Kolmekesi

Enne kui Kaie ära läks, siis oli ta üsna kindel, et mõned päevad pärast tema lahkumist olen ma suurest üksildusest hullumas ja nutan nurgas.Hõiskan nüüd enne õhtut ja ütlen, et peaaegu kuu aega ilma Kaieta on möödunud sisukalt ja kindlasti mitte nukrutsedes. Lisaks sellele pole ma ka kodus üksi. Mitte kunagi.

Täna istusin õhtul elutoas laua taga ja trükkisin oma asju, kui kuulsin tuttavat krabistamist. Teadsin vaatamatagi, kellele see kuulub - Kaie! Nimelt elab meil pööningul üks väga sõbralik, aktiivne, kena ja sotsiaalne rott. Mis nimi talle paremini sobiks, kui Kaie.

Kaie....

Kui ma sellest alguses teada sain, siis plaanisin rotimürki osta, kuid õhtust õhtusse hakkas Kaie aina julgemaks muutuma ning nüüd käib ikka iga õhtu, jookseb kiirelt ukse ülemise serva peale istuma ja lihtsalt jälgib mind. Kui näeb, et teda märkan, pöörab pea veidi viltu ja tahaks nagu midagi öelda. Kui liigutan, siis vaatab veel korra ning jookseb kiiresti minema. No kuidas ma täpselt seda nunnut looma nüüd mürgitama hakkan? Ei, Kaie jääb siia. Ma tunneks temast muidu õhtuti puudust.

No ja kes teine veel igaks hommikuks täpselt pool tomatit ära näriks, mu küpsisepaki diivanile tassiks ning saiakotile täpselt ühtemoodi auku sisse näriks. Jah. Ainult Kaie.

Kui Kaie elab köögis, siis Alari elutseb mu magamistoas. Enamasti ma unustan tema kohalolu, aga iga kord, kui tõmban kardinat ette või sulgen akent, on ta kindla järjepidevusega täpselt sama koha peal akna juures ning vaatab mulle otsa sellise näoga, et noh, kuhu sa täna nii kaua jäid, juba ammu ootan ju siin. Ja siis sibab kiiresti minema. Alari on pruunikas, tal on neli varvast ja saba ja suured silmad. Ta on kuidagi nii oma ja ilma temata poleks mu magamistuba ikka see, mis ta on.

Alari