Thursday, April 24, 2014

Kampala

Mäeltan hästi esimest korda, kui Kampalasse jõudsin. Aasta oli siis 2012 ning me, neli mzungut tulime matatust maha kõige halvemas võimalikus kohas üldse - Kampala kesklinnas, matatujaamas. Ööbisime samuti kesklinnas ning väga mujale ei jõudnudki. Kampalast jäi mulje kui meeletult rahvarohkest ja tiheda liiklusega hektilisest suurlinnast, kus mootorrattataksovõtmine kindlustab adrenaliinisüsti terveks päevaks.

Teine kord käisin Kampalas kiirvisiidil, et näha eestlaste poolt sinna rajatud Pop Up kohvikut ning külastasin ka Kullari ja Siisi kodu.

Kolmas kord oli siis eelmisel nädalal. Elasin nädal aega Kampalas. Tundus pikk aeg ning mul tekkis küsims, et ega mul seal igav ei hakka, kuid üllatuslikult hakkas mulle kõigepealt Kampala meeldima + igav polnud kordagi, aeg läks väga kiiresti.

Mõned asjad on ikka endised - legendaarne 10 cm laiusest autodevahest läbijalutamine, mis on kampalalastele harjumuspärane nagu meile lumerookimine või teede liivatamine. Üks kord, kui ma just järjekordsest ÜLIkitsast mingis ummikus ootavate autode vahest läbi hakkasin minema, liikus tagumine sujuvalt veidi ja paar sentimeetrit. Hingasin veel kord sisse, sulgesin korraks silmad ja kõndisin.

Mootorrattataksod on Kampalas samuti legendaarsed. Shiandas sõidan mootorrattataksodega peaaegu iga päev - väike off road on pigem lõbus ajaviide, juuked lehvivad tuules ja mootorratas põrkab teeaukude tõttu üles-alla. Seega. Mootorrattataksod ei ole mulle midagi uut. Aga Kampala omad on siiski omaette tase. Iga kord, jah absoluutselt iga kord, kui ma selle peale Kampalas istusin, mõtlesin, et kas järgmist korda enam ei tule või ma ise ei lase sellel tekkida. Liiklus Kampalas on ... veidi hullumeelne. Kui teie kujutelm hullumeelsest liiklusest piirdub Tallinna teedega tipptunni ajal, siis ärge parem üldse edasi proovige Kampala liiklust ette kujutada. See lihtsalt ei õnnestu teil. Ühesõnaga. Alati enne mootorrattale istumist esitasin juhile konkreetse palve: "Please just don't kill me, yes." (Palun, ära ainult mind ära tapa). Enamus sõitis selle palve järgselt isegi üsna normaalselt. Selles mõttes, et jah, oleks võinud veel oluliselt hullem olla. Paar korda tegime siiski selliseid möödasõite, et 2 cm oli minu jala ja teise auto/mootorratta vahel ning korra sõitis meile teele ka teine mootorratas ette. Juht vabandas küll ette-taha, aga siiski. Ühesõnaga adrenaliinisõltlased, kui teil on veel väljakutseid vaja, siis võtke Kampala keskklinnas tipptunni ajal mootorrattatakso ja öelge juhile, et teil on kiire.

Kuna ma eelistasin tegeleda mootorrattataksol enda kinnihoidmise, mitte pildistamisega, siis lisan siia internetist leitud illustratiivse foto.



Liigume edasi positiivsete asjade juurde. Nädala jooksul liikusin Kampalas päris palju, kuid terve selle aja jooksul ei õnnestunud mul sattuda märkimisväärsesse liiklusummikusse. Jah, muidugi ummikud on Kampalas olemas, nagu igas suurlinnas, kui näiteks Dar Es Salaamis veetsin ma terve sealse aja vaid ummikutes, olenemata kellaajast.

Lisaks sellele hakkas mulle Kampala meeldima. Erinevalt Nairobist, Lusakast või Dar Es Salaamist, kus viibides mõtlen vaid sellele, kui väga ma juba sealt ära tahan, Kampala mulle meeldis. Lisaks kõigele muule meeldivale on Kampala tõesti ilus linn. Elasin Munyonyo linnaosas, mis oli veel eriti äge - vaikne ja rahulik, vaadetega järvele. 



Kuna mul oli töötegemiseks internetti vaja, siis nädala jooksul sai ära proovitud kõik erinevad võimalused neti kasutamiseks. Selle tulemusel võin öelda, et Kampala kesklinnas internetipunktis saab vabalt skype kõnesid teha, võtke vaid enda klapid ja mikrofon kaasa, netipulgad on kahtlase väärtusega, mõnel reaalselt ei ole levi mõnes piirkonnas, telefoni kaudu üritasime ka netti tekitada, kuni lõpuks jõudsin ma parima lahenduseni - tasuta wifi minu kodust 10 minuti jalutuskäigu kaugusel.

Mulle öeldi küll, et selle koha nimi on resort, aga no mul on Shiandas ka kodu kõrval siinsamas nurga peal Stopover Resort, kus saab 5 euroga öö eest toa ning heal juhul mõne külma joogi kui elektrit on. Ühesõnaga. Mul ei olnud suured ootused. Seega. Kui ma sisse astusin, siis lihtsalt kõigepealt istusin suu ammuli esimesed pool tundi ja vaatasin enda ümber ringi. Põhimõtteliselt sai sinna resorti (läbi 2 turvakontrolli) igaüks lihtsalt sisse jalutada ning endale mugava diivani välja valida ja netti kasutada, mida ma ka tegin. Tegelikult tahtsin ka süüa, kuid olles alles Shiandast tulnud, ma lihtsalt ei suutnud maksta 15 eurot toidu ja 6 eurot joogi eest. Need summad tundusid külakontekstiga võrreldes mingi toidu eest (siin on mu lõunaarve koos joogiga alati 60 eurosenti) lihtsalt nii ulmeliselt suured, et ma käisin konkreetselt poole kilomeetri kaugusel söömas, kus normaalsed hinnad olid.

Ühesõnaga.
Siin sain ma Shiandast tulnuna kultuurišoki: http://www.spekeresort.com/
ja selle koha diivanitel kasutasin ma netti pool päeva: http://www.munyonyocommonwealth.com/

Käisin korraks ka Entebbes, mis tuli välja alles siis, kui ma autosse olin istunud. Ma arvasin, et me niisama sõidame veidi Kampalas ringi. Korraks = 20 minutit. Aga käidud :)

Kui Kampalasse satute, siis soovitan kindlasti mitte kesklinnas ööbida, vaid valida mõni ägedana tunduvlinnaosa. Mootorrattataksodesid kasutades olge ettevaatlikud. Aga muidu. Kampala on äge :)

P.S Mul õnnestus näha, kuidas ugandakad "munadepühi" tähistavad. Pere tuli kokku ja söödi korralikult (kes vähegi Aafrikat tunneb, siis sellele ei tule selline kontseptsioon vist just väga suure üllatusena). Mune ei näinud ma kuskil. Allolevad toidupildid ugandakate pidulauast pühendan oma isale.

Standard-taldrikutäis

Matoke ehk keedetud "banaan" kaetud lehtedega :)
Spetsiaalselt mulle tehtud kana + muu liha


Viimase pildi pühendan aga kõigile neile, kes on mult küsinud, et kas Aafrikas mobiiltelefone ka on. See on siis näide ühe pere kokkutulekust.


Saturday, April 12, 2014

Kolmekesi

Enne kui Kaie ära läks, siis oli ta üsna kindel, et mõned päevad pärast tema lahkumist olen ma suurest üksildusest hullumas ja nutan nurgas.Hõiskan nüüd enne õhtut ja ütlen, et peaaegu kuu aega ilma Kaieta on möödunud sisukalt ja kindlasti mitte nukrutsedes. Lisaks sellele pole ma ka kodus üksi. Mitte kunagi.

Täna istusin õhtul elutoas laua taga ja trükkisin oma asju, kui kuulsin tuttavat krabistamist. Teadsin vaatamatagi, kellele see kuulub - Kaie! Nimelt elab meil pööningul üks väga sõbralik, aktiivne, kena ja sotsiaalne rott. Mis nimi talle paremini sobiks, kui Kaie.

Kaie....
Kui ma sellest alguses teada sain, siis plaanisin rotimürki osta, kuid õhtust õhtusse hakkas Kaie aina julgemaks muutuma ning nüüd käib ikka iga õhtu, jookseb kiirelt ukse ülemise serva peale istuma ja lihtsalt jälgib mind. Kui näeb, et teda märkan, pöörab pea veidi viltu ja tahaks nagu midagi öelda. Kui liigutan, siis vaatab veel korra ning jookseb kiiresti minema. No kuidas ma täpselt seda nunnut looma nüüd mürgitama hakkan? Ei, Kaie jääb siia. Ma tunneks temast muidu õhtuti puudust.

No ja kes teine veel igaks hommikuks täpselt pool tomatit ära näriks, mu küpsisepaki diivanile tassiks ning saiakotile täpselt ühtemoodi auku sisse näriks. Jah. Ainult Kaie.

Kui Kaie elab köögis, siis Alari elutseb mu magamistoas. Enamasti ma unustan tema kohalolu, aga iga kord, kui tõmban kardinat ette või sulgen akent, on ta kindla järjepidevusega täpselt sama koha peal akna juures ning vaatab mulle otsa sellise näoga, et noh, kuhu sa täna nii kaua jäid, juba ammu ootan ju siin. Ja siis sibab kiiresti minema. Alari on pruunikas, tal on neli varvast ja saba ja suured silmad. Ta on kuidagi nii oma ja ilma temata poleks mu magamistuba ikka see, mis ta on.

Alari