pühapäev, 21. mai 2017

Kampalal on mitu nägu

Mäletan hästi, kui ma esimest korda Kampalasse tulin. Reisisime läbi Ida-Aafrika koos mitme sõbraga ning peatusime Kampala kesklinnas. Tänavatel oli rohkem inimesi, kui ma kuskil mujal näinud. Mõnes kohas oli võimatu teed ületada, reaalselt füüsiliselt polnud autode vahel ruumi, et sealt läbi mahtuda. Mäletan väga elavalt, kuidas me end läbi pressisime imeväiksest vahest, mis oli kahe suure bussi vahel ja ma mõtlesin vaid, et oleks neid ainult kindel pidurijalg. Täpselt selline mulje mul Kampalast jäigi - hektiline, ülerahvastatud, meeletu liiklus. 

Järgmisel korral olin siin juba kohalike sõpradega. Külastasin paljusid lihtsaid kodusid, sõitsime mootorrattataksodega, suhtlesime. Kampala oli sõbralik ja lahke. Meelde jäi matoke (plantaanide tehtud puder, maitseb nagu kartulipuder) ja ugandalaste külalislahkus.

Üks järgmistest kordadest oli see, kui ma proovisin elu Kampalas, kuu aega Kansanga piirkonnas, lihtsas korteris. Klassikalises lihtsas Ida-Aafrika korteris. Uksest sai sisse korteri ainsasse ruumi, kus oli üks pistik ning tühi plats. Tegin süüa parafinipliidil ning käisin kohalikust bensiinijaamast plastikpudeliga seda juurde toomas. Elekter oli meie korteris hommikul ja õhtul, päeval oli 12 tunnine paus. Oli kuum ja palju sääski. Elasin tiheda liiklusega tänava ääres ning kuigi olin pikalt Aafrikas elanud, siis kohutas selle tänava ületus mind väga. Kuna liiklus oli tihe, siis oli ka mootorrattataksodega liiklemine ohtlik. Sõitsin sõpradega igapäevaselt ühest Kampala otsast teise ja tagasi, mõnikord võttis minek aega 2,5 tundi. Kõik tundus nagu esimesel korral - palju inimesi, palju liiklust, hektilisus. 

Siis tuli kord, kui tulime sõbraga Keeniast Ugandasse puhkusele. Sel korral oli põhiteemaks Kampala ööelu. Käisime nii palju klubides, et minu limiit sai vist tol korral lõplikult täis. Mingi hetk oli unevõlg juba meeletu. Meenub uusaasta pidu, kui läksime ühest klubist kell 2 öösel edasi teise ning minu küsimuse peale, et kas seal "nii hilja" veel midagi toimub, vastasid kohalikud naerdes, et kamoon, pidu alles algab. Ja nii oligi! Kui ma kell 7 hommikul klubist lahkusin, oli küll põhimass lahkunud, kuid klubis oli veel piisavalt inimesi ja pidu kestis rahulikult edasi. See oli päris naljakas tunne, kui klubist välja läksin ja seal kõndisid inimesed asjalikult kostüümides oma tegemisi tegema ning päike siras.

Ja nüüd siis see kord. Elan Siisi juures, kes on siia Eestist kolinud ning ta elab Ntindas, mis on pigem rikkamate inimeste rajoon. On palju rohelust ja ilusaid vaateid. Sõites läbi Kampala, teen päris tihti autoaknast pilte, sest vaated on lihtsalt nii ägedad. Siisi korteril on ka äge terrass, kus on väga rahulik ja kena vaade mägedele ja rohelusele. Kuna olen liiga palju ohtlikke hetki mootorrattataksodel Kampalas näinud, siis olen endale andnud lubaduse neid asju võimalusel vältida. Segea kasutan uberi taksosid, mis on mu elu Kampalas väga-väga palju lihtsamaks teinud. Taksod on väga mõistliku hinnaga - näiteks 10 minutit sõitu läks täna 1,2 EURi. Uberi tulekuga nii Nairobisse kui Keeniasse on mu elu väga palju mugavamaks läinud. Veel on mul tekkinud lemmikkoht Kampalas - mis on Northern Bypass - see on suur maantee, mida mööda ma sõidan igapäevaselt kohtuma meie partnerorganisatsiooniga. Vaated on seal ikka päris ilusad - jällegi rohelus ja mäed. Seekord on Kampalas kuidagi väga rahulik. Ja tore. Ja lihtne. Ja ilus. Ja normaalne :D Nädalake on veel jäänud nautida. Hetkel naudin normaalust, ilu ja toredust Kabira country clubis :) 


Täitsa põnev kohe, et millist palet Kampala mulle järgmisel korral näitab :) Kampala on väga-väga mitmekülgne, kuid Aafrika on veel mitmepalgelisem. 

neljapäev, 18. mai 2017

Veiko tegi eile koju jõudes ennekuulmatu avalduse: „Mõtlesin koju sõites sinu peale!“ Olin kohe põnevil. Noh, mis nüüd. Mida ta minust mõtles. Variante on ju palju. „Mõtlesin, et Janika läheb homme Ugandasse. Ja järgmine mõte oli, et MINA KÜLL EI VIITSIKS!“ No selge. Kui ei viitsi, siis ei viitsi. Natuke hiljem rääkisin, et Ugandas hakkab homsest peale vihma sadama. Kohe nädal aega jutti ikka. Veikol tuli jälle kaval muie: „Meil siin tuleb küll ilus ilm nädalavahetusel!“ Päris tore, kui ma saan kellegi meele heaks teha selle väikse asjaga, et lähen tööreisile Ugandasse. Veiko oli igatahes täiesti rahulolev fakti üle, et tema saab jääda koju sooja Eesti ilma nautima. Natuke hiljem, kui Veiko ja Sveni tuppa küsima läksin, et mis selle meie imeloom-lauatelefoni number on, olid mõlemal õlled juba lahti tehtud. Nüüd oli minu kord arvamust avaldada: „Kuulge, juba tähistate, oodake ikka kuni ma päris ära lähen. Vastus oli etteaimatav: „Oi, sa ei tea, mis pidu siin veel homme tuleb.“ Kui nii siis nii. Kui ma jaanuaris Keeniasse läksin, siis pidasid Meelis ja Mica pidu ja nüüd siis Veiko ja Sven.

Lend oli 7.25 ning kuna Veiko end suurejooneliselt mind lennujaama ära viskama pakkus (tsiteerides Veikot: „Mis see siis ära ei ole, viis minutit sinna ja viis tagasi“), siis panin hommikul koridori roomates vaimu juba valmis, et mingit rahulolevat irvitust näha ja kommentaare kuulda teemal, et mina, vaeseke, Ugandasse minema pean. Keda aga polnud, oli Veiko. Ilmselgelt ei tasu äratuskella liiga varaseks helisema panna, muidu on veel aega magada ning nii see läheb… Veiko üles äratatud, hakkasime kuue ajal lennujaama poole sõitma. Viimasel ajal olen ma selles kohas ilmselgelt liiga palju aega veetnud. Seekord on mu pagasis lisaks kõigele muule vajalikule ka laste turvatool ja 6 pakki Põnni kamapalle, mille viin oma sõbrale Siisile, kes lapse ja mehega Ugandas elab. Turvatool toodi mulle koju juba kuu aega tagasi, panin selle ilusti diivani kõrvale ning jäin kommentaare ootama. Mu elukaaslaste pilgud olid üsna hindamatud. Niimoodi ma neid veel varem üllatanud polnud.

Huvitav hetk oli check inis. Teenindaja vaatas mu passi ja printis pileteid ja siis ütles, et lendate Entebesse, jah! Ja tol hetkel ma mõtlesin, et mis Entebbe? Kuhu ma üldse lähen. Kas ma ei pidanud kuhugi mujale minema? Siis vaatasin turvatooli ja Siisi tuli meelde. Kui tol hetkel seal check inis oleks mult küsitud, et kuhu ma lendan, siis oleks mul vist vastamisega natukene aega läinud. Liiga palju riike ja kontinente. Palju lendamist.

Amsterdami lennule minnes õnnestus mul kuulata pealt kahe Nigeeria eksperdi vestlust. Umbes 18-aastased noormehed, millegipärast pintsakutega ning moodsate soengutega, kes ilmselgelt Amsterdami elu nautima läksid („hotellis käime ainult magamas…kui sedagi…hahahahaha!“), fantaseerisid mingil imelikul põhjusel tühja koha pealt Nigeeriast. „Mõtle, kui me NIGEEERIASSE lendaks,“ ütles üks. „Ma EI lendaks Nigeeriasse,“ tuli kõiketeadva häälega vastus. Ja siis läks lahti. Nigeeria eksperdid olid hoos. Sain teada, et Nigeerias elatakse reis lennujaamast hotelli üle AINULT siis, kui keegi „oma jope“ vastas on, kes teeb kindlaks, et ikka ohutult hotelli jõudsid ja „tõmbab veel teki ka üle pea“. „Muidu tõmmatakse sind kohe pärast maandumist kuhugi autosse ja topitakse aineid täis ja siis ei leia sind enam keegi.“ Kuulasin ekspertide vestlust ning olin väga lähedal paljastusele, et ma Nigeeria „naaberriiki“ Ugandasse reisin. Oleks tahtnud neid kommentaare kuulda.

Lennukis istus minu kõrval mingi mees, keda üle vahekäigu siis töökaaslane jututas. See töökaaslane oli multiekspert. Kõigepealt tuli süvaanalüüs lennukitest ning sellest, kuidas see KLM-i pann ei kõlba kuhugi võrreldes Nordic-u lennukitega. Seejärel tuli doktoritöö tasemel argumentatsioon sellest, miks auto omamine on kõige mõttetum asi maailmas ning auto rentimine, bussid-rongid on ikka õige teema. Seejärel läks naine vetsu ning mees, haistes oma võimalust, pani silmad kinni ja andis oma parima, et magamist teeselda. Veidi hiljem tuli tal siiski kuulata erinevaid ekspertarvamusi nii ilma kui reisimise kui rallimise teemal. Eestis on ikka nii palju eksperte!

Võib-olla olen ma terve elu pimeduses elanud, kuid täna KLM-i suurest lennukist kahe istme vahelt STEPSLI avastades mõtlesin kohe esimese asjana, et kas need on seal koguaeg olnud ja ma olen lihtsalt terve elu kannatanud arvates, et lennukis pole stepsleid. Ei tea, kas peaks Wifi-t ka proovima 😃 Nii ma siis siin sõidan, pilved akna taga. Amsterdamist lendasime kõigepealt kaheksa tundi Ruandasse. See on lennuk, mis paneb kõigepealt Ruandas mõned inimesed maha ja võtab teised peale ning seejärel läheb edasi Ugandasse, kus pannakse Ugandasse reisijad maha ning lisainimesed neile, kes Ruandast juba peale tulid. Eelmisest Entebbes maandumisest on mul väga põnevad kogemused. Lennuk laskus Victoria järve kohal vääääga madalale ära ja kuna sel nädalal olid Ugandas terrorihoiatused, siis tuli mul reaalselt juba mõte, et äkki on lennuk kaaperdatud. Mingi sekund enne maandumist nägin siiski maad ning nii me maandusime. Seekord tean juba valmis olla.

Viimased korrad Aafrikasse tulemised on olnud kuidagi väga lihtsad. Lihtsalt võtad kodust pileti ja istud lennuki peale. Just nüüd Kigalisse maandudes ei olnud üldse mingit „Aafrika tunnet“. Mismõttes Kigalis? Alles ju olin kuskil Euroopas. Kui ma alles Aafrikas käimist alustasin, siis eelnes reisile kuskil poole aasta kuni aasta pikkune rahakogumisperiood, ettevalmistused, pakkimisnimekirja tegemine. Reis ise oli tavaliselt ikka vähemalt kaks päeva, kõige odavamat teekonda mööda ning ei lõppenud kindlasti mitte nii nagu täna – ettetellitud takso nimesildiga mind lennujaamas ootamas, kuna ma lihtsalt ei viitsi sellega saabudes tegeleda, miks mitte ette tellida. Jah, vanust (haha 😃 ) ja reise koguneb ning mugavustsoon aina kahaneb.

Seekordne reis Eestist Ugandasse kestab kokku 15 tundi. Kaks lennukit. Kaks vahemaandumist.
Lennukisõit kahjuks filme vaadates ei möödu – juba homme on koolis seminar ning loen oma 50 faili, mille kokku umbes 15 minutiga välja otsisin ja alla laadisin – midagi olen ikka koolis õppinud ka. Mul on hea meel, et ühe päevaga kohale jõuan ning saan ettetellitud taksoga ilusti Siisi juurde minna. Juhul kui kõik nii läheb. Sest see on Aafrika. TIA.

Nautige seda imelise ilmaga Eesti nädalavahtust!


Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist