Sunday, September 21, 2014

Tagasi Addises

Viimased Etioopia-päevad veetsime taaskord eestlase Karini juures, kus puhkasime ennast reisimisest välja. Viimased kaks päeva suutsime juba isegi linna peale avastusretkele minna ning muuseumis käia.






Bussisõit Etioopia moodi

Lalibelast võtsime täiesti tavalise (=mitte luksbuss) bussi Addis Ababasse. 245 birri (alla kümne euro) tundus kahepäevase teekonna eest lihtsalt naeruväärselt vähe. Buss ei olnud just liigne luksus, aga oli korralik, tehniliselt korras ning sõitis normaalse kiirusega. Kuigi jõudsime vahepeatusse, Dessiesse, juba pool kolm päeval, siis tehti seal ööbimispeatus, et järgmine hommik pool kuus jätkata.

Dessies kõndisime kohe vales suunas (=loe sinnapoole, kus ei olnud hotelle) ning ekslesime ringi oma tund aega. Toimus jällegi Aafrika klassika, kus inimestelt abi küsides suunati meid "ühte väga korralikku hotelli" ning kohale jõudes leidsime eest vaid suletud uksed ja võsastunud aia. Hotell oli juba aastaid tagasi kinni pandud. Seejärel otsustasime endale ise hotelli leida. Ööbisime nostalgiast Lalibela hotellis, mis asus päris heas kohas, kuna kõrval oli kohe üsna korralik internetikohvik ning ka muidu kohvik. Seda viimast ma väga soovitada aga ei julge, sest öösel oli mul mingi kõhuprobleem, mistõttu istusin rõdul ja unistasin vaid külmast joogist. Eks ma oleks selle joogi saanud ka, kui ma kõndida suutnud oleks. Õnneks oli meil üle tänava mitu baari, kuhu ma siis keset ööd sisse jalutasin, külmiku tühjaks ostsin ning siis rõdul edasi "elu nautisin". Paar tundi enne hommikust äratuskella sundisin end ka magama. Tõsiselt halb oli ikka olla. Kui äratuskell helises, tahtsin sealt samalt rõdult alla hüpata. Roomasin bussijaama, mille väravad veel Etioopia-päraselt kinni olid. Võtsin reaalselt kõik erinevad ravimid, mis kotis olid ja mis vähegi aitama pidanud oleks, välja ning sõin ära ja jäin parimat lootma. Ega mul midagi hullu ju ees ei olnud - kõigest 12 tundi bussis. Esimese sõidu poole üritasin mitte surra. Oli natuke parem kui öösel, aga ma oleks hea meelega ükskõik kus mujal olnud kui seal bussis. Pärast lõunapausi hakkas oluliselt parem ning sellest õnneks piisas. Addis ka juba paistis (loe: ainult 3 tundi oli veel jäänud) ning mida veel tahta. Sealsamas andsin ma endale lubaduse, et enam ei roni ühtegi bussi. Üheksa täispäeva bussis olid (kuni viimase päevani) tegelikult ägedamad kui see kõlab, aga paar nädalat võtaks sellest trippimisest nüüd väikse puhkuse.

Addisesse jõudsime kui koju.

Lalibela

Lalibela on Etioopia turisti jaoks sama nagu eiffeli torn Pariisi turisti jaoks. Või siis natuke veel enam. Kelleltiganes küsida, kuhu Etioopias minna, algas jutt Lalibelast. Etioopialased otsustasid seda aga enda jaoks ära kasutada ning tõstsid Lalibela kaljukirikute sissepääsutasu 1000 birrile ehk 50 USA dollarit. Kui Etioopia üldist hinnataset arvestada, eriti seda, et paljude inimeste palgad on alla 1000 birri kuus, siis tundub see hullumeelne ning on inimesi, kes seetõttu ka kaljukirikute külastamisest on loobunud. Meie võtsime aga pakkidena sularaha välja ning käisime ära. Ma ei pea vist mainimagi, et lisaks sellele oli kaljukirikute külastamiseks üsna vajalik palgata giid, kes maksis ka. Kuskil 400 birri ringis, täpselt ei mäleta. 

Lalibelasse läksime Gonderist taaskord ühistranspordiga. Hommikul poole kuue ajal olime bussijaamas valmis, bussijooksu seekord ei toimunud (see oli ikka kõige ehtsam Shires) ning pärast mõningast ühes bussis istumist suunati meid kiirelt teise bussi. Me täpselt aru ei saanud miks, aga buss sõitis vähemalt õiges suunas. Meil oli plaan poolel teel väikeses külakeses maha minna, et siis sealt edasi Lalibela bussi otsida. Järgnes stseen, mida olen elus liiga palju kordi läbi teinud. Seistes täiesti suvalise riigi täiesti suvalise küla ristmikul ning oodates bussi, mis "peaks" tulema. Kohalikud pakuvad juba igasuguseid muid variante ning väidavad, et bussi vist ikka ei tule. No eks kõik tahavad teenida. Mingi hetk öeldi meile, et minge veidi eemale, tuleme sinna autoga ja viime teid ära. Ootasime siis eemal kivi peal oma pool tundi, kui meist hakkas mööda sõitma see buss, mida kohalike jutu järgi ei pidavat enam tulema. Kuna Aafrikas on ainus kindel asi see, et midagi pole kindlat, siis ei mõelnud sekunditki, et kas hakata seda väidetavat autot ootama ning läksime bussile. See oli üsna täis, kuid meile pakuti istet. Küsisin naabri käest piletihinda, see oli 30 birri ning nautisin järgmised 3 tundi aknast vaadet. Lalibela tundus olevat maailma lõpus. Lalibela bussijaamast linna oli 2km. Palava päikese käes ja ülesmäge. Õnneks jõudsime üsna valutult kohale ning leidsime ägeda söögikoha, kus saime pitsat ja päris mahla. Seejärel premeerisime end tavalisest veidi kenama hotellitoaga ning nautisime vaadet ja elu.

Seekord oli giid vajalik. Mul oleks endal päris palju aega võtnud, et erinevate kaljusse raiutud kirikute vahel see õige tee leida, mõne parasjagu kinni oleva kiriku ees olevatele inimestele kohalikus keeles selgeks teha, et ma sisse tahaks ning kaljus olevas pimedas käigus teadmatuses õiget teed leida.

Loomulikult olid kirikud ägedad ning ma siiamaani ei saa täpselt aru, kuidas need kõik ikkagi kaljust välja vormiti ja kellel see tahtmine oli (kujundlikult siis, sest ajalooliselt meile seda selgitati).
Võib-olla avaldavad need kirikud usklikele inimestele suuremat mõju, kuid minu jaoks olid nagu kirikud ikka, lihtsalt kalju seest välja vormitud. Pärast üheteistkümne kiriku nägemist oli lõpuks Lalibela ka "tehtud".




























Lalibela linn ise? Mis linnast me räägime. On plats, kus on klaasboksis rahaautomaat ning kuskil nurga taga plekkhütis on postkontor.


Terve linn koosneb põhimõtteiselt ühest peatänavast, mis mingil hetkel hargneb ja ühe haru lõpus on hirmkallid hirmilusate vaadetega hirmsuured hotellid. Istudes ainsate inimestena Mountain View Hoteli restoranis, meenutasime Alariga kõiki neid kordi, kui me Aafrikas hirmsuurtes, meeletu vaate ja tohutute hindadega hotellide restoranides ainsad külalised olnud oleme ning mõtlesime sellele, et kas neil tegelikult kunagi ka kõrghooaeg tuleb. Tundub, et omanikud meie muret aga ei jaga, sest juurdeehitustööd käisid hotellis täie tõsidusega.






Lalibela keskuse poole tagasi jalutades nägime mitmeid turiste, kellele olid kohalikud elukutselised turisti rajalt mahavõtjad end sappa haakinud. Nalja kauaks ei jätkunud, kuna ka meile haakis end külge noormees, kes lubas suurejooneliselt, et öelgu ma aga ükskõik millise riigi nimi, tema teab pealinna. Alari rakendas ignoreerimistaktikat, mina tegin natuke nalja ja lugesin talle siis mõned riigid ette. Ainus pealinn, mille ta õigest pakkus, oli Riia, aga no ma andsin ka piisavalt rasked riigid. 

Õhtul algas Aafrika klassika asjade organiseerimises. Olime juba varem hotelli omanikule (kes meid suurejooneiselt kõiges aidata lubas) öelnud, et tahame minna järgmise päeval Addis Ababasse ning et kui ta teab mõnda autot, mis on minemas, siis läheks hea meelega sellega, sest siis saaaks kahe päeva asemel ühe päevaga. Hotelli omanik ütles selle peale, et ärgu me "tänavalt" pakkumisi küsigu, et tema teab kõiki ja teeb ise meile parima diili. 
Nagu mu halb eelaimdus ütes, siis järgnes suuremat laadi sahkerdamine ja lubamine, mis lõppes sellega, et mingit diili me siiski ei saanud ning kõmpisime hommikul kell 5 rõõmsalt aga kohalikku bussijaama. 

Saturday, September 20, 2014

Bahir Dar

Reisi vaieldamatult kõige nõmedam päev oli Bahir Daris. Gonderist sõitis sinna umbes 5 tundi, läksime kohaliku bussiga, lihtsalt otsisime bussijaama üles, valisime just väljuva bussi, maksime paar eurot ja saimegi kohale.

Bahir Dar ise on ilus linn - kaasaegne, palmid keset tänavat, selline mõnus tunne tekkis seal. Kahju ainult, et Bahir Daris turist olla sama mõnus ei olnud.

Peamine vaatamisväärsus oli Bahir Dari järvel olevatel saartel asuvad kloostrid. Kõlab igati vingelt ju. Ööbisime Ghion Hotellis. Me polnud ainsad. Ilmselgelt oli see koht turisitide seas populaarne, kuna seal oli suur aed, asus järve kaldal, toad olid kõik oma väikse verandaga ning kohvikus oli enam-vähem toite, mis enam-vähem kiirusega lauda toodi. Samast kohast sai reserveerida reise ning oli ka turisminänni pood. Kui jätta välja fakt, et hommikusöögi eest miljoneid (ehk siis Etioopia hinnataset arvestades arvatavasti rohkem kui paar eurot) küsiti, siis polnudki nagu miinuseid. 

Poolepäevane paadireis maksis 350 birri ning meile öeldi, et lisaks sellele peame tasuma veel igas kloostris sissepääsutasu juhul, kui soovime sisse minna. Mõtlesin, et miks mitte...seda vaid hetkeni, kuni ma neid "kloostreid" nägin. Põhimõtteliselt viidi meid ühe mudahüti juurest teiseni, millele eelnes meid sadamas tervitanud isehakanud giidide soov saada 250 birri selle eest, et nad meid "kloostrini juhatavad". Klooster ise paistis aga juba saarele jõudes. Terve tee kloostrini oli omakorda ääristatud turisminänni müüvate lauakestega. Need saared elatusid ja elasid turismile. Suuremates sadamates olid vastas isehakanud giidid, kes turistidelt raha pommisid. Igal kloostri uksel pidi siseneja tasuma 100 birri (=4 EUR), kohalikele turistidele olid hinnad kordades madalamad. 

Paadiga oli muidugi tore sõita, aga kogu see trall ja raha pommimine hakkas mind ka hoolimata sellele reisile eelnenud 8-kuusest Ida-Aafrika kogemusest tõsiselt ärritama. Ja just sellepärast ei käinud ma nendes kloostrites. Meie grupp hakkas vaikselt lõhenema. Need, kes siis 100 birri maksid ja kloostris käisid, näitasid pärast teistele pilte ja rääkisid legende, et mida kõike selle raha eest seal sees nägi ja kuidas see ikka seda nii väärt oli. Teisalt üritasid mõned reisijad selgitada oma põhimõtteid, miks nad selliseid tasusid ei maksa. Mina ei selgitanud midagi.






Kuna kogu meie grupp maksis esimeses rahapommimiskohas 250 birri nagu lambakari, siis vennastusime me Alariga ainsate julgetega, kes peale meie julgesid seda skämmi ignoreerida. Üks neist oli Etioopiast pärit Yared, kes polnud 15 aastat kodumaal olnud ning oli USA-s töötanud ja alustas nüüd oma ümbermaailmareisi just Etioopiast. Yared on ka mu ainus sõber, kelle sellelt reisilt leidsin, ta peaks mulle ka mingil ajal Eestisse külla tulema oma ümbermaailmareisiga. Ta oli reisile kaasa võtnud oma isa, kes oli seda väljasõitu kaua planeerinud ning kurtis, et nende esialgses reisikavas oli 5 saare külastamine, kuid tegelikkuses viidi meid vaid kolmele saarele. Ta isa oli väga pettunud. 

Igal saarel anti meile aega kuskil 20 minutit, enamuse ajast veetsime paadis ühelt saarelt teisele loksudes. Viimasel saarel jäi seda ülegi, kuna kaua aega ikka järjekordse mudahüti juurde jalutamine aega võtab...ning siis ümberpööramine ja tagasi jalutamine.








Saarte külastus läbi, oli üsna hea meel sealt paadist välja saada. Otsustasime Alariga, et teeme linna teise vaatamisväärsuse ka "kohe otsa ära" ning siis saame juba järgmisel päeval ära minna. Samamoodi saime hotellist endale reisi ning peaaegu kohe asusimegi teele. Meid viidi minibussiga koos teiste turistidega vaatama Blue Nile Falls'i. 



Pärast pooleteisetunnist bussisõitu selgus loomulikult jällegi, et sissepääs on meile (ehk siis ainsatele silmnähtavatele valgetele inimestele) oluliselt kallim kui kõigile teistele (kellest pooled siiski etiooplased polnud, aga seda edukalt varjasid). Kui siis kuskilt veel mingi "giid" välja hüppas, kes meid üsna suure tasu eest kohale viima pidi, hakkas see jant juba ära tüütama. Samamoodi nagu hommikul, oli ka nüüd meil kaasas meie enda grupijuht, kes päevast-päeva nendel ekskursioonidel käib ning väga hästi vajalikku teekonda teab. Yared kommenteeris toimuvat hästi: "Ja nüüd on meil giidi vaja milleks? Selleks, et ta meile selgitaks, kuidas vesi langeb?"

Jalutasime siis joa juurde ning teepeal üritasid lapsed meile turistinännu müüa. Kõndisid aga nunnult terve tee kaasas ja pakkusid. Teepeal selgus veel, et muidu nii suurelt välja reklaamitud joa juurde olevat ehitatud hüdroelektrijaam ning suurema osa ajast pole juga pooltki nii võimas kui vanasti. Kohale jõudes saime sellele kinnitust. Jah, tõesti ei olnud see juga mitte midagi erilist. Alari tegi oma suurest joaarmastusest väikese hüppe seal ees ikka.


Yaredi ja tema isaga.





Päeva vaieldamatu tipphetk oli jõeületus paadiga. Kui me olime juba sissepääsu ja loomulikult giiditasu maksnud, siis tuli välja, et oh näed, jõgi on ka veel vaja ületada selleks, et joani jõuda. Paadisõit pidi maksma 10 birri. Tagasitulles maksid kõik (endiselt olenemata rahvusest) 10 birri. Kui mina enda ja Alari eest 20 birri ulatasin, näitas meid vedanud mees žestiga, et peame veel 20 lisama. Mees ei rääkinud sõnagi inglise keelt, meie ka midagi ei öelnud. Teised tasujad samuti ei rääkinud, vaid maksid vaikides. Mees lihtsalt vaatas meile näkku, et oleme valged ja küsis kaks korda rohkem. Olin sellest päevast nii väsinud, et vastasin talle lihtsalt inglise keeles "I can see it's expensive to be white in Ethiopia". Inimesed kohkusid, ahhetasid ja ohhetasid. Yared maksis kiirelt 40 birri meie eest ja vabandas. Pakkusin talle raha, aga ta keeldus ning kutsus meid hoopis õhtusöögile, mis oli väga tore ning positiivne lõpp päevale.