Saturday, May 10, 2014

Etioopia. Harar.

Minu ja Alari reisiplaneerimine seisnes selles, et ma saatsin talle oma lennukipileti ja ta ostis enda oma samadele kuupäevadele. Mina lendasin Etioopiasse Keeniast ning pidin jõudma 45 minutit pärast Alarit, kes tuli Londonist. Et päris aus olla, siis olgu, meil oli olemas ka Etioopia Lonely Planeti raamat (mille ma esimest korda avasin 3 päeva enne reisi, et kontrollida, kas Etioopias üldse on mõistliku hinnaga majutust) ning mul oli ühe Etioopia eestlase telefoninumber ja aadress, kuhu me pidime saama minu Keeniast tulnud suure koti jätta.

Viisa olin ära teinud Stockholmis juba oktoobri kuus, kuid viisade tegemiseks oli ka piiril võimalus (kuigi ma ei tea täpselt, kas eestlased seda piirilt saavad, vist mitte). Piiri ületasin kiirelt. Ainsana küsiti aadressi Etioopias, mille peale ma kotist Lonely Planeti lahti võtsin ja sealt suvalise hotelli nime ette näitasin. Pagasilindi kõrval oli ka sularahaautomaat, mis kõigist proovijaist vaid mulle raha andis. Valisin, et soovin võtta 2000 birri (75 EURi) ning masinast tuli selle peale välja selline rahapatakas, et ma selle kiiresti kotti toppisin. Viiekümnesed ja kümnesed ja viisesed...

Addis.
Sellise väikese detaili nagu kokkusaamiskoht lennujaamas olime unustanud läbi rääkida ning minu Keenia telefoninumber Etioopias ei töötanud. Koguni viis minutit suutsin Alarit oodates kannatlik olla, misjärel läksin uurisin telefoniautomaate, mis ei töötanud, proovisin leida Etioopia SIM kaarti, mida ei olnud ning lõpuks leidsin kena turismiinfo töötaja, kes oma telefonilt Alarile helistada püüdis, mis ei õnnestunud. Teretulemast Etioopiasse. Ajasin seal niisama juttu ning mõni mehe töökaaslane tuli veel mu muret kuulama ja proovisime veel helistada. Natukese aja pärast Alari siiski ilmus ning etiooplased olid tema saabumise üle üliõnnelikud, surudes ta kätt ja olles muidu ülevoolavalt õnnelikud. Sõitsime taksoga eestlasest Karini koju, kus me esimesed kaks päeva puhkasime ning mina tegin meeleheitliku kiirusega tööd järgi ja ette, sest ei teadnud, millal jälle internetti saan.

Karini kass :)
Töömaraton teisipäeval
Reisi planeerimine algas lihtsalt. Võtsime Lonely Planeti lahti ja vaatasime, mis on seal TOP 1. Selleks oli linn nimega Harar. Ostsime siis sinna bussipileti kohalikus mõistes luksbussile, 12 tundi sõitu maksis 310 birri – 11,5 EUR (SEBE bussid peaksid eeskuju võtma:) ) Buss oli väga normaalne, isegi väike hommikusöök ja veepudel jagati, iste käis mugavalt alla, aknad olid ees ja telekas sees. Isegi metsapeatusi tehti Aafrika kohta üllatavalt tihti, iga kolme tunni tagant. Söögipeatus tehti ka kuskil suhteliselt kahtlase väärtusega söögikohas, kus ma edasise reisi õnnestumise huvides söögikorra siiski vahele jätsin. Tunni aja pärast ärkasin unest selleks, et vaadata, kuidas naabrinaine meeleheitlikult oksekotte otsis ning teadsin, et tegin õige otsuse. Teeäärest vaatas vastu tuttav Aafrika, aga natukene teistmoodi, kui ma harjunud olen.



Mõned tunnid oli vaade aknast Aafrika kohta üsna tagasihoidlik, kuid siis järgnesid mitu tundi, kus oleks põhimõtteliselt võinudki pilti tegema jääda.




Pileti peale oli väljumisajaks märgitud 10.30, mis siinses ajaarvamises tähendab 04.30. Tegelikkuses saime bussi kuskil 5.30 ja sõitma hakkasime kell 6 hommikul. Kohale jõudsime õhtul kell 16.30. Jõudsime enne pimedaks minekut veel söömas käia, kena vaatega hotelli leida ning pilte teha.




Järgmisel päeval käisime Harari vanalinnas.

Traditsiooniline elumaja.

Traditsioonilise maja ukseta mesinädalate sviit, kuhu pruutpaar nädalaks elama läks.

Traditsioonilise maja istumiskohad haritutele ja vähemharitutele...

...ja naised pandi siia nurka :)
Alari istub keskmiselt haritud inimeste kohal. Ülevalpool on kõrgelt haritud, allpool harimatud.
Mööda seda treppi saab magamistuppa :)
Vanalinna tänavad. 













Harari "New town" ehk väljaspool linnamüüri











Meie hotell

Esimese öö olime vaatega hotellis, kuid see polnud päris just see, kus oleks tahtnud mitu päeva järjest olla. Seega otsustasime asjad pakkida ning hakkasime kõndima suunas, kus pidi olema üks parem hotell. Teepeal astusime ettejäävatesse hotellidesse sisse ning niimoodi leidsimegi hotelli, mis mulle kohe meeldima hakkas. Tuba maksab 400 birri ning meil on siin kõik eluks vajalik olemas, kaasaarvatud vinged reeglid, palvetamise vaip ja wifi. Välja arvatud hetkedel, kui elekter ära on ning vett (ei külma ega sooja) ei ole. See hetk kestis just viimati 24 tundi. Just kui olime viimasegi lootuse kaotanud, tuli kõik korraga ilusti tagasi.

reeglid :)
VAIP 

Vaibalugu on meie senise reisi kindel tipphetk. Nimelt. Hotellis on korralik wifi, aga meie toas ei ole hea levi. Koridoris on levi hea. Seega, mis seal siis ikka, vaatasin, et näed, koridoris selline kena ruumikas koht, pistikutega ja puha ning kena vaip ka maas. Istusin siis aga vaibale ja läksin netti. Tegin isegi skaibikõne. Päeval käisime linnas ja õhtul kolisime Alariga juba kahekesi vaibale. Kuna toas elektrit ei olnud, aga koridoris mingi lamp generaatori pealt töötas, siis võtsime terve oma elu kaasa ja seadsime aga mugavalt sisse. Tegime veel nalja, et ei tea, milleks see vaip ikka siia pandud on. Äkki tuli üks mees trepist üles vaatas meid ja läks trepist alla. Kuna Harar on moslemite linn ja nägime päeval ja õhtul mehi-naisi palvetamas, siis tegime Alariga nalja, et näed, tahtis meie vaibale palvetama tulla, aga kahju küll... 

Minuti pärast oli sama mees tagasi, pisike vaip kaasas, pani selle meie suure vaiba kõrvale ja asus palvetama. No selge. Kui ta lõpetas, siis tuli alt hotellitöötaja ja ütles meile üliviisakalt, et vabandust, mõned inimesed kasutavad seda nurka siin mošeena, seega äkki saaksite allkorrusel istuda. Me Alariga austame inimeste uskusid ja tavasid, aga see olukord oli lihtsalt nii naljakas (just see, et me pahaaimamatult selle vaiba peal seal chillisime), et terve õhtu oli sisustatud vaiba-naljadega.

VAIP

Toit :)

Igal Aafrika riigil paistab "oma Ugali" olevat. Etioopias on selleks injera. Pannkoogikujuga, leivataolise maitsega asi. Millele siis lisandid valitakse. Täna hommikul läksime sööma ja küsisime, et mida pakkuda on. Öeldi, et muna ja liha. Selge, tellisime. Veidi aja pärast toodi meile injera lihaga. Injera on lihtsalt nii tavaline toidu osa, et seda ei mainitagi. Selline hommikusöök (jookidega) kahele maksis 66 birri ehk siis 2,5  EURi. Samal ajal kui meie Etioopia toitu sõime, siis kohalikud jõid kell 10 hommikul lihtsalt õlut. Laudade viisi.

Hommikusöök kahele.


Sellised reklaamid.
Lõunaks jõime/sõime mahla. PÄRIS MAHLA.

Papaia ja avokaado mahl. 100%.
Et mu tänane toidublogi ikka täiuslik oleks, siis siia ka pilt õhtusöögist. Kolm kuud elasin järjest Shiandas, kus menüü oli ikka väga ühekülgne, seega teeb igasugune euroopalik maitsev toit mind siin üliõnnelikuks. Söök maksis kokku (joogiga) 1 inimesele 100 birri - 4 euri :)
õhtusöök :)
coca cola

Saime lõpuks kätte kohaliku kõnekaardi :)

1 comment:

  1. Muuseas, moslemilinnas Hararis on päris head õllekad. Kohe seal värava juures. Üks ühel pool väravat - see on parem. Teisel pool on paras urgas. Ja kohalik õlu on miskipärast Etioopia parimaid.

    ReplyDelete