px; box-shadow: none; height: 77px; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px; width: 77px;" title="Pin on Pinterest" /></a></div>
</td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12.8px; margin: 0px; padding: 12px;">laager on turvalisuse tagamiseks piiratud traataiaga</td></tr>
</tbody></table>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Pool kümme hommikul oli Soome humanitaarabi organisatsiooni Finn Church Aid-i auto hotelli ees ning asusin teele pagulaslaagri poole. Millise laagri poole, seda ma ei teadnud ning samuti oli puudu inimene, kes minuga laagrisse minna lubas ja tema asemel oli kolm jordaanlasest humanitaartöötajat. Keskendusin tol hetkel olulisemale ning hakkasin hotelli hommikusöögi buffeest kaasavõetud õuna sööma, mis jäi ka tol päeval minu ainsaks hommikusöögiks...või üldse söögiks, kui mitte arvestada hiljem kingitustena saadud jäätiseid ja saiakesi. Fookus oli mujal :)</span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; line-height: 24px; margin: 0px; padding: 0px;">Autos läks lahti araabiakeelne jutuvada ning ma nautisin vaadet. Mängiti araabiakeelset ja rahvusvahelist poppi. Humanitaarabitöötajad olid muretud, lõbusad, enesekindlad ja nautisid täiel rinnal autosõitu laagrisse. Ma ei saanud mitte midagi aru ning ei teadnud, kuhu me läheme või millal kohale jõuame. Tundsin end kui omas elemendis – that’s the African style. Poole sõidu peal sain teada, et läheme Azraqi laagrisse, mis asutati 2014. aastal ning kus elab 35 000 süürlast. Laagis tegutseb kümneid erinevaid organisatsioone ning Ammanist on sinna pooleteise tunnine teekond. Autot juhtiv kena, tõmmu, musklis, tatoveeritud kutt omas täiesti hämmastavaid üldteadmisi ajaloost ja praegustest sündmustest maailmas. Niisiis rääkisime kõigest – alates Nõukogude Liidust ja terrorosmist Keenias, lõpetades sellega, et jordaanlastel on raske oma kodumaal ülikooli sisse saada ning paljud lähevad õppima Ukrainasse, kus esimese aastaga omandatakse kiirkorras keel. Tuli ka palju põnevaid tähelepanekuid: „Teie eurooplased, tahate aina eralduda, iga väike rahvusgrupike tahab oma riiki – no millest need kataloonlased näiteks räägivad… aga meie, araablased, tahame oma naabritega ühineda, me ei taha elada erinevates riikides.“<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; line-height: 24px; margin: 0px; padding: 0px;">Seda, et jordaanlased ja süürlased suurt ühtsust tunnevad, oli näha ka laagris. Ei olnud seda õhkkonda, et meie ja teie. Nii abiandjad kui saajad olid kõik meie. Oli näha väga suurt ühtsust, mõistmist ja toetamist. Seda soosis ka fakt, et kus vähegi võimalik, oli laagri tegevuste läbiviijateks ja töötajateks palgatud pagulased. Pagulaste töökohti on 35 000 inimese peale 2500, mis ei ole üldse halb näitaja pagulaslaagri kohta ning palgad algavad 1 Jordaania dinaarist tunnis, lõpetades 5 dinaariga. Harituimad pagulased teenivad laagris kuskil 500 eurot kuus, mis arvestades seda, et teenused, toit ja elamine on tasuta ning seda, et Jordaania miinimumpalk on alla 200 EUR, pole üldse halb variant. Rahaga teenimisega vähemalt sama oluline on aga süürlaste kaasatus laagris toimuvate tegevuste planeerimisse ning läbiviimisse, mis suurendab tegevuste vastavust just süüria kultuurile ja vajadustele ning loob keskkonna, kus pagulased saavad ise otsustada, milliseid tegevusi oma rahvuskaaslastele pakkuda ja kuidas neid läbi viia.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; line-height: 24px; margin: 0px; padding: 0px;">Mul õnnestus osaleda teismelistele tüdrukutele korraldatud huvitegevuses, mis algas kotihüppamisvõistlusega ning lõppes sõpruse kui väärtuse üle arutlemisega. Kogu tegevus toimus araabia keeles ning seda viis läbi palgatud süüria pagulasnaine. Keel mulle osalemisel takistuseks polnud. See, et ma kotis hüpates võistlema pean, oli ilmselge, kui mulle kott kätte anti ning kui kõik mingeid asju paberile kirjutama ja kleepima hakkasid, siis kirjutasin ka sinna eesti keeles, et olge sama rõõmsad edasi. Kõiki tegevusi saatis tüdrukute ülemeelik jutuvada ja väga toetav suhtumine minu osas. Selle aja peale oli grupi juhendaja juba jooksuga jõudnud käia inglise keele õpetaja juures, kes talle paberile araabia keeles kirjutas lause, mida õpetaja, kes inglise keelt absoluutselt ei osanud siis inglise keeles ette luges ning juhendas, et ma kirjutaks midagi sõprusest kui väärtusest ja kleebiks selle sinna suurele paberile. See oli päris naljakas, kuidas naine luges araabia keelsete tähtedega teksti inglise keeles ette. Ma ei saa praeguseni väga hästi aru, kuidas see täpselt võimalik oli. Tüdrukud olid ise väga elavad ja rõõmsad, naersid iga väikse asja peale ning kuna enamus oli vanuses 15-16, siis olid nad ka väga naiselikud, mõni oli end päris tugevalt silmalaineriga meikinud, ning riietus oli küll kattev, aga vägagi maitsekas, värvikirev ja silmapaistev. Kõigil olid rätikud peas, aga need olid ka rohkem nagu moekad aksessuaarid. Minuga sooviti teha kümneid pilte, igas võimalikus koosseisus ning selfisid ka ikka, kuidas siis muidu. Kõik laagris olevad naised kandsid pikki kostüüme ja rätikuid, samas mõned jordaania naised käisid ringi katmata pea ning päikseprillidega.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; line-height: 24px; margin: 0px; padding: 0px;">Kõige ägedam asi laagris oli see, et seal müüdi odavat, 10-eurosendist jäätist ning pagulastest jäätisemüüjad käisid oma kärudega ringi nagu suvel Pärnu rannas. Ühest sellisest jäätisemüüjast mööda sõites nägin, kuidas ta jalutas kahest pisikesest tüdrukust mööda ja lihtsalt andis neile kaks tasuta jäätist. Tüdrukud olid nii pisikesed, et nad ei saanud isegi hästi aru, mis nüüd just toimus, vaatasid suurte silmadega meie auto poole ning unustasid jäätised täitsa ära. Jäätisemüük on võimalik tänu sellele, et laagris on elekter. Tervesse laagrisse pole elektrit veel paigaldada jõutud, aga see on töös. Enne elektri paigaldamist olevat õhtud üsna nukrad olnud, kuna polnud midagi teha ja kuna pimeduse saabudes reeglina kodust väljas ei käia laagri reeglite tõttu, siis olid inimesed tegevusetult kodus. Nüüd on aga ka õhtuti võimalus telekat vaadata ning tänu valgusele ka muude tegevustega tegeleda.<o:p style="margin: 0px; padding: 0px;"></o:p></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; line-height: 24px; margin: 0px; padding: 0px;">Pisikesed tüdrukud polnud ainsad, kes tasuta jäätist said. Terve päeva jooksul tuli mulle kingitusi ja toitu iga natukese aja tagant. Jordaanlastest töötajad ostsid mulle vett ja jäätist, kohalikud töötajad pakkusid vett ja teed ja kohvi ja mingit saiakest. Kõige ägedama kingituse sain aga käsitöögrupi käest, mille juhendaja mulle puna-valge käepaela kinkis Lihtsalt pani käe peale, ütles, et kingitus on ja pakkus lisaks veel igasuguseid teisi roosasid pärlitega käevõrusid, millest ma viisakalt keeldusin. Käsitööd ja kunsti oli tehtud väga põnevate tehnikatega. Minu lemmik oli „maal“, mis oli „joonistatud“ pliiatsiteritamisest tekkinud pliiatsijääkidega. </span></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMC688IKkwuLmBKDnGtskes-ylJ61ZIXyl6vWzIjbB94W6apKgqe90DFSpZCbmFI3mlKFBOBWzGVTePSdXWPEMip-4R5CvKoWrYOnkmxHPXDe3oi5SRzZ9iHAdZ7qAV_RqI4EcvQfFtj5F/s1600/DSC_2641.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; font-family: "Times New Roman"; font-size: medium; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjMC688IKkwuLmBKDnGtskes-ylJ61ZIXyl6vWzIjbB94W6apKgqe90DFSpZCbmFI3mlKFBOBWzGVTePSdXWPEMip-4R5CvKoWrYOnkmxHPXDe3oi5SRzZ9iHAdZ7qAV_RqI4EcvQfFtj5F/s640/DSC_2641.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="360" /></a></td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">pliiatsiterituskunst</td></tr>
</tbody></table>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; line-height: 24px; margin: 0px; padding: 0px;"></span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Lastele pakutakse laagris väga palju erinevaid tegevusi. Lisaks käsitööringile õnnestus mul näha ka arvutikursust, inglise keele tundi ja muusikakooli, kus üks naine parasjagu klaverit mängis. Mängisin talle ka ühe loo. Tegevuskeskuste juures on ka lasteaiad, kuhu naised, kes tegevustest osa võtta tahavad, oma lapsed nii kauaks jätta saavad ja siis hiljem oma lapse jälle kaasa võtta saavad. Laagris töötavatest süüria pagulastest õhkus heatahtlikkust, abivalmidust ja rõõmsust. Alati naeratati ja lehvitati meile. Äge oli see, et isegi koristamise peale oli mõeldud ning turuplatsil jalutas kaks kollase vestiga süüria meest ringi ja koristas platsi puhtaks.</span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;"><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></span></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgz6Pce5YtA68s81TuuVaxeou3mJmjZAnVG3QdzAuPXeHsO01YJyTOgfWpJenlGBH9pNIoQkpOPkLpOm4F2Yx50vchyphenhyphen4f_2HIYEF9V6_rCdrP0UMXoRFBbloSNy_PEWyqKcDuGlCZ40jGQP/s1600/DSC_2638.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgz6Pce5YtA68s81TuuVaxeou3mJmjZAnVG3QdzAuPXeHsO01YJyTOgfWpJenlGBH9pNIoQkpOPkLpOm4F2Yx50vchyphenhyphen4f_2HIYEF9V6_rCdrP0UMXoRFBbloSNy_PEWyqKcDuGlCZ40jGQP/s640/DSC_2638.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a><div class="pinit-wrapper" style="cursor: pointer; left: 81.7424px; margin: 0px; opacity: 0; padding: 0px; position: absolute; top: 3521.46px; visibility: hidden; z-index: 9999;">
<a href="http://pinterest.com/pin/create/button/?url=http://www.teistmoodiperekond.com/2017/04/paev-suurlaste-pagulaslaagris-jordaanias.html&media=https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgz6Pce5YtA68s81TuuVaxeou3mJmjZAnVG3QdzAuPXeHsO01YJyTOgfWpJenlGBH9pNIoQkpOPkLpOm4F2Yx50vchyphenhyphen4f_2HIYEF9V6_rCdrP0UMXoRFBbloSNy_PEWyqKcDuGlCZ40jGQP/s640/DSC_2638.JPG&description=" style="color: #777777; display: block; margin: 0px; outline: none; padding: 0px;" target="_blank"><img class="pinimg" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWX7ZpP3Xi4hce8jYfqZA9vqymyd2LXFeSVrd3dmZs45o-kr6lpae1eL2adBnL_e8CS1TafCk0uR3KXSYTdGconhVQdaE7I9z5PCM5kbCZyWpnVFXsuiJZbV2p74uNEbWcOqzRNIrtDTam/s1600/pin_it.png" style="background: transparent; border: 0px; box-shadow: none; height: 77px; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px; width: 77px;" title="Pin on Pinterest" /></a></div>
</td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">õppeklass lastele</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqY-B5jlYtIOxSCrfvkPvp-b8UvnfecJIOKmrUYeqQzMRMZQwrhyphenhyphenZvnLi2kZdCO15MhipF6TYzL0PcSAqDs9UzB2ihzfq8Hzp6mS5vsw5xtijn8plfVZdVO-PNhglUtQkC3z18Fiy19hNY/s1600/DSC_2639.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px 1em; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiqY-B5jlYtIOxSCrfvkPvp-b8UvnfecJIOKmrUYeqQzMRMZQwrhyphenhyphenZvnLi2kZdCO15MhipF6TYzL0PcSAqDs9UzB2ihzfq8Hzp6mS5vsw5xtijn8plfVZdVO-PNhglUtQkC3z18Fiy19hNY/s640/DSC_2639.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a><br style="margin: 0px; padding: 0px;" />õppeklass lastele<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgc4uOYp9vasrpWvAOw7V1cf0Cir7lVhFhyUJBkusjY6AAfuAgSJqVHusFVF2nVqe1GrEeo1-_7Whtugsr0NSxxgEua7fvrkg7qBJCWUkWxkS79Bi6H2Lor0gyMV1Y-TaD9pSkE33NGd8mK/s1600/DSC_2646.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgc4uOYp9vasrpWvAOw7V1cf0Cir7lVhFhyUJBkusjY6AAfuAgSJqVHusFVF2nVqe1GrEeo1-_7Whtugsr0NSxxgEua7fvrkg7qBJCWUkWxkS79Bi6H2Lor0gyMV1Y-TaD9pSkE33NGd8mK/s640/DSC_2646.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a></td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">arvutiklass</td></tr>
</tbody></table>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Tegelikult on mul imelik siin kasutada sõna pagulane, sest kogu laagris valitsev õhkkond, omavaheline suhtlus ja viis, kuidas inimesed käitusid, jättis eelkõige väga tugeva tunde, et tegemist on justnimelt täiesti tavaliste inimestega, kes lihtsalt ühel päeval olid sunnitud kodust lahkuma ning asuma elama ühte tuhandetest valgetest konteineritest, mis on justkui joonlauaga mõõdetult sümmeetriliselt üksteise kõrvale asetatud. Struktuur on paigas ka laagris üldiselt. Laager on väga korraliku traataiaga ümbritsetud, sissepääsu juures on politseikontroll, seisab valvesoomuk ning iga tegevuskeskus on aiaga piiratud ning korda peab valvur. Sissepääs laagrisse toimub vastava kaelakaardi alusel. Laagris on politsei ja kiirabi ning sümmeetriliselt paigaldatud veekraanid. Kooli viiakse lapsi koolibussiga. Konkreetsetel päevadel toimub toidu ja asjade jaotus, lisaks saavad kõik elanikud iga kuu 20 euro väärtuses raha oma krediitkaardile, millega saab laagris asuvast suurest ostukeskusest endale meelepäraseid asju osta. Kõigil lastel on võimalus koolis käia, koolid on korralikud ning aiaga piiratud, et tagada laste turvalisus. Samamoodi laste vabaajakeskused – tegevused toimuvad regulaarselt ning samamoodi turvalises keskkonnas. Laagris on korralikud asfaltteed, mida mööda sõidab palju jalgrattaid ning naised jalutavad lapsi kärutades. Palju on näha väga korralikke aiaga piiratud ja kunstmuruga kaetud jalgpalliväljakuid. Klassiruumidesse on ehitatud ka ratastoolisissepääsud ning igale poole on ehitatud lisaks tavakempsudele ka invakempsud. Ei tasu unustada ka paljude laagrielanike jaoks primaarset – laagrisse on ehitatud mitu väga korralikku mošeed.</span></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRhvih4vPk2d8KlJRWAfc6VOWNcGgLBIB-0P5-aUpdmFh5Q9K3avZg8daSFZGgu96WWevcgCmvtNwOcii2qPS5LXVWcxr4sMDfNjPFQd3yZarCzIAt6h8F2sh8jb578uIm9asBkCIgZp7p/s1600/DSC_2623.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; font-size: medium; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiRhvih4vPk2d8KlJRWAfc6VOWNcGgLBIB-0P5-aUpdmFh5Q9K3avZg8daSFZGgu96WWevcgCmvtNwOcii2qPS5LXVWcxr4sMDfNjPFQd3yZarCzIAt6h8F2sh8jb578uIm9asBkCIgZp7p/s640/DSC_2623.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a></td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">jalgpalliväljak</td></tr>
</tbody></table>
<br style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;" />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTlu0i8bVU3oOy8kxD5qGKSZRwlP51A7k7vbKGn9j5l8d6T1M9Xy5PMOaHCBq6AIVTsHXRu6CuUXCXYQ1yWIVVfYQG00ecGCUnSFmFupt0RUOiZQI_L9KXxibr0vbgmiVT-s_v-oVQ0m4S/s1600/DSC_2620.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjTlu0i8bVU3oOy8kxD5qGKSZRwlP51A7k7vbKGn9j5l8d6T1M9Xy5PMOaHCBq6AIVTsHXRu6CuUXCXYQ1yWIVVfYQG00ecGCUnSFmFupt0RUOiZQI_L9KXxibr0vbgmiVT-s_v-oVQ0m4S/s640/DSC_2620.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a></td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">invateed</td></tr>
</tbody></table>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">Kui võrrelda Jordaanias asuvat pagulaslaagrit Keenia omaga, siis kuigi põhimõte, toimine ja ülesehitus on väga sarnane, siis märkasin terve päeva jooksul väga palju erinevusi. Kõigepealt – ma ei näinud Jordaania laagris silmnähtavalt halvas seisus lapsi ja inimesi. Laste eest oli hoolitsetud, nad ei kannatanud nälga, neil olid seljas puhtad ja ilusad riided ning kõik oli vägagi normaalne. Kindlasti on selles suur osa ka mõlemas riigis oleva pagulasgrupi eelnevas majanduslikus olukorras, harituses ning ka Jordaania laagri oluliselt paremates tingimustes - laagris on elekter, asfaltteed, kümme korda suurem toidurahatoetus, rohkem tegevusi. I</span><span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; margin: 0px; padding: 0px;">nimesed on tegevustega hõivatud ning sellist laste- ja inimmasside majade vahel sihitut passimist ei olnud, nagu Keenias. Naljakas erinevus oli ka see, et kõigil olid kärud, millega asju tassida. Mõtlesin korraks, et miks siis Keenia laagris ühtegi käru ei olnud, aga no milleks käru, kui asju saab kanda pea peal. Keenias kannavad naised isegi mitmekümnekiloseid maisijahukotte ilma käte abita peapeal. Ja teine asi - lapsed kärus! Mitte ühtegi käru ei olnud Keenia 180 000 inimesega laagris - lapsi kantakse ju linaga seljas! Kui inimestest rääkida, siis Jordaania laagri inimesed olid oluliselt paremas seisus, vähemalt väliselt ja näiliselt. Keenia laagris oli ikka väga palju inimesi, kellel oli silmnähtavalt halb olukord. Jordaania laager oli kuidagi inimlikum ja ma suhestusin seal olevate inimestega palju rohkem. Laagrist lahkudes mõtlesin sellele, et kui ma ise sinna mingil põhjusel elama oleks pidanud jääma. Ega ei tahaks ikka küll. Samamoodi ootavad need inimesed kojupöördumist. Loodan, et neil avaneb see võimalus varsti.</span></div>
<div class="MsoNormal" style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; line-height: 22.5px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;">
<span style="font-family: "Times New Roman", serif; font-size: 12pt; line-height: 24px; margin: 0px; padding: 0px;"><br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></span></div>
<div class="separator" style="background-color: white; clear: both; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: center;">
</div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiu-X1CwFOlzwhbK9b1Q2q4GuQbsZhsVcPdeKnHfgKSvaFCGhrEtrf7ul1j1wZMUAsK6wPjvZkdXMExchhW1lhhNIDRYVjXC0oBCgAy2MTo65vunILCurenvnnOSvadKDZ2o2QukxnSVp-e/s1600/DSC_2626.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiu-X1CwFOlzwhbK9b1Q2q4GuQbsZhsVcPdeKnHfgKSvaFCGhrEtrf7ul1j1wZMUAsK6wPjvZkdXMExchhW1lhhNIDRYVjXC0oBCgAy2MTo65vunILCurenvnnOSvadKDZ2o2QukxnSVp-e/s640/DSC_2626.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a></td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">tüüpiline vaade laagris</td></tr>
</tbody></table>
<br style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;" />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOLeztC1kg4hGI19Rnd-yWFBtHcDcgQ-aeJccUBPiDRPV3-XT-rfXkQhvmgyMeILUb9QpQ6FdNmbYqzO8QG_g_DrxBw8tIkiR19TtuK4yCo3hjTF4UIPLfo3RQmeuF3r91Kdi8cT1QFZDq/s1600/DSC_2627.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjOLeztC1kg4hGI19Rnd-yWFBtHcDcgQ-aeJccUBPiDRPV3-XT-rfXkQhvmgyMeILUb9QpQ6FdNmbYqzO8QG_g_DrxBw8tIkiR19TtuK4yCo3hjTF4UIPLfo3RQmeuF3r91Kdi8cT1QFZDq/s640/DSC_2627.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a></td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">uus õppeklass</td></tr>
</tbody></table>
<br style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;" />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxriFBcaiayQ1IlietK8bzVfp43kT3tbWe9RHgrFyoGQ2w2AsxRw_0VUHbbZH_gvSkc7ao6KFcOw-9kYFNq_WtiDVu-U9sF_bGx4V6TKG2p6SqEVbXBE3lmdrlVr7ob3coT5fgn8g93KGP/s1600/DSC_2628.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgxriFBcaiayQ1IlietK8bzVfp43kT3tbWe9RHgrFyoGQ2w2AsxRw_0VUHbbZH_gvSkc7ao6KFcOw-9kYFNq_WtiDVu-U9sF_bGx4V6TKG2p6SqEVbXBE3lmdrlVr7ob3coT5fgn8g93KGP/s640/DSC_2628.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a></td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">laste tegevuskeskuses joonistatud pilt</td></tr>
</tbody></table>
<br style="background-color: white; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: justify;" />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdJ4ctfnW82_OesAlR9jA7azKR90oUoPJGJhcZjmrdqQcwwt4iFImy6KfZfxgKBD616tz0X5n9rH0EH0eWa6oci44inO5bVlVGqgcdF02cuaRqjRGUKWuYYrDHg_enSzmVNFzu6nfFzCjE/s1600/DSC_2635.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdJ4ctfnW82_OesAlR9jA7azKR90oUoPJGJhcZjmrdqQcwwt4iFImy6KfZfxgKBD616tz0X5n9rH0EH0eWa6oci44inO5bVlVGqgcdF02cuaRqjRGUKWuYYrDHg_enSzmVNFzu6nfFzCjE/s640/DSC_2635.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a><div class="pinit-wrapper" style="cursor: pointer; left: 81.7424px; margin: 0px; opacity: 0; padding: 0px; position: absolute; top: 8088.17px; visibility: hidden; z-index: 9999;">
<a href="http://pinterest.com/pin/create/button/?url=http://www.teistmoodiperekond.com/2017/04/paev-suurlaste-pagulaslaagris-jordaanias.html&media=https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjdJ4ctfnW82_OesAlR9jA7azKR90oUoPJGJhcZjmrdqQcwwt4iFImy6KfZfxgKBD616tz0X5n9rH0EH0eWa6oci44inO5bVlVGqgcdF02cuaRqjRGUKWuYYrDHg_enSzmVNFzu6nfFzCjE/s640/DSC_2635.JPG&description=" style="color: #777777; display: block; margin: 0px; outline: none; padding: 0px;" target="_blank"><img class="pinimg" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWX7ZpP3Xi4hce8jYfqZA9vqymyd2LXFeSVrd3dmZs45o-kr6lpae1eL2adBnL_e8CS1TafCk0uR3KXSYTdGconhVQdaE7I9z5PCM5kbCZyWpnVFXsuiJZbV2p74uNEbWcOqzRNIrtDTam/s1600/pin_it.png" style="background: transparent; border: 0px; box-shadow: none; height: 77px; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px; width: 77px;" title="Pin on Pinterest" /></a></div>
</td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">põllumajandusprojekt</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="background-color: white; clear: both; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px; padding: 0px; text-align: center;">
<br style="margin: 0px; padding: 0px;" /></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="background-color: white; border-collapse: collapse; border-spacing: 0px; color: #777777; font-family: Lora; font-size: 15px; margin: 0px auto 22px; padding: 4px; text-align: center; width: 666.553px;"><tbody style="margin: 0px; padding: 0px;">
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); margin: 0px; padding: 12px;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhifI-Rb2hQuMTzAZwrLzuwUOQ4sNqHQEtv2R7Ada8x1JrwGLcfEmxCPE9HihyiKtZnZcP7kuFTepKtWzkbj8vT1PQJVklKMCEXVFUG6CYz0JHHU_i8sQMRd5IpSVUJ1eSQXNnpzbg2cgW6/s1600/DSC_2645.JPG" imageanchor="1" style="color: #777777; margin: 0px auto; padding: 0px;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhifI-Rb2hQuMTzAZwrLzuwUOQ4sNqHQEtv2R7Ada8x1JrwGLcfEmxCPE9HihyiKtZnZcP7kuFTepKtWzkbj8vT1PQJVklKMCEXVFUG6CYz0JHHU_i8sQMRd5IpSVUJ1eSQXNnpzbg2cgW6/s640/DSC_2645.JPG" style="border: none; height: auto; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px;" width="640" /></a><div class="pinit-wrapper" style="cursor: pointer; left: 81.7424px; margin: 0px; opacity: 0; padding: 0px; position: absolute; top: 8571.99px; visibility: visible; z-index: 9999;">
<a href="http://pinterest.com/pin/create/button/?url=http://www.teistmoodiperekond.com/2017/04/paev-suurlaste-pagulaslaagris-jordaanias.html&media=https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhifI-Rb2hQuMTzAZwrLzuwUOQ4sNqHQEtv2R7Ada8x1JrwGLcfEmxCPE9HihyiKtZnZcP7kuFTepKtWzkbj8vT1PQJVklKMCEXVFUG6CYz0JHHU_i8sQMRd5IpSVUJ1eSQXNnpzbg2cgW6/s640/DSC_2645.JPG&description=" style="color: #777777; display: block; margin: 0px; outline: none; padding: 0px;" target="_blank"><img class="pinimg" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjWX7ZpP3Xi4hce8jYfqZA9vqymyd2LXFeSVrd3dmZs45o-kr6lpae1eL2adBnL_e8CS1TafCk0uR3KXSYTdGconhVQdaE7I9z5PCM5kbCZyWpnVFXsuiJZbV2p74uNEbWcOqzRNIrtDTam/s1600/pin_it.png" style="background: transparent; border: 0px; box-shadow: none; height: 77px; margin: 0px; max-width: 100%; padding: 0px; width: 77px;" title="Pin on Pinterest" /></a></div>
</td></tr>
<tr style="margin: 0px; padding: 0px;"><td class="tr-caption" style="border-bottom: 1px solid rgb(229, 229, 229); font-size: 12px; margin: 0px; padding: 12px;">Vot see jalgratas meenutas mulle küll Aafrikat.</td></tr>
</tbody></table>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-31218173805463777912017-04-04T09:12:00.000+03:002017-11-12T09:13:10.867+02:00Küll sul on hea töö, saad aga ringi reisida ja...<div style="text-align: justify;">
Katkeid humanitaartöötajate koolituselt Jordaanias:</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Süürias töötav jordaanlane kolmanda koolituspäeva alguses: "Ma olen nii väsinud, tahaks magada, tegin terve öö tööasju..."</div>
<div style="text-align: justify;">
Kreekas töötav hispaanlane: "Palju meil lõunapausi veel alles on. 20 minutit? Ideaalne! Lähen teen ühe uninaku."</div>
<div style="text-align: justify;">
Sama hispaanlane õhtul koolituspäeva lõppedes: "Ei-ei, ma ei saa tulla linna jalutama, mul on täna tähtaeg, pean aruande ära tegema.</div>
<div style="text-align: justify;">
Türgis töötav Indias sündinud ameeriklane koolituspäeva lõppedes: "Mul on kell kuus oma ülemusega kohtumine. Kas ma jõuan veel natuke magada? Mis kell on?"</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Koolitusel osalejad tegid päeval tegemata jäänud tööasju öösiti, vastasid pauside ajal kõige kiireloomulisematele kirjadele ning olid üldiselt koolituse intensiivsuse tõttu iga päeva lõpuks tohutult väsinud. Kuna koolitus on aktiivõpe ning ei ole mingit facebookis skrollimist samal ajal, vaid tuleb möllata materjalidega ning pidevalt mingeid tulemusi toota, suhelda, esitleda, arutleda, argumenteerida ja kuhjades uut infot vastu võtta, siis päeva lõpuks on tunne, et saaks ainult oma tuppa, omaette, magada, puhata, muusikat kuulata...Igasugune väljaminek tundub ebavajalikult väsitava lisasammuna. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ja see pole esimene kord.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Meenub, kui koolitasin ise Keenias selle aasta jaanuaris. Minu seitse päeva läksid üsna ühesuguse graafikuga: hommikul üles, kiire söök, koolitus väikse lõunapausiga kuni kella kuueni, viimasel kahel päeval kella kümneni. Õhtul järgmise päeva ettevalmistamine. Terve selle aja jooksul käisin hotellist väljas täpselt üks kord. Hotellis oli muidu ka bassein - kuhu ma mitte kordagi ei jõudnud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Iga kord, kui ma tänu tööle reisida saan, olen selle võimaluse eest väga tänulik. Väga suur osa inimesi maailmas ei saa üldse reisida, paljud ei ole isegi oma riigi pealinnas käinud. Siis on hulk inimesi, kes saab aastas korra reisile, millele eelneb rahakogumine ja planeerimine... Või tihti pole asi isegi rahas. Mäletan, kuidas ma kord sõbrannadega oma rasketest dilemmadest rääkisin: et kuhu riiki järgmiselt pikemalt reisile minna, mille peale üks neist mulle tuima näoga otsa vaatas ja ütles, et tema oma väikse lapse kõrvalt võib isegi ühepäevasest Riia väljasõidust unistama jäädagi. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ehk siis olen ma absoluutselt iga kord lennukisse istudes väga tänulik, kuid samas tahan edasi anda seda tunnet, mis on pärast kolme päeva intensiivset koolitust ning istudes praegu hotelli voodis tekikuhja all, vaadates läbi akna Ammani imelist vaadet ja olles energiast tühjaks imatud, ei tõmba mind mitte midagi linna peale avastama või tuuritama. Tahaks magada. Ja uni on mul siiani väga hea olnud. Väsimus on vist piisav. Kui ikka tõeline väsimus on, siis tuleb ka uni. Seda olen ma alati uskunud. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Jordaania on imeilus! Vähemalt see vaade, mida ma siit hotelliaknast näen. Jagan teiegagi oma "reisimuljeid" :)</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
</div>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="-webkit-text-stroke-width: 0px; font-family: "Times New Roman"; letter-spacing: normal; margin-bottom: 0.5em; margin-left: auto; margin-right: auto; orphans: 2; padding: 6px; text-align: center; text-decoration-color: initial; text-decoration-style: initial; text-indent: 0px; text-transform: none; widows: 2; word-spacing: 0px;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><div style="margin: 0px;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiARHe83jspHOkLRsX7Q2_zEy_JgWzxSGxdJ9Y0v_4Bo2v7mIPuG1PhloZB700v6JnaI9cvT5YuLy8MaWWcHAtPEPZUPEJAo1dnDUlLdeBDEFbXz8rJP7Cau4KXXuhNTO87Q3xsVa7lRVTo/s1600/unnamed+%25282%2529.jpg" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiARHe83jspHOkLRsX7Q2_zEy_JgWzxSGxdJ9Y0v_4Bo2v7mIPuG1PhloZB700v6JnaI9cvT5YuLy8MaWWcHAtPEPZUPEJAo1dnDUlLdeBDEFbXz8rJP7Cau4KXXuhNTO87Q3xsVa7lRVTo/s640/unnamed+%25282%2529.jpg" style="cursor: move;" width="640" /></a></div>
</td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="font-size: 12.8px; padding-top: 4px; text-align: center;"><div style="margin: 0px;">
"Minu Jordaania" :D </div>
</td></tr>
</tbody></table>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-33004606005759581752016-07-06T07:58:00.000+03:002023-10-09T03:48:37.619+03:00Kakuma in photos<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXjgAd80_fxKQOaZRxkMSN_EBJF8xU-UufHtPku1OhXkUAQBQsrgiMp1DE6UPvC7JesJrRKhFgrBFvxp5R3XZmhi7HV03J1NMKD9onril1r7Iy3DdYCl8LQkWK8JPJghmjjvvRCLBfciU/s1600/SAM_6022.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXjgAd80_fxKQOaZRxkMSN_EBJF8xU-UufHtPku1OhXkUAQBQsrgiMp1DE6UPvC7JesJrRKhFgrBFvxp5R3XZmhi7HV03J1NMKD9onril1r7Iy3DdYCl8LQkWK8JPJghmjjvvRCLBfciU/s640/SAM_6022.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">26 agencies working in Kakuma</td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjf7qZRQgpWLDCMFMthyphenhyphenXeVpFzhmCBxsr-ujH43Hz-NlZjdt42h-BxpfmgHHWe4aKzXpIXf-B2KlfH-HProKm8UIi4O0WP5deP76U80moP8chVA8F-lQWJKje2jnF-eQ5ZhvjrSzywt350/s1600/IMG_2902.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjf7qZRQgpWLDCMFMthyphenhyphenXeVpFzhmCBxsr-ujH43Hz-NlZjdt42h-BxpfmgHHWe4aKzXpIXf-B2KlfH-HProKm8UIi4O0WP5deP76U80moP8chVA8F-lQWJKje2jnF-eQ5ZhvjrSzywt350/s640/IMG_2902.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Each block has a water point</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhG-b3X1KjMgYP8dnPbJ_Insnh3CRt5kT0HRdxoFbIg6OLHeK8FcBhb80qwSsvFCH4dWBPSPgx8Cc9-kXHiP6iSxI0AlAg9xixXH50eJiLgPY_Jbf4cK7j1C7Bmtk8P5B9e4_yvJbaf_DY/s1600/IMG_2800.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhG-b3X1KjMgYP8dnPbJ_Insnh3CRt5kT0HRdxoFbIg6OLHeK8FcBhb80qwSsvFCH4dWBPSPgx8Cc9-kXHiP6iSxI0AlAg9xixXH50eJiLgPY_Jbf4cK7j1C7Bmtk8P5B9e4_yvJbaf_DY/s640/IMG_2800.JPG" width="400" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">South Sudanese girl in Kakuma 4</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZioF2cqC_fKc220KsSMFLXjWCq-vAQVSQeMsnBGu1lobJV028xB_rwH_N0e7vmvomcQlQF_KfIqCqiT_L1jAuSbKgjsq3lgDqnLpTVAcqgro0YtCQT8IiFwF4bXXFbKSk1bpJspqCcaw/s1600/IMG_2802.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZioF2cqC_fKc220KsSMFLXjWCq-vAQVSQeMsnBGu1lobJV028xB_rwH_N0e7vmvomcQlQF_KfIqCqiT_L1jAuSbKgjsq3lgDqnLpTVAcqgro0YtCQT8IiFwF4bXXFbKSk1bpJspqCcaw/s640/IMG_2802.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Young girls asked for photo</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaaspoacyF9-s4ZIzAfsV5VxwmWg4rUaNVKHvbjwlhhSrWEDO3h04oaVc7BtZC3oELE6LpQ_iNLjrYQBWqwaf_301g6QnR7EHf2OG5RUDanrHMQK9UkWUwdj68g5crAZmleZ4G-E3Elzk/s1600/IMG_2906.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgaaspoacyF9-s4ZIzAfsV5VxwmWg4rUaNVKHvbjwlhhSrWEDO3h04oaVc7BtZC3oELE6LpQ_iNLjrYQBWqwaf_301g6QnR7EHf2OG5RUDanrHMQK9UkWUwdj68g5crAZmleZ4G-E3Elzk/s640/IMG_2906.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">South Sudanese children</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNo4hdHYXMufRISKLuCx9irazd35Q32ngfrfN2VTe8B3PzxOwBmtS70aJ4Ez-LXcCHsOEyrBWZwC9udRip5DuchkpQWMBztWihyphenhyphenN4kEfVh2S4ireBjQmEymSwrfIiktNC5FhPFK5xDQDI/s1600/SAM_5970.JPG" imageanchor="1" style="font-size: medium; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNo4hdHYXMufRISKLuCx9irazd35Q32ngfrfN2VTe8B3PzxOwBmtS70aJ4Ez-LXcCHsOEyrBWZwC9udRip5DuchkpQWMBztWihyphenhyphenN4kEfVh2S4ireBjQmEymSwrfIiktNC5FhPFK5xDQDI/s640/SAM_5970.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">A woman building her house</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghQHznT3IWBxcClmjsXfi6Y6GEYijjwVC6W47KqR-NzowjFiuiUxVhRm525M3B9zowp29O9JfXn6uQDaJ2d6JI1Y_rkM1sE-z9YfuR4cNCqHkeHGEgr_1IXfbUiMAYXSBO_cSqi_l-dj4/s1600/IMG_2909.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEghQHznT3IWBxcClmjsXfi6Y6GEYijjwVC6W47KqR-NzowjFiuiUxVhRm525M3B9zowp29O9JfXn6uQDaJ2d6JI1Y_rkM1sE-z9YfuR4cNCqHkeHGEgr_1IXfbUiMAYXSBO_cSqi_l-dj4/s640/IMG_2909.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Houses are being built by the refugees<br /></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivLEY7owg4me3GdcISxmkLH5GvMWiZYLIZSV1D0bw6zV0wvX3P3acjiH9hhdhRHNNI4ummiDpDHmZVEHlXQUXOgnSwTSu7dal7l-KyebSiX0zOB3w4b_LyNvyjyZXMkH5k_Kv13MEX-Ac/s1600/IMG_3003.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEivLEY7owg4me3GdcISxmkLH5GvMWiZYLIZSV1D0bw6zV0wvX3P3acjiH9hhdhRHNNI4ummiDpDHmZVEHlXQUXOgnSwTSu7dal7l-KyebSiX0zOB3w4b_LyNvyjyZXMkH5k_Kv13MEX-Ac/s640/IMG_3003.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Reception centre</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZVZ-D566La0LwXl7u9Iy0urDbcBMIhU5xtXBmz9YpGUY6kHkWh3lZi9tX9Q5TuMYRmF4NW4GO3_pdJHj6BUsYO8IlvDmfJCPaKmNxLNxQCdY7DyoQwST0cccDSsTFT2f2_d54KJzVKd4/s1600/IMG_2991.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjZVZ-D566La0LwXl7u9Iy0urDbcBMIhU5xtXBmz9YpGUY6kHkWh3lZi9tX9Q5TuMYRmF4NW4GO3_pdJHj6BUsYO8IlvDmfJCPaKmNxLNxQCdY7DyoQwST0cccDSsTFT2f2_d54KJzVKd4/s640/IMG_2991.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Children taking care of children</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgj-ny0DLYwMNVVmLELGdB5LraglLl0FOyph7B4mQrjwR1KOVhkgqFomwuaCSse5pf7lnyCmA1fFdQ4y-RYZ_O1BarLOr0V8MXAiOA1CPad9TZjHW2M_lGz-7hE9gvnDWDrBcg_fifbtqE/s1600/IMG_2981.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgj-ny0DLYwMNVVmLELGdB5LraglLl0FOyph7B4mQrjwR1KOVhkgqFomwuaCSse5pf7lnyCmA1fFdQ4y-RYZ_O1BarLOr0V8MXAiOA1CPad9TZjHW2M_lGz-7hE9gvnDWDrBcg_fifbtqE/s640/IMG_2981.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Livelihoods project with chicken in Hong Kong part of camp</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGYm74qf37WqpS220UqNKY2XBZ3fLlWhzc0ENCESla6BfQeVx2yRyWxwotqCnkKDCKHpS4UngiJUF27VylwYaJqyUYjwwevAlMnNj04tqXy0w2IWneXAzN8TD0KIsVl3MekvifROec_ms/s1600/IMG_2925.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjGYm74qf37WqpS220UqNKY2XBZ3fLlWhzc0ENCESla6BfQeVx2yRyWxwotqCnkKDCKHpS4UngiJUF27VylwYaJqyUYjwwevAlMnNj04tqXy0w2IWneXAzN8TD0KIsVl3MekvifROec_ms/s640/IMG_2925.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Training by Danish refugee council in Kakuma 4</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-kzRqWzfccImZ8WUBfNDJu7xjiUxYwwnnD18synUkvyyeZajGk-ojG9jGNKyDzwqU27_V1g9cyPJ6m3FuhFFl7hnBAf5oFjDIFzuu3pa8hmXA12A0r1Rf0IPBWQzidq_h5P0eqy7BGAc/s1600/IMG_3035.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg-kzRqWzfccImZ8WUBfNDJu7xjiUxYwwnnD18synUkvyyeZajGk-ojG9jGNKyDzwqU27_V1g9cyPJ6m3FuhFFl7hnBAf5oFjDIFzuu3pa8hmXA12A0r1Rf0IPBWQzidq_h5P0eqy7BGAc/s640/IMG_3035.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Flooding in camp during the rainy season</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuRESTk3nYYHgIevYaYYWoIntk-h-gsCSX4J8WnfNm_7rsR-6ADMdFNF4x5m7DdY9ycQi4EgUotoqSOy7HNdXO-NOsuu8sHFJNh35UhhBYtip5UVfp4_SL31wbeVMRSwngYxDHSBxCUhw/s1600/IMG_3025.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjuRESTk3nYYHgIevYaYYWoIntk-h-gsCSX4J8WnfNm_7rsR-6ADMdFNF4x5m7DdY9ycQi4EgUotoqSOy7HNdXO-NOsuu8sHFJNh35UhhBYtip5UVfp4_SL31wbeVMRSwngYxDHSBxCUhw/s640/IMG_3025.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Reception centre</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEUmJfAn_dorCPtoIr71xJJUVAaoDe7lytn06iDHNjO_XuIfjrf3NAZAPgZueJlyj5cPDX4sePJ8-WJQ72JUekrUcEs_SykbSBA1URzbIgzlO3f0c5jAod6xQlej5rR9sjdjQytMqqY_s/s1600/IMG_3024.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEUmJfAn_dorCPtoIr71xJJUVAaoDe7lytn06iDHNjO_XuIfjrf3NAZAPgZueJlyj5cPDX4sePJ8-WJQ72JUekrUcEs_SykbSBA1URzbIgzlO3f0c5jAod6xQlej5rR9sjdjQytMqqY_s/s640/IMG_3024.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Refugees transported from the reception centre</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvIwomqvYaU1hTZSvWDHO1DR0YsUats-lftqCE9nW1rrgs3C7O1llgUbnEUQxkhW_xE4CvXBRdV9RQZvCgmHbUBg0-VHNG218NnPqAzNpC57tS0meG3CRtNERwsgqApUo5bvoOlEsnFaA/s1600/IMG_3023.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjvIwomqvYaU1hTZSvWDHO1DR0YsUats-lftqCE9nW1rrgs3C7O1llgUbnEUQxkhW_xE4CvXBRdV9RQZvCgmHbUBg0-VHNG218NnPqAzNpC57tS0meG3CRtNERwsgqApUo5bvoOlEsnFaA/s640/IMG_3023.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Refugees waiting in the reception center</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhG-D-bz_u0qjuiFlEPI51BPb4bBKNLNzRXO7gN3DdlENza4jrFWYfmhJxYevvFM9-Wi3TXWSAb1Idu02x8txv5e2mMqRXzYry4IeWSxMUerCZCAGzKXx6gUIHvCPiEkNC4G10JDJwc984/s1600/IMG_3044.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhG-D-bz_u0qjuiFlEPI51BPb4bBKNLNzRXO7gN3DdlENza4jrFWYfmhJxYevvFM9-Wi3TXWSAb1Idu02x8txv5e2mMqRXzYry4IeWSxMUerCZCAGzKXx6gUIHvCPiEkNC4G10JDJwc984/s640/IMG_3044.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Food distribution in Kakuma 4</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlSRUeQ4UjgWLWV3KZqkFb4h-v6HHLcMTlmuzqotY1h4XKqTTr1twX8Y6aN-g-lqClWBgt_Uod_3SD8-ZZAq4Dw5LQGNo2zZBTEflhc02ruDMibh4dp8braNWk2U5md2_nbsafbywUKPk/s1600/IMG_3077.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlSRUeQ4UjgWLWV3KZqkFb4h-v6HHLcMTlmuzqotY1h4XKqTTr1twX8Y6aN-g-lqClWBgt_Uod_3SD8-ZZAq4Dw5LQGNo2zZBTEflhc02ruDMibh4dp8braNWk2U5md2_nbsafbywUKPk/s640/IMG_3077.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Food distribution</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtiL9vXFfOnYQumIH2FWhqVpgU3CRMT4GXUnK9DDWDaIu8EMt_KEfveDFc2STLg3R0uSqVQqQllyZBoPH8NywOuJkvHJN7HoAkUOk3hwcw0OuExQE6X-lwVcWX6U7OCQIslM_78wzh81Y/s1600/IMG_3090.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhtiL9vXFfOnYQumIH2FWhqVpgU3CRMT4GXUnK9DDWDaIu8EMt_KEfveDFc2STLg3R0uSqVQqQllyZBoPH8NywOuJkvHJN7HoAkUOk3hwcw0OuExQE6X-lwVcWX6U7OCQIslM_78wzh81Y/s640/IMG_3090.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Monthly food ration is carefully measured</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9w70hk-MoZ9gyyJB3JM4MCjODF7wtaLrR9Z9fcnn8GXfWVMnfqYsrzULeZwEz7F5HxAjhX4qiEoVVjzqQJ6OQmGAvLMthIqS-0VN09XciSoqOErX2Ni-9TEkKjJMg1DrgEzETpD0sF6M/s1600/IMG_3148.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi9w70hk-MoZ9gyyJB3JM4MCjODF7wtaLrR9Z9fcnn8GXfWVMnfqYsrzULeZwEz7F5HxAjhX4qiEoVVjzqQJ6OQmGAvLMthIqS-0VN09XciSoqOErX2Ni-9TEkKjJMg1DrgEzETpD0sF6M/s640/IMG_3148.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Somali woman with child</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtM1eyA0aTIFRQA9vo2Agl3Wn5tZ_bzRVWH7ublJxgsIOvw1Z_XQYIJ_FHplBSqkTFjer9MSkKEj0y_rf6Tfijo7lFRRAQlQymxArGpHDJZO98W4DgePqjlstwJXXutmJ9w-zppBl72aw/s1600/IMG_3139.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgtM1eyA0aTIFRQA9vo2Agl3Wn5tZ_bzRVWH7ublJxgsIOvw1Z_XQYIJ_FHplBSqkTFjer9MSkKEj0y_rf6Tfijo7lFRRAQlQymxArGpHDJZO98W4DgePqjlstwJXXutmJ9w-zppBl72aw/s640/IMG_3139.JPG" width="424" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Turkana woman begging for food after refugees have received food rations</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBCwHH7gUlaMp5imc6bguscsgulRF1Ao7dMG-DVfirIgWOAwKBFsdKM2eKR9F96ycRRiMbsQDelxAjh6WKp2WLa5rErRjUtNItXZsUXYdpHw1Xe3Xp0HGxCIsSavLXrg_s5qxX-MA2DzE/s1600/IMG_3239.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiBCwHH7gUlaMp5imc6bguscsgulRF1Ao7dMG-DVfirIgWOAwKBFsdKM2eKR9F96ycRRiMbsQDelxAjh6WKp2WLa5rErRjUtNItXZsUXYdpHw1Xe3Xp0HGxCIsSavLXrg_s5qxX-MA2DzE/s640/IMG_3239.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">South Sudanese girls on their bed made out of mud</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlzfZPAUlGBWHAqMD65D1zLrt5A_dO_3gmAYWvSwly-Uy3-AY5_4QDUklg-OaELNduBnvLbygNULuST9Z-Le6DXlNO9FDPsbWJMx-2TpV6JIGL-sWqrgzbRUaDolatLz7fYtPAu7ENJQU/s1600/IMG_3231.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjlzfZPAUlGBWHAqMD65D1zLrt5A_dO_3gmAYWvSwly-Uy3-AY5_4QDUklg-OaELNduBnvLbygNULuST9Z-Le6DXlNO9FDPsbWJMx-2TpV6JIGL-sWqrgzbRUaDolatLz7fYtPAu7ENJQU/s640/IMG_3231.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Food rations for one person per month</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLLM4jJ6hHJgrq0CqysBuf4GMRDm2ia14szxXHGv76t34pAiYeM9ErYK6l20B8A6Awt4YD-SA8VdiW9RdFxfiU1UK38_8L6nMvAhMQWvMn4tnJkTH4ZP5FO_M3ier8gPl70kiZp7W-tRE/s1600/IMG_3217.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLLM4jJ6hHJgrq0CqysBuf4GMRDm2ia14szxXHGv76t34pAiYeM9ErYK6l20B8A6Awt4YD-SA8VdiW9RdFxfiU1UK38_8L6nMvAhMQWvMn4tnJkTH4ZP5FO_M3ier8gPl70kiZp7W-tRE/s640/IMG_3217.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Somali motorbike taxi driver</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXDGTx6ehmvMgHqOSzrsKFqlCqDZLXb3RDUhdcPiB6Oa3_7OpHPZABnWprur6ekivbCBdl3s6ft8SWddurG7PX0ZW8IyXDvzc7Kjy-mvM7hyphenhyphenCheRPVTIdrz0v0IR7GZFHspLqAez-EH3g/s1600/IMG_3199.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiXDGTx6ehmvMgHqOSzrsKFqlCqDZLXb3RDUhdcPiB6Oa3_7OpHPZABnWprur6ekivbCBdl3s6ft8SWddurG7PX0ZW8IyXDvzc7Kjy-mvM7hyphenhyphenCheRPVTIdrz0v0IR7GZFHspLqAez-EH3g/s640/IMG_3199.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Woman having phone charging business using solar power as there is no electricity in the camp</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNssbdwVyMsOQ5-rlCoq4qk2x2Iex-UZctBrvOzqwlgrhTYnTmFRTC5RRQAEn2GDmSVg3VY0ekNzigD15h_41EWb6EaJnO2sMt9-VtUI0OrCvFV-CiQx5VmuUxPvkDCS0hwLg4JNoD_Pc/s1600/IMG_3176.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjNssbdwVyMsOQ5-rlCoq4qk2x2Iex-UZctBrvOzqwlgrhTYnTmFRTC5RRQAEn2GDmSVg3VY0ekNzigD15h_41EWb6EaJnO2sMt9-VtUI0OrCvFV-CiQx5VmuUxPvkDCS0hwLg4JNoD_Pc/s640/IMG_3176.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Young South Sudanese man</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6evDlM9RhTK8b_-dGjICVTI7iXDHgyHsmaEjNVrPEydqWcmk1M0aL7ki3vfrcufxNwTc0Qx2gK5rXBrChjmuhW6hd6GYobKiM6AzKS6pNYV9zQZ0RkmgE9axKpLn_N3rrYdXb5s-cnqM/s1600/IMG_3162.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6evDlM9RhTK8b_-dGjICVTI7iXDHgyHsmaEjNVrPEydqWcmk1M0aL7ki3vfrcufxNwTc0Qx2gK5rXBrChjmuhW6hd6GYobKiM6AzKS6pNYV9zQZ0RkmgE9axKpLn_N3rrYdXb5s-cnqM/s640/IMG_3162.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Turkana woman begging for food from refugees</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJ7JG9aIsD_Pr7fK-pf1c2U7SExcouaoHk1GsLHybq_mcM1RmBWM1Z8iDsoj8XMCCPfegTnl3P1Y4CivHbMdO5bVGiBwTFBG7rRdptwz4QW2PfGeahRiZwI4RrXNBjln5OrrqUXMCDqCk/s1600/IMG_3562.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgJ7JG9aIsD_Pr7fK-pf1c2U7SExcouaoHk1GsLHybq_mcM1RmBWM1Z8iDsoj8XMCCPfegTnl3P1Y4CivHbMdO5bVGiBwTFBG7rRdptwz4QW2PfGeahRiZwI4RrXNBjln5OrrqUXMCDqCk/s640/IMG_3562.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Congolese Rachel and her 3 children</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgn4KxB8O0zTFM5OFMxy1CftAYBpQ-sHpiB3x4uPBCxDHKIBneyzL3nte2_da1gJWDyY-G5KJkGKvi8R1ZP1cbAYMJlaWLnVbCdytNetIABVyf2Oz-xcoyyBQuiFiC0xIOfdvIwF3kdnI4/s1600/IMG_3564.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgn4KxB8O0zTFM5OFMxy1CftAYBpQ-sHpiB3x4uPBCxDHKIBneyzL3nte2_da1gJWDyY-G5KJkGKvi8R1ZP1cbAYMJlaWLnVbCdytNetIABVyf2Oz-xcoyyBQuiFiC0xIOfdvIwF3kdnI4/s640/IMG_3564.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Rachel's friend</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjB0Hd7IRZMDv-zZKnRKMWaDiB7gfaFPMmnzKRpQSUYhyrwzJy1LJmDtQb4n8qWvS9U36ZF3F0tRe9hwk7v73nQFpoQ9U10Xrrxp69d27HvPEEqEwR9RtfgMWZR1C7rjM0tmLUji5TEo_A/s1600/IMG_3572.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjB0Hd7IRZMDv-zZKnRKMWaDiB7gfaFPMmnzKRpQSUYhyrwzJy1LJmDtQb4n8qWvS9U36ZF3F0tRe9hwk7v73nQFpoQ9U10Xrrxp69d27HvPEEqEwR9RtfgMWZR1C7rjM0tmLUji5TEo_A/s640/IMG_3572.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">South Sudanese women after the interview</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfjtMZ5Uh7jVf1vkVZAR-qpMC5WPYU5KBPoAi-74xmKhdmP5wzwQMsSAKW_r3RkIfQdQUglIBZnNKm3E-t7UZpKZvoh3yxIgtQ3yCF2ViSVedZLKa5AzA9n5e_kl6a_r6Bf5_qeBtYAFs/s1600/SAM_5806.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhfjtMZ5Uh7jVf1vkVZAR-qpMC5WPYU5KBPoAi-74xmKhdmP5wzwQMsSAKW_r3RkIfQdQUglIBZnNKm3E-t7UZpKZvoh3yxIgtQ3yCF2ViSVedZLKa5AzA9n5e_kl6a_r6Bf5_qeBtYAFs/s640/SAM_5806.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">At Don Bosco vocational training centre checking the per centage of female students</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUbc5Hp6K9RHlJfBq0nBqsN8uaS_n_f2jdw3I1Cg75ZGCZaszU7OoBmajBoYbS0LSas_wJosuLJAJzV1F6abAJE-Ec6ylZ_YE6GMlbFOoDc7tKYjsKZtV3PEAAoEmnqQ1QVCnitLibnCI/s1600/IMG_3691.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhUbc5Hp6K9RHlJfBq0nBqsN8uaS_n_f2jdw3I1Cg75ZGCZaszU7OoBmajBoYbS0LSas_wJosuLJAJzV1F6abAJE-Ec6ylZ_YE6GMlbFOoDc7tKYjsKZtV3PEAAoEmnqQ1QVCnitLibnCI/s640/IMG_3691.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Reception centre, temporary accommodation arrangement for new arrivals</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYfnHvKucn7rTnFnq-OmK71eO9-13HdW3-M6Q1io3LAt6-bd97AWPxDg83s2DiTEJw50S3s6uyN4ebgSZClVMk-BnpVq4YJ9t3YjBzdd3uBULJ-A3mxeLwR1NzPCnjoRjIdSjTrGl-w7I/s1600/IMG_3662.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjYfnHvKucn7rTnFnq-OmK71eO9-13HdW3-M6Q1io3LAt6-bd97AWPxDg83s2DiTEJw50S3s6uyN4ebgSZClVMk-BnpVq4YJ9t3YjBzdd3uBULJ-A3mxeLwR1NzPCnjoRjIdSjTrGl-w7I/s640/IMG_3662.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">South Sudanese woman </td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9d-COK7bkUAXCb3jtobnVgYtXqJSlL6cYLn2eXWe95_umAUdv_pg2eeW52UPXtjiKul2n4WuL4rIjSHqOtxPa7v-88IclmFEoKiqT1Qk6abOlLASAOEMxqiq2Id00jcNxQQUipCtqV0I/s1600/IMG_3623.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh9d-COK7bkUAXCb3jtobnVgYtXqJSlL6cYLn2eXWe95_umAUdv_pg2eeW52UPXtjiKul2n4WuL4rIjSHqOtxPa7v-88IclmFEoKiqT1Qk6abOlLASAOEMxqiq2Id00jcNxQQUipCtqV0I/s640/IMG_3623.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">A student who walks 2 hours daily to attend dress-making courses</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHPHnkb3aqZ9KgepatnadSvsYg-gVhYGsN3FpGj5qWTE9cU5hxmC3P5yZFTxgpl6TBcF297fbiXHlpmqDsPp-EwI2u947905JxytijeXh07PofmgXu9Ni8WY3eVhzpFkGI8N2Dc_DJg6U/s1600/SAM_5989.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiHPHnkb3aqZ9KgepatnadSvsYg-gVhYGsN3FpGj5qWTE9cU5hxmC3P5yZFTxgpl6TBcF297fbiXHlpmqDsPp-EwI2u947905JxytijeXh07PofmgXu9Ni8WY3eVhzpFkGI8N2Dc_DJg6U/s640/SAM_5989.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Congolese children</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuPZ9Db9TdyGvB27MqCdeu4yzwVbB5hgwtGY4ddu5kffISx93uJwCzZfOWMHX6t87qyocwBjNKHqrcq-p63c_Ra3hIlfoKcBH5Zj5x1-UUP2hr_R6Nx-7WCsDzLZhPKrao0-tmOzMPZBM/s1600/SAM_5906+%25282%2529.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhuPZ9Db9TdyGvB27MqCdeu4yzwVbB5hgwtGY4ddu5kffISx93uJwCzZfOWMHX6t87qyocwBjNKHqrcq-p63c_Ra3hIlfoKcBH5Zj5x1-UUP2hr_R6Nx-7WCsDzLZhPKrao0-tmOzMPZBM/s640/SAM_5906+%25282%2529.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">My usual transportation</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkPy3pQexrQaciDGpfEr1UknCYeYmDBnj6vrGwslp2XcTxyuDLpYysjXI1ygTDBcj7gR153ujPzzJ3qOqEl0tlWnOB6AvSLttqW_bi5qa-pJrDx3KM4pYpGK_i3M_JeScBHJSABCGzIXc/s1600/SAM_5853.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgkPy3pQexrQaciDGpfEr1UknCYeYmDBnj6vrGwslp2XcTxyuDLpYysjXI1ygTDBcj7gR153ujPzzJ3qOqEl0tlWnOB6AvSLttqW_bi5qa-pJrDx3KM4pYpGK_i3M_JeScBHJSABCGzIXc/s640/SAM_5853.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Interviewing women</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxX99ATeez3aL0v5fvL7XU8V6OiERQ89cNfuSopt4zlBV_Kv1Ij8pF9U1OVNta9sLGxxXhw_CjymMkW_fmf5pQFumpble3EwowjhYc87qDXKtaTCgb1_2q3LAgzXPCX0r_Tkk2KQy4dDs/s1600/SAM_5992.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjxX99ATeez3aL0v5fvL7XU8V6OiERQ89cNfuSopt4zlBV_Kv1Ij8pF9U1OVNta9sLGxxXhw_CjymMkW_fmf5pQFumpble3EwowjhYc87qDXKtaTCgb1_2q3LAgzXPCX0r_Tkk2KQy4dDs/s640/SAM_5992.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Together with the Kenyan national staff</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXDb525WUBFMyXgvY3GeqcMssRi1DoFHjc6LspgeJPUrsqDjzoyjATVzbVjCtUh-xDmVqN30bPrXQZP8Ugg_qpWkS2A2_52IbUuFkYDqJGCzEI9-cbnVo86syYT-pNGS37f8Uez05BXq8/s1600/06.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhXDb525WUBFMyXgvY3GeqcMssRi1DoFHjc6LspgeJPUrsqDjzoyjATVzbVjCtUh-xDmVqN30bPrXQZP8Ugg_qpWkS2A2_52IbUuFkYDqJGCzEI9-cbnVo86syYT-pNGS37f8Uez05BXq8/s640/06.JPG" width="360" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">A South Sudanese woman who borrowed money from friend to open up a shop</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2h1hCbOHiBU0RCz97-xrK7BTEHf2uey0yg4kzHLnYNf-aRuv1v_yTdTWkd-7DY17KJH1YAzbzs5zUeCsX0UtpC3ZMcW9dh1dw-K2dr6hlkCk3ISfOWKGlBo6y8eUFXDHnz_Qlx2-Isbg/s1600/08.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh2h1hCbOHiBU0RCz97-xrK7BTEHf2uey0yg4kzHLnYNf-aRuv1v_yTdTWkd-7DY17KJH1YAzbzs5zUeCsX0UtpC3ZMcW9dh1dw-K2dr6hlkCk3ISfOWKGlBo6y8eUFXDHnz_Qlx2-Isbg/s640/08.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Somali woman selling vegetables at the market</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcJ94beMefw-jM5p-vv0WnWAtOYTM8G_RBDsyJGQtepq0hA_UczR2AhsTlmtnFfpM5jHKUCfiSlERYArBGuvGLUZalspzsTVoSHwZLk4Lfs1jcQU4QMo-B8zDCpq8lg2k5o_MqGL4T_gs/s1600/DSC_0564.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="358" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjcJ94beMefw-jM5p-vv0WnWAtOYTM8G_RBDsyJGQtepq0hA_UczR2AhsTlmtnFfpM5jHKUCfiSlERYArBGuvGLUZalspzsTVoSHwZLk4Lfs1jcQU4QMo-B8zDCpq8lg2k5o_MqGL4T_gs/s640/DSC_0564.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Food distribution</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWNkkDIWQ4dp88_TiJmmeFUUIxREdpsBLJ1OGENjwZsNlCVhXo2ub06j9MKEgmooS2BJSjUBtuKguHFR8CFU0SRAAREiylaHT6MJAJ2N-5w_yPWjfB-8qlJdPX1FZQkgrRGPtWL9a3m54/s1600/DSC_0467.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhWNkkDIWQ4dp88_TiJmmeFUUIxREdpsBLJ1OGENjwZsNlCVhXo2ub06j9MKEgmooS2BJSjUBtuKguHFR8CFU0SRAAREiylaHT6MJAJ2N-5w_yPWjfB-8qlJdPX1FZQkgrRGPtWL9a3m54/s640/DSC_0467.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">My biggest helper, the block leader in Kakuma 4</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdRQJO9oAL84870WGvz427KtLS_Z_TSfrDJGmVQiwA3dhxrnL8fVffTDcAkCgvtxYHcrcgRJiK-ZD2V8Ykq5idFEmzQXebk7vDxiTw5tFEQ0rxj27HD1mtUmLcNLi2CQkVtuemNKnkn18/s1600/DSC_0460.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgdRQJO9oAL84870WGvz427KtLS_Z_TSfrDJGmVQiwA3dhxrnL8fVffTDcAkCgvtxYHcrcgRJiK-ZD2V8Ykq5idFEmzQXebk7vDxiTw5tFEQ0rxj27HD1mtUmLcNLi2CQkVtuemNKnkn18/s640/DSC_0460.JPG" width="360" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Thomas at his home</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAgctpFZxI495LW4tCnv4eD8EJEiTJdf_PsDJyrc8pQV7lrtCdh82gnt3fti85WF_mBA0VUNfrb8-Fkt79Mbb5KJvjALdoK0G5SsJ156POA3gsqrIxnOwNzHA7KlgpeyvBOdVkTv_vyLA/s1600/DSC_0447.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgAgctpFZxI495LW4tCnv4eD8EJEiTJdf_PsDJyrc8pQV7lrtCdh82gnt3fti85WF_mBA0VUNfrb8-Fkt79Mbb5KJvjALdoK0G5SsJ156POA3gsqrIxnOwNzHA7KlgpeyvBOdVkTv_vyLA/s640/DSC_0447.JPG" width="360" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Many agencies work on women rights</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6qjORMytgQXzNQ_mfXkfKYaoNP7URw46K1uIvtYogvTCKw30Jk6b9J17_9pnMiTF74zQF2NuugZS1TUo2uc7LoFXvOSHPozGy-45k6bx6yxFxxku8WoQQjJ0ZzZjhTOiCKeKNs_8fgJs/s1600/DSC_0669.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6qjORMytgQXzNQ_mfXkfKYaoNP7URw46K1uIvtYogvTCKw30Jk6b9J17_9pnMiTF74zQF2NuugZS1TUo2uc7LoFXvOSHPozGy-45k6bx6yxFxxku8WoQQjJ0ZzZjhTOiCKeKNs_8fgJs/s640/DSC_0669.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">LWF compound</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK2hCWPQz4ux8iyJI5UhCrpoGuMqkUmEnRQjnmvj-ZKOuVo4atRnz4eupS64MLkzd0opWKD6mwVsRb5jNJ-RxYcr2yIHbNqHJ5EZd-vT3TvMGvdvoKlWHhlpa-MmOTmV9RRRk4eIgFGdg/s1600/DSC_0660.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhK2hCWPQz4ux8iyJI5UhCrpoGuMqkUmEnRQjnmvj-ZKOuVo4atRnz4eupS64MLkzd0opWKD6mwVsRb5jNJ-RxYcr2yIHbNqHJ5EZd-vT3TvMGvdvoKlWHhlpa-MmOTmV9RRRk4eIgFGdg/s640/DSC_0660.JPG" width="360" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">The chef who cooked fries daily for me :)</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZxRZGy1iyen1doxG9dfIJSvLMylQvtxlxADjzZJJAe0f11Ig9AaER9B-IRpAEVN0Ru2lkIcx10UoNVqMq6zDVQmKKiGUTaYUtdPVNEaRoB0Uh_lCNhnfb58nXpnYhu7DXL7O6Ur3s9cM/s1600/DSC_0647.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiZxRZGy1iyen1doxG9dfIJSvLMylQvtxlxADjzZJJAe0f11Ig9AaER9B-IRpAEVN0Ru2lkIcx10UoNVqMq6zDVQmKKiGUTaYUtdPVNEaRoB0Uh_lCNhnfb58nXpnYhu7DXL7O6Ur3s9cM/s640/DSC_0647.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">welcome to Kakuma...</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKn2mAhetIxa9omI5xV2AET1yVxaKBCEB2KOCk3MZ5eMagS4UzhTdQxUFq1XF-ObitBMlS0mI_B_vAH5shvxIuQu576Z3BzOFCUh1qUHLHlKM3GkevJid1AqxwN3M2xdxBa-acB1mW764/s1600/DSC_0609.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjKn2mAhetIxa9omI5xV2AET1yVxaKBCEB2KOCk3MZ5eMagS4UzhTdQxUFq1XF-ObitBMlS0mI_B_vAH5shvxIuQu576Z3BzOFCUh1qUHLHlKM3GkevJid1AqxwN3M2xdxBa-acB1mW764/s640/DSC_0609.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Posters on the walls - very popular :) </td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
</div>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzImsmyhGpqIP_RMYetqOol06UMOMvh7Ro7QFJP-6LiPG5RuYDGEo6USef25QgSxdiDd_dKwWAgHdJcAEU7com-SkdZm6UlJpYRNIKHoTRuWxOzianWtLpFDYumLLwa2ac6TiuWK-N3GM/s1600/DSC_0711.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgzImsmyhGpqIP_RMYetqOol06UMOMvh7Ro7QFJP-6LiPG5RuYDGEo6USef25QgSxdiDd_dKwWAgHdJcAEU7com-SkdZm6UlJpYRNIKHoTRuWxOzianWtLpFDYumLLwa2ac6TiuWK-N3GM/s640/DSC_0711.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Business training by Danish Refugee Counsil</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0cXY3X3Iw17AYrlr3KFM2Z17vR7Qx90_VQbWMBENN5lFaXcWb7wIwdjlAqrqL9g0ofN3-yZvB21glkJYqI8YsHTbv00g9KCdwiVLIuxiZhEBExqJCjSF4pJRlG6Ok0-YRegue0lh_cNg/s1600/DSC_0741.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEi0cXY3X3Iw17AYrlr3KFM2Z17vR7Qx90_VQbWMBENN5lFaXcWb7wIwdjlAqrqL9g0ofN3-yZvB21glkJYqI8YsHTbv00g9KCdwiVLIuxiZhEBExqJCjSF4pJRlG6Ok0-YRegue0lh_cNg/s640/DSC_0741.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Reception center entrance</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpbkJKmEJFjaOPQ_QVZPuZMFIFDs3RKY8IomP9VR1ry_pDcKJtjwsseniiY5AULCClxtZHGYC-8dsFnNH-LjMFRN7d5mplK2_pM9PmEtR5_tQ2idradkERPgFTjp4XyXozPOWwSTpg5TE/s1600/DSC_0759.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjpbkJKmEJFjaOPQ_QVZPuZMFIFDs3RKY8IomP9VR1ry_pDcKJtjwsseniiY5AULCClxtZHGYC-8dsFnNH-LjMFRN7d5mplK2_pM9PmEtR5_tQ2idradkERPgFTjp4XyXozPOWwSTpg5TE/s640/DSC_0759.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Typical dinner</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicUwXciEoECj485awRldB20i0bnZe6Bz0-vAhRPzb7H0_nnX5BSCEBKi7dTltyS7-RxRVwnLGqDDIzTaTKhPFa0RxuZK5sEVzOQlO_rRdCglfrIzIbVktbAdhhzaB4rtshyxdcc5INj6g/s1600/DSC_0758.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEicUwXciEoECj485awRldB20i0bnZe6Bz0-vAhRPzb7H0_nnX5BSCEBKi7dTltyS7-RxRVwnLGqDDIzTaTKhPFa0RxuZK5sEVzOQlO_rRdCglfrIzIbVktbAdhhzaB4rtshyxdcc5INj6g/s640/DSC_0758.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">...and the kitchen where this dinner was cooked</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhm7JLS6Q03siy-RHrNyMazA77aonz2obfNxVxRgui7SRSMKns0AfY5DYJEqRNvVL4NLprr0NX50Ck-w3N2yp_c80ujnpiEeQKQDvTysUnoAFQuvgtMXw3neH_vmrh7qi2LiTYMv7bSehY/s1600/DSC_0751.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhm7JLS6Q03siy-RHrNyMazA77aonz2obfNxVxRgui7SRSMKns0AfY5DYJEqRNvVL4NLprr0NX50Ck-w3N2yp_c80ujnpiEeQKQDvTysUnoAFQuvgtMXw3neH_vmrh7qi2LiTYMv7bSehY/s640/DSC_0751.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Kakuma 1</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6b5hQnHL95wr0QGjZxvv3sRtX6yqUwjdU1MrQD5qmbON7wj-brxYgKGUJgHnLidE1HWnpzPgYS9JqcINQehs8ufXlWef-dpjD_4FKjj-_AG64TYKj9Xo9WTmw-N5JX9QeiNiXtDhXQ5c/s1600/IMG_3011.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg6b5hQnHL95wr0QGjZxvv3sRtX6yqUwjdU1MrQD5qmbON7wj-brxYgKGUJgHnLidE1HWnpzPgYS9JqcINQehs8ufXlWef-dpjD_4FKjj-_AG64TYKj9Xo9WTmw-N5JX9QeiNiXtDhXQ5c/s640/IMG_3011.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">A refugee waiting to be transported from the reception center</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwyNaUZynDJyF5vWOoqMe2Mb9NKMnwRIQKqwyytL65hguTQKdFnh6TFNJGlBWLfQByr0AWXakAoBwo8K82OteCRxM0DXzr6LxCLMjLF-PBUTuLVmV6el_6eAfMqrO2iERKFmnTCd_F03g/s1600/IMG_2823.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgwyNaUZynDJyF5vWOoqMe2Mb9NKMnwRIQKqwyytL65hguTQKdFnh6TFNJGlBWLfQByr0AWXakAoBwo8K82OteCRxM0DXzr6LxCLMjLF-PBUTuLVmV6el_6eAfMqrO2iERKFmnTCd_F03g/s640/IMG_2823.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">A grandmother having her cooking business</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpydbzcXqSNnUcwCm9io9xZfODDCyzasN-f4em_PmWeiQhvcbeamJv5FMfFRxrMh7lhXEaqenfn6LNSo3XS16EEyW0ssQLpBc7-yH7NaIUleZ6DPnNeu0STaaaIs8vC8UlqNrgPuQv4OA/s1600/IMG_2818.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgpydbzcXqSNnUcwCm9io9xZfODDCyzasN-f4em_PmWeiQhvcbeamJv5FMfFRxrMh7lhXEaqenfn6LNSo3XS16EEyW0ssQLpBc7-yH7NaIUleZ6DPnNeu0STaaaIs8vC8UlqNrgPuQv4OA/s640/IMG_2818.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Mother of 4 children with 4 businesses to support her family</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNqj7BBq5BPf3VW967FFQn9fHL895gZQaR4jhyphenhyphenQLQVYYYI-F3zV50kfkdxoHpCEDGDja2aU5rg7-lC-fG9XzVMompfiJdPxHiTASJL4i6bLAw7DnNEgGEbA_BZsSE9-CvzwuA_pkMoLB4/s1600/IMG_2766.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNqj7BBq5BPf3VW967FFQn9fHL895gZQaR4jhyphenhyphenQLQVYYYI-F3zV50kfkdxoHpCEDGDja2aU5rg7-lC-fG9XzVMompfiJdPxHiTASJL4i6bLAw7DnNEgGEbA_BZsSE9-CvzwuA_pkMoLB4/s640/IMG_2766.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Daily exercise</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcsouEgJWhgNYGlnKqyUA8UKr_5Pfzf028TdlO-xLsqt2LJQ-2s_KOFBdSsDbUiFBuhPeOQqPZe9sQ0iYaFhSILuiZTE6R1o1z7xfUZhiIHyRE1uo2_nB792RoRZvdEhcInKEKI1zrft0/s1600/DSC_0846.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhcsouEgJWhgNYGlnKqyUA8UKr_5Pfzf028TdlO-xLsqt2LJQ-2s_KOFBdSsDbUiFBuhPeOQqPZe9sQ0iYaFhSILuiZTE6R1o1z7xfUZhiIHyRE1uo2_nB792RoRZvdEhcInKEKI1zrft0/s640/DSC_0846.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">My main helper in Kakuma 1, block leader</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVuEnGy_UAap5v0p2d3JlkLNys3Oo7tU5GhCkxZ6KpYcSuAH-1WrE5QETJ89o45TCTx1-jVVuYZBu7A7Ivd-b9RjfaAXMuL-EeAeoeUE46ELt1iGTEUvhy66QoqfgIgxB04-xkqxD9gVs/s1600/IMG_3036.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgVuEnGy_UAap5v0p2d3JlkLNys3Oo7tU5GhCkxZ6KpYcSuAH-1WrE5QETJ89o45TCTx1-jVVuYZBu7A7Ivd-b9RjfaAXMuL-EeAeoeUE46ELt1iGTEUvhy66QoqfgIgxB04-xkqxD9gVs/s640/IMG_3036.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Women walking for food collection</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLB-0mz_xbKgjowFZZius8FrRjWkIILou-Qg4dR-ZSqUu6Az-OkNSywNCsmSsNkXZluoHXK04IKGZnxHrJdpU39PgaAGCnadva2pgGh994Mnn7r8zJLPAjfI55ZVvHPKJ-XNGgc6jPQrQ/s1600/IMG_3038.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLB-0mz_xbKgjowFZZius8FrRjWkIILou-Qg4dR-ZSqUu6Az-OkNSywNCsmSsNkXZluoHXK04IKGZnxHrJdpU39PgaAGCnadva2pgGh994Mnn7r8zJLPAjfI55ZVvHPKJ-XNGgc6jPQrQ/s640/IMG_3038.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">At the market</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1Sf8bsNBayHVNNoAecqjqdjZGakZZRdyuURzGhVs6qIe9jDMH3tKwE3dyewopYbsk5e1PXcqXRanhHIhQeIrDH82Amz4ZklmePL6UxxRc5OpD7zPC9DvIEWg507NgFK37aWHeXgcFYDk/s1600/IMG_3306.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEg1Sf8bsNBayHVNNoAecqjqdjZGakZZRdyuURzGhVs6qIe9jDMH3tKwE3dyewopYbsk5e1PXcqXRanhHIhQeIrDH82Amz4ZklmePL6UxxRc5OpD7zPC9DvIEWg507NgFK37aWHeXgcFYDk/s640/IMG_3306.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">School girls during holiday</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhi0OvwsHPNDzi43-IzLEjlJeS3tIpWCD6OSBYyya-X3RX9dMO5G4KCrfGwdwo240nSztLGMCZzO3JX2uVP8qM6s4keIgdf84Q6voLFwOiXkzId5lL0s_Po6qZALzhn59VvwVyWfORYGEg/s1600/IMG_3438.JPG" imageanchor="1" style="font-size: medium; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhi0OvwsHPNDzi43-IzLEjlJeS3tIpWCD6OSBYyya-X3RX9dMO5G4KCrfGwdwo240nSztLGMCZzO3JX2uVP8qM6s4keIgdf84Q6voLFwOiXkzId5lL0s_Po6qZALzhn59VvwVyWfORYGEg/s640/IMG_3438.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;"><span style="font-size: 12.8px;">The most serious boy I saw at the transit center</span></td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMVTHoshkGPHynTynuh23VuYS5bJpkRzERTLG18mkRzh0NWicp7FGgfEjxhXOaifo5lVcUqoKYcqXFJ2_r2ZWlTYg5QJtpNO61bh86Tw5N6my1uTWfEBBLuAyhU8OquigH1Wzhq-2F3xc/s1600/IMG_3437.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiMVTHoshkGPHynTynuh23VuYS5bJpkRzERTLG18mkRzh0NWicp7FGgfEjxhXOaifo5lVcUqoKYcqXFJ2_r2ZWlTYg5QJtpNO61bh86Tw5N6my1uTWfEBBLuAyhU8OquigH1Wzhq-2F3xc/s640/IMG_3437.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">The most serious boy I saw at the transit center<br /></td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgK-Oo5p-DxjQrndYeM6C-ttZPSrMSOtHBApEXWkBnpB-8XciDKlA03lgOQltDFcKECpvNBr38BEyKArIwI_Z__rp4hPS4fl2azcL13jBivb9U2ttqPeyIx4ocf8VY-ewFWF8A7rDIVQG0/s1600/IMG_3507.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgK-Oo5p-DxjQrndYeM6C-ttZPSrMSOtHBApEXWkBnpB-8XciDKlA03lgOQltDFcKECpvNBr38BEyKArIwI_Z__rp4hPS4fl2azcL13jBivb9U2ttqPeyIx4ocf8VY-ewFWF8A7rDIVQG0/s640/IMG_3507.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Food distribution at the transit center</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBWske3gzlNVOd7McuZahjgc-nAF5YQITJwASldci6u0-KjEH72S5TIV0cgThlPdMB4nP_GCDIfBM1iCgj5cTWXs_J0TRAE13f14H-1ygumm13FJg_ciMHYurk4r52HODD7uBKxcexvTs/s1600/IMG_3482.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjBWske3gzlNVOd7McuZahjgc-nAF5YQITJwASldci6u0-KjEH72S5TIV0cgThlPdMB4nP_GCDIfBM1iCgj5cTWXs_J0TRAE13f14H-1ygumm13FJg_ciMHYurk4r52HODD7uBKxcexvTs/s640/IMG_3482.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Woman at the transit center</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB6MBEFLjEiVboNfq_DqUFn0_a7sbIIJXOz2r25Fi9wgX25i-nWitYvoiNlDQ3zrhgF8DCBhlnz1DkeX9-7RjJp7FbVvdNXyXCwkfKlTCdbb4fsflBUW7Q0CnxCEC18sd5bhcG9V7IxEM/s1600/IMG_3450.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="640" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiB6MBEFLjEiVboNfq_DqUFn0_a7sbIIJXOz2r25Fi9wgX25i-nWitYvoiNlDQ3zrhgF8DCBhlnz1DkeX9-7RjJp7FbVvdNXyXCwkfKlTCdbb4fsflBUW7Q0CnxCEC18sd5bhcG9V7IxEM/s640/IMG_3450.JPG" width="426" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Children waiting for the immunization at the transit center</td></tr>
</tbody></table>
<br />
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Tqn-3f_hAX5LKZgeOZkc6b7WlAa4mMv9SSDozCgH7-qSRstKdtedxziV4KGdIjuR7jLcjxPwGGNg5Ut_hot-saxcWB91KwS9f3sTUxe4RWhoWdP7kAoFMJVaL89RecQMuZ_akei4LrE/s1600/IMG_3668.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEj7Tqn-3f_hAX5LKZgeOZkc6b7WlAa4mMv9SSDozCgH7-qSRstKdtedxziV4KGdIjuR7jLcjxPwGGNg5Ut_hot-saxcWB91KwS9f3sTUxe4RWhoWdP7kAoFMJVaL89RecQMuZ_akei4LrE/s640/IMG_3668.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Reception center</td></tr>
</tbody></table>
<table align="center" cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgEUDTl5okozUctCnVVORm5T5XfL4jrTsma5ovDKSSxBVj9PAgJ5F84zEmpdM1LktqmbXsZdem91j246rqJKHoZrcYbxYuFlS1fnregITdx1f8P6zyIeH9mncHoJAxFT9XG7-2u0fF_0Q4/s1600/IMG_3734.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgEUDTl5okozUctCnVVORm5T5XfL4jrTsma5ovDKSSxBVj9PAgJ5F84zEmpdM1LktqmbXsZdem91j246rqJKHoZrcYbxYuFlS1fnregITdx1f8P6zyIeH9mncHoJAxFT9XG7-2u0fF_0Q4/s640/IMG_3734.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Colorful businesses in the camp<br /><br /></td></tr>
</tbody></table>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<br /></div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-4925092087397567052016-07-05T19:47:00.000+03:002023-10-09T03:48:48.242+03:005 weeks in Kakuma<div style="text-align: justify;">
Today I started going through my photos taken in Kakuma. And I felt so many feelings. But overall it was not easy. Before today I had always worked with the data and photos collected in a systematical way. But today. After I had successfully defended my thesis in Sweden on the economical self-reliance of South Sudanese refugees in Kenya I could just open the folder with photos. And to look them not as a researcher, but just as a co-human.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
I thought that 5 weeks is not enough. But I would say that it is not that much about how many days one has but how these days are being used. The living conditions in Kakuma were not easy. Heat. Floods. Monotonous food. Mosquitoes. Scorpions. Snakes. And the overall experience. There were days when I did not feel like going out. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Like the first days in the camp. I was tired of the journey and of the permit application procedure and so overwhelmed with the actual thing...the refugee camp, compounds, rules and all these 26 agencies that were called by their abbreviations. Sometimes there were so many abbreviations in one sentence that I actually did not get anything. I remember being in my strongly below mediocre room for what I payed 18 EUR per day + food and transport to the camp. Which made my daily cost in camp about 25-30 EUR + the 350 USD research permit and travel cost. And this was a self-financed trip. I remember feeling so overwhelmed. I was alone in a huge compound and I actually did not remember the way out of it. I did not understand where are the recreational areas, where gates, where can I get food... Yeah, and somewhere is the camp also that I should find and where I should somehow interview hundreds of people. First three days I was not productive. I just tried to get over of all this. Also the rules and permits...questions and demands. I though that after I have 2 permits from Nairobi, it is all settled. But no, in Kakuma I never knew where the new regulations or rules pop out. As long as it was concerning refugees, it seemed OK, but when it was about agencies, it all got complicated. There were days when I was so tired of the constant approvals that I had to get in order to just do one interview, it could take more than a week.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
But then there came time when I had "my own" motorbike taxi drivers and "my own" block leaders and people started recognizing me and greeting and I knew my way through different procedures and I could easily plan things. Temperatures dropped and I got an air-conditioned room. I had my small traditions. The chef of the small cafeteria cooked special eggs for me and was missing me when I skipped one meal at his place. We had the soap watching tradition and even transcribing interviews became a normal part of the day, like a habit. And then at some point I did not have these days any more when I did not feel like doing my research. I made friends in the agencies and observed their work, I traveled with them and things actually felt easy. I was getting into it, but also I was getting tired. I could have not gone on so intensively for long time. I think 5 week is not bad time. Maybe 6 weeks would have been better and next time I definitely will do more observation of the daily life and agencies work, because talking is one thing and the actual reality is often different. I got a really good input from the observations.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
But. Back to the "not easy" feelings...I think I need some time and then I can go back to the photos to remember everything and to think about it in a non-academical way.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNS9Be1GjdzYlLMGIzMjquRocVcdnXgdBwLBCcNtCnkRA7UlyXQlJ-yLlQWxkAxe2vVpmmvM3lEWbmW-jnCVK0Fv6OawNj_8HOwvpAJBr_5HUqH9kn651XHzAy_yJEHsYsbyEpfySgdR0/s1600/IMG_3753.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhNS9Be1GjdzYlLMGIzMjquRocVcdnXgdBwLBCcNtCnkRA7UlyXQlJ-yLlQWxkAxe2vVpmmvM3lEWbmW-jnCVK0Fv6OawNj_8HOwvpAJBr_5HUqH9kn651XHzAy_yJEHsYsbyEpfySgdR0/s640/IMG_3753.JPG" width="640" /></a></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-1384083773860520417.post-85919115657357406072016-07-05T17:54:00.004+03:002023-10-09T03:49:03.778+03:00Everything I would have wanted to know before conducting research in Kakuma refugee camp in Kenya<ul style="margin-top: 0cm;" type="disc">
<li><div style="text-align: justify;">
<b>It’s hot</b>. But sometimes it’s less hot. When I came here in the end of March, it was about 39 degrees… now in middle of April it is about 31. And there is little bit of rain. The difference of 8 degrees is HUGE. It does not feel hot now any more…well…maybe almost. But it was really hot when they daily temperature was 39 and in the evening 36. So. Check the temperatures for different seasons and don’t come when it’s around 40 degrees. However, after experiencing rainy season I am not even sure, which one is worse. While 39 during the day and 36 in the evening is really awfully hot, the rainy season is not better. When it rains, then it <b>RAINS A LOT</b>. This means that the roads in Kakuma camp are unpassable by motorbike and difficult to pass by car. The schedules of agency employees are often unpredictable and it is difficult to try to find a place in one of their cars for every day trips to camp, therefore motorbike taxis provide a lot of freedom for a researcher. But motorbike taxis do not drive when it rains or after rain the roads are dangerous and very slowly passable. You might go to the camp an get stuck after the rain. Moreover, there are occasional and unpredictable floods, and rivers in Kakuma area can become unpassable in minutes and cars might wait for few hours up to few days to get through. We waited for 2-3 hours behind one river and more than 24 hours behind another one. So, just be ready for tough environment. </div>
<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXufWUeNDFHph_wza-Ne1DGS1LqxtIBH0XjnqJ0tfX8IQ8t_b2POJfbj4_fisbCnKTl1oKDCRA0Vi7BXrKshMJt7ERBbU65qKtdprNJxqML5GKY70w8XQr6nEIbuNLiFPKLL3LJeJ5TS4/s1600/DSC_0747.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjXufWUeNDFHph_wza-Ne1DGS1LqxtIBH0XjnqJ0tfX8IQ8t_b2POJfbj4_fisbCnKTl1oKDCRA0Vi7BXrKshMJt7ERBbU65qKtdprNJxqML5GKY70w8XQr6nEIbuNLiFPKLL3LJeJ5TS4/s640/DSC_0747.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Typical view in camp during rainy season</td></tr>
</tbody></table>
</li>
<li style="text-align: justify;">Permits. <b>You need 2 permits</b> as a researcher: DRA and Research permit. You can not get DRA permit for research without research permit. In Kakuma, DRA permit is asked frequently by police, security, block leaders and agencies. You can apply online for both. Research permit should take 14 days to get. But this is Kenya...so be patient, call them when you have no answer and be ready to "camp" in their office to actually get it. DRA permit is more straight forward. Send application via e-mail and usually you should collect it in Nairobi. I would start with both applications latest 1 month before flight.</li>
</ul>
<ol>
<li style="text-align: justify;">Research permit: http://oris.nacosti.go.ke/</li>
<li style="text-align: justify;">DRA permit: http://forms.co.ke/forms/92_Immigration_Application-to-visit-Refugee-camps-in-Kenya.pdf<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYDB0IJefSZ2Di-D1oi7a0awEdUrzZsODpsDExmo9RtprJqngseUcK93eL54sT-LQ_Obt3V-wAG-ebgeaXy4yorwgiTOPmIcXbl3sZ7ZisXI8C95jOasiFNoo03gdR59wlnZRMzf4h_HQ/s1600/IMG_3544.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="426" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhYDB0IJefSZ2Di-D1oi7a0awEdUrzZsODpsDExmo9RtprJqngseUcK93eL54sT-LQ_Obt3V-wAG-ebgeaXy4yorwgiTOPmIcXbl3sZ7ZisXI8C95jOasiFNoo03gdR59wlnZRMzf4h_HQ/s640/IMG_3544.JPG" width="640" /></a></div>
</li>
</ol>
<ul style="margin-top: 0cm;" type="disc">
<li style="text-align: justify;">Accommodation. There is some kind of accommodation in town, but the choice is rather limited. If possible, <b>try to organize accommodation with one of the organisations working in the camp</b>. It can take time and it can be a difficult procedure, so start early. However, as soon as you get it fixed, you will get many advantages when staying at the compound of the agencies. It is worth it. However, if it does not work out via e-mails and phone calls, just go to Kakuma and start from the DRA office where you need to register yourself, they can suggest you suitable accommodation in Kakuma town.<table cellpadding="0" cellspacing="0" class="tr-caption-container" style="margin-left: auto; margin-right: auto; text-align: center;"><tbody>
<tr><td style="text-align: center;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEja1YyslInlBYO7LbKtBpqwAhnHhl9XOhBdpA7Q7YBCVezoIM9ezVisKwpHo0DQl7YGojAn6nc8x54LNobYsODT7w-an0YX-Q8zGgiYQP4QzxiM2zE2kjo9Ncaj69U2m2I8QotW3Pq2_GE/s1600/DSC_0676.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; margin-bottom: 1em; margin-left: auto; margin-right: auto;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEja1YyslInlBYO7LbKtBpqwAhnHhl9XOhBdpA7Q7YBCVezoIM9ezVisKwpHo0DQl7YGojAn6nc8x54LNobYsODT7w-an0YX-Q8zGgiYQP4QzxiM2zE2kjo9Ncaj69U2m2I8QotW3Pq2_GE/s640/DSC_0676.JPG" width="640" /></a></td></tr>
<tr><td class="tr-caption" style="text-align: center;">Room in LWF compbound, 2000 KES per night</td></tr>
</tbody></table>
</li>
<li style="text-align: justify;">Getting to Kakuma. Before traveling to Kakuma I read from everywhere that unless you are on a really tight budget, fly there. I read it, laughed and decided to do overland trip. There is a bus that should take 20 hours from Nairobi to Kakuma. However it is not a good, comfortable bus. So, I thought that I am very clever and took first the overnight easycoach from Nairobi to Kitale and thereafter I planned to get bus to Kakuma in the morning. In Kitale I was waiting for 8 hours before we finally started going with a land rover. It drove just crazy. So I got off from it in middle of the trip and took bus. Two nights without sleeping...was not easy. In the end I had to sleep in Lodwar before reaching to Kakuma, the trip took me 3 days in total and the total cost of the trip was over 6000 KES, while I could have got plane ticket to Lodwar with just few thousands more. There are quite frequent cars going from Lodwar to Kakuma, 2-3 hours. I flew back and it was such an easy trip compared to the neverending journey to Kakuma in 3 days... So, unless you really need such an adventure in your life, <b>I recommend seriously: TAKE A FLIGHT!</b> Moreover, when it is a rainy season...do not risk to get stuck for days which has happened numerous times to so many people. TAKE A FLIGHT!<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEhBNKk43VxgdZ9fdkZPCVQ9HBRKfV6RyVmZ_1IK5Muv4GSvuJ4QZljfpLwsaEvPxlIa98RTkZFsQcJBZyexdgSxtF7LqKDICPL0BrxHKliPOYXJAN2tlFbO8p4pryg_CoL54svf78gZg/s1600/DSC_0306.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjEhBNKk43VxgdZ9fdkZPCVQ9HBRKfV6RyVmZ_1IK5Muv4GSvuJ4QZljfpLwsaEvPxlIa98RTkZFsQcJBZyexdgSxtF7LqKDICPL0BrxHKliPOYXJAN2tlFbO8p4pryg_CoL54svf78gZg/s640/DSC_0306.JPG" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLcld2fU14O_Xn4MxTpaLIRjWbUu6US2MZSuXAju48iS8sM7YebryeK6uF53eCHG7SwamGA_d2nor4vekDUknxoOHNO9-wM_vdbCMGveatJhcZWsvt_w3gqHNKw81tjoVpdsKA3D7Xx7k/s1600/DSC_0874.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiLcld2fU14O_Xn4MxTpaLIRjWbUu6US2MZSuXAju48iS8sM7YebryeK6uF53eCHG7SwamGA_d2nor4vekDUknxoOHNO9-wM_vdbCMGveatJhcZWsvt_w3gqHNKw81tjoVpdsKA3D7Xx7k/s640/DSC_0874.JPG" width="640" /></a></div>
</li>
<li style="text-align: justify;">Transportation in Kakuma. The agency employees use only their private cars and bus. However, motorbike taxis are available and the fees are: short trip 50 KES; Kakuma 2,3 = 150 KES; Kakuma 4= 150-200 KES.<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhC4nEt_4-bcNLV0x_9LfUoIKr7eZGW-7ghvF4LKSmwyRvqnRe14-8FQxngWKtqAqHlLk_Pqwb8IHqT1O5fhp2VXcx10IH0qPuIV9f_6NizY7ySCliU9_CYoyJGqUCTHirEPIyZiiVRKnQ/s1600/DSC_0621.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEhC4nEt_4-bcNLV0x_9LfUoIKr7eZGW-7ghvF4LKSmwyRvqnRe14-8FQxngWKtqAqHlLk_Pqwb8IHqT1O5fhp2VXcx10IH0qPuIV9f_6NizY7ySCliU9_CYoyJGqUCTHirEPIyZiiVRKnQ/s640/DSC_0621.JPG" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgADaDXl2219dH28NyOHodwh47naqwrLd7iPGmHI3y2KH3h8EY0ch4734PCOBVG9pHiSSgoCKbufzcWO8hS6jmCs7DMbVje6dQuOeel6hwWIC-AjFjeZXGj685_DNQdyiY545YNzK3NTU0/s1600/DSC_0848.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgADaDXl2219dH28NyOHodwh47naqwrLd7iPGmHI3y2KH3h8EY0ch4734PCOBVG9pHiSSgoCKbufzcWO8hS6jmCs7DMbVje6dQuOeel6hwWIC-AjFjeZXGj685_DNQdyiY545YNzK3NTU0/s640/DSC_0848.JPG" width="640" /></a></div>
</li>
<li style="text-align: justify;">Safety. <b>Stay in camp only 6AM to 6 PM.</b> Around 5.30 might be difficult to get motorbike back home as since 6 PM police might stop the motorbikes going in and out of camp due to the regulations.</li>
<li style="text-align: justify;">Refugees. Generally, refugees are very helpful as long as they are <b>approached through their block leader</b> and you take time to explain them who you are and why you want to interview them. Taking photos is mostly not problematic, but it is good to be with somebody who knows the people and language.<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGMZeEaI_ar1hvbFXDpujvZj4AzWL46CntIPjty6MMFMvufuQnUzpapOjbxOFH3DqfwU1vGfr6ZnibHKfATKZpmFQdvO-a28MHYuB9rdvcUljVhIaGIz_Iz_-XLr__ieFUi7jSDLhWfZ0/s1600/IMG_2831.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="425" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgGMZeEaI_ar1hvbFXDpujvZj4AzWL46CntIPjty6MMFMvufuQnUzpapOjbxOFH3DqfwU1vGfr6ZnibHKfATKZpmFQdvO-a28MHYuB9rdvcUljVhIaGIz_Iz_-XLr__ieFUi7jSDLhWfZ0/s640/IMG_2831.JPG" width="640" /></a></div>
</li>
<li style="text-align: justify;">Agencies. Interviewing the agency's employee requires the agreement by the field manager or director. Provide documents on your research aim and sample questions, your research permit and DRA letter. The best would be to email them first and then follow up by phone call after few days. However, if there is not much time, just visit the office with necessary documents. Do not try to get interview without this procedure.</li>
<li style="text-align: justify;">Food. You can buy food daily in case you stay with agency, for about 550-600 KES a day, also there might be a cafeteria in the compound. In Kakuma, the best eating place is in Lucky gas station which is few kilometers away from town, however it can be bargained to 50 KES one way on motor bike. In Kakuma town there are not many cafeterias to choose from and those that are there offer ugali, sukuma, beans and chapati. There are some small shops in Kakuma town, but choice is not too big. In the refugee camp, there are nice eating places in the Ethiopian part of Kakuma 1 and Somalian part.<b> EnjoY!</b><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCe3mWTCot5ZtFtUnk2dzW1Q90B7eEC2Dx-H_rwWru3TlR62NJna3mBJNbMHdBxexxuNOZAizH2FEu6WeaRYuOnSSI7cndbhJ4gg36cPjhPWAaP0iVauwenza48BzWtwCt6kWrMTRaPNA/s1600/DSC_0442.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgCe3mWTCot5ZtFtUnk2dzW1Q90B7eEC2Dx-H_rwWru3TlR62NJna3mBJNbMHdBxexxuNOZAizH2FEu6WeaRYuOnSSI7cndbhJ4gg36cPjhPWAaP0iVauwenza48BzWtwCt6kWrMTRaPNA/s640/DSC_0442.JPG" width="640" /></a></div>
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcQ2ezboemHL7oHcJAtdcokayJkB25OLgNQ8SJsEzz8grcJ9jO89ZW1cQGIgg5lK92sI01NkvOCy3rlXVC0BWt-5eTP-rdJ7rcZchobc4qPsAsl26dQMxfTbs3Fi_YqZ1GD3xKdqiFkFs/s1600/DSC_0644.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="360" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgcQ2ezboemHL7oHcJAtdcokayJkB25OLgNQ8SJsEzz8grcJ9jO89ZW1cQGIgg5lK92sI01NkvOCy3rlXVC0BWt-5eTP-rdJ7rcZchobc4qPsAsl26dQMxfTbs3Fi_YqZ1GD3xKdqiFkFs/s640/DSC_0644.JPG" width="640" /></a></div>
</li>
<li style="text-align: justify;"><b>Overall, Kakuma refugee camp is a great experience and if you have an opportunity, you should definitely use it.</b><div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOBUptZmaWxLpNyxXM_wzVX_UlSAT6C7x2gJ91CQyer4uxHHNxCu2V4nUF-XxwpxIJMH7rftXR-vtw0oOdtTZS1LDFQjhjGMbxOF_NXbPxyBO9yr9yho7hV7KydeWlH1UFCjjKkfaF7gQ/s1600/IMG_3216.JPG" imageanchor="1" style="margin-left: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="425" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgOBUptZmaWxLpNyxXM_wzVX_UlSAT6C7x2gJ91CQyer4uxHHNxCu2V4nUF-XxwpxIJMH7rftXR-vtw0oOdtTZS1LDFQjhjGMbxOF_NXbPxyBO9yr9yho7hV7KydeWlH1UFCjjKkfaF7gQ/s640/IMG_3216.JPG" width="640" /></a></div>
</li>
</ul>
Janikahttp://www.blogger.com/profile/02141383411934187131noreply@blogger.com0