Tuesday, January 28, 2014

Lindi - Mwanza ehk 7 + 29 tundi bussis

Reede ja laupäeva veetsin Tansaania bussides, et jõuda diagonaalis läbi Tansaania Lindist Mwanzasse. Reede oli lihtne sõidupäev. Juba sellepärast, et buss väljus Tansaania kohta üllatavalt normaalsel ajal - ALLES pool kaheksa (kella viiesed bussid on siin pigem reegel kui erand). Hommikul oli seetõttu hea ja rahulik nii ärgata kui asju pakkida ning juba valges bussijaama jalutada. Lisaks lubati, et sõit kestab kõigest 5,5 tundi, mis Tansaania mastaapides on umbes nagu Eestis Tartu-Elva ots. Sõit Lindist Dar Es Salaami oli üle ootuste sündmustevaene. Peatusime vaid korra, ei kihutanud ning olime juba kell 1 Dar Es Salaamis. Meie otsustasime sõita sama bussiga linna teises otsas olevasse bussijaama. See võttis aega täpselt kaks tundi. Kuigi oli laupäeva keskpäev ning ummikuid teoorias ei oleks pidanud olema. Dar Es Salaamis need teooriad ei toimi. Kell kolm olime kohal ning meid pandi maha kuskil bussijaama lähedal, kuhu takso järgi tuli. Õhtu veetsime jälle Šeifi juures, kelle naine ka seekord ülihäid toite tegi. Kõige ägedam oli ta isetehtud mango-porgandi-banaanimahl.

Matoket (keedetud banaani) tegemas



Hommik oli tavapärane. Bussi peal pidime olema pool kuus hommikul ning takso tuli kell viis järgi. Liikusime bussijaama. Olen seal kord varemgi hommikul kell viis olnud ning mul oli siiralt hea meel, et Šeif meiega kaasas oli, kuna üksinda ma sealt oma bussi otsida poleks tahtnud. Kümned ja kümned bussid on erinevates ridades erinevates suundades ning kõik valmis kuhugi minema. Ütlesin Alarile tšau ja ta läks Moshisse mineva bussi peale. Paari päeva pärast läheb ta koju. 
Veidi enne Alari bussile minekut

Ise otsisin üles Mwanza bussi. Šeif pomises midagi pikast bussisõidust, mille peale ma teatasin: "Ah, mulle öeldi, et õhtul kella üheksaks oleme kohal. Vast elab üle."
"Nii nad ütlesid sulle jah?" vastas Šeif.
"Eee...jah, ütlesid."
"No see on muidugi väga tore lubadus."
"Oot mismõttes?"
"No mina olen kuulnud ainult lugusid sellest, kuidas jõutakse kell 3-4 hommikul kohale."
No selge. Mis seal ikka siis. Keset ööd uude linna. Selle teadmisega istusin bussi. 

Buss sõitis normaalse kiirusega ning kella üheks jõudsime Dodomasse. Peatused olid ülilühikesed, aega ei raistatud. Kaardi pealt on näha, kui lähedal tundub Dodoma Dar Es Salaamile ning selle vahemaa läbimine võtab aega vähemalt 7 tundi. Tansaania on SUUR.


Dodomast liikusime edasi Singida poole ning teele jäid väga ilusad ja suured kivirahnud. Tihti olid rahnud kuhjunud suurteks kivikuhilateks, asusid mägedel ja järvede ääres. Ma lihtsalt vaatasin ja ma ei mõistnud. Ei mõistnud, miks on see jupp Tansaaniast koht, kuhu turistid jõuavad põhimõtteliselt siis, kui nad selles tohutus Dar Es Salaami bussijaamas vale bussi peale istuvad või midagi muud segamini ajavad, linna nime või nii. Lisaks sellele on siin piirkonnas vinged koopa/kaljujoonistused. Et mu jutt Kesk-Tansaania ägedusest veidi mõjusam oleks, lisan siia paar pilti sellest kohast, mis turistide arvates külastamist ei vääri.
http://trialx.com/curetalk/wp-content/blogs.dir/7/files/2012/04/cities/Singida-1.JPG

http://isanzunative.blogspot.com/2013/12/singida-rock-town.html
http://rickmcnary.me/wp-content/uploads/2013/01/Giant-Rocks-of-Singida.jpg
panoramio.com
Kui "kivisadu" lõppes, algas baobab'i puude aeg. Veidi aega vaatas mulle bussi aknast vastu umbes selline pilt:

Misjärel tulid rohelised väljad ja karjapidajad...
Nägin ka soist ala ja ilusaid järvi.

Kell neli peatas buss söögikohas ning juht selgitas, et võime süüa, kuna teepeal ees on oodata ummikut ning arvatavasti jääme me sinna kauemaks. Inimesed läksid jutu peale ikka üsna närvi. Muigasin ja mõtlesin, et mis probleem neil on, pole enne ummikut näinud? Või ei tea, et Aafrikas võib juhtuda selliseid asju? No kaua me seal ummikus ikka olla saame? Pool tundi? Tund aega? Ostsin igaks juhuks veidi süüa ja läksin bussi tagasi.

Kell pool seitse jõudsime ummikuni. Bussijuht pidas bussi kinni ja ütles midagi suahiili keeles. Kõik jälle ohkisid ja läksid bussist välja. Ma ei saanud täpselt aru, mida juht ütles ja palusin kõrvalistujal selgitada. Selgitus oli....AAFRIKAPÄRANE.

Eelmistel öödel olevat sellel teel rünnatud kolme veoautojuhti ja neid ka vigastatud ning kuna selliseid juhtumeid on varemgi olnud, otsustasid teised veoautojuhid selle vastu, et teede turvalisuse parandamiseks midagi ei teha, protestida ja panid kinni tee, mis viib Tansaania suuruselt teise linna. Autosid ja busse oli seal palju. Väga palju. Kõik ootasid. Ja keegi ei teadnud, millal liikuma saab. Räägiti midagi hommikust. Ma ei uskunud. Või siis ei tahtnud uskuda. Istusin bussis ilusti edasi ja lootsin, et kohe-kohe pannakse jälle mootor tööle ja sõidame edasi. Ümberkaudsed inimesed ärritusid info peale eba-Aafrikalikult palju, kuid ma ei võtnud seda tõsiselt. Eitasin. Tund aega hiljem, kui inimesed väljas piknikku pidasid ja chillisid, ei olnud meie buss ikka veel mitte kuhugi liikunud. Samas hoidsid väljas olevad inimesed endiselt bussi lähedusse, seda pidevalt jälgides, justkui kartes, et äkki jäävad maha. Telefonikõnedes räägiti "korraks peatumisest" ning mina toksisin sõpradele infosõnumeid ja kujutasin ette, kuidas mõne tunni pärast kohale jõudes saab selle üle juba skypes nalja teha. Sest ega me ju ometi siin hommikuni passima ei pea. Tansaanlased eitasid infot, et minek on alles hommikul. Mina eitasin. Me kõik eitasime.

Pärast mõnetunnist ootamist läks pimedaks ning buss polnud veel ikka mitte kuhugi liikunud. Kellel hakkas külm, kellel sai toit otsa, kellel raha, et süüa osta, kes ei leidnud mugavat magamisasendit ja kellel oli hommikul vara tööle jõuda. Olime jõudnud teise faasi: VIHA. Nojah, just seda mul vaja oligi. Tore. Just täna ja see buss võtta ja siitkaudu sõita ja nüüd on pime ja ma ei tea, kus ma üldse olen ja mis siin toimub ja...

Mõnikümmend minutit hiljem jõudis kogu bussitäis rahvast sõnadeta kuidagi ühisele mõistmisele, et me vist tõesti jääme siia kauemaks. Algas kolmas faas: VENNASTUMINE. Mu pinginaaber pakkus mulle küpsist, teine küsis mu elu ja töö ja Keenia kohta ning tundis muret, ega ma väsinud pole, jagati lambivalgust ja inimesed mängisid vaheldumisi oma telefonidest ägedaid laule ning pakkusid teineteisele toitu ja vett ja WC-paberit. Kõik olid ülihoolivad. Samuti käivitus aafriklaste legendaarne oskus teha äri igal pool ja ükskõik millega. Juba ammu tiirlesid autode ümber kohalikud, kes olid poodidest kokku ostnud karastusjooke ja nüüd neid mugavalt inimestele läbi autoakna müüsid, naised tirisid oma köökidest välja sütel töötavad pliidid ja asusid küpsetama, et bussides olevatele inimestele õhtusööki pakkuda. Elu käis.

Neljas faas: uni ja hommiku ootamine. Vaatasin kella. 00.00. Nii Janika. Magades jõuab hommik kiiremini kätte kui üleval olles. Niisiis magasin. Üsna hästi sai magada isegi. Ja teised magasid ka.

Viies faas: kauplemine. Kuna need tee kinnipanijad ja protestijad olid need samad veoautojuhid, kes meil kohe kõrvalt võtta olid, siis algas kella viia paiku hommikul väike vastuprotest meie bussi naiste poolt: "No juba on hommik käes ju, laske meid läbi!" Veerand tundi vaidlust ja istusime edasi bussis.

Pool seitse hommikul hakkasid autod liikuma. Keegi seletas lapsele, et kohe kui kohale jõuame, lähed ikka kooli ning terve bussitäis inimesi muigas. Teised kirjeldasid, kuidas nad otse bussi pealt kontorisse minna plaanivad. Kolmandad rääkisid oma edasistest reisiplaanidest, mis nüüd muutuma pidid. Hääletoon oli inimestel pigem leplik - hommik oli ju käes, autod liikusid ja varsti saame minema. Ehk siis kuues faas: leppimine.

Üldiselt läbisime me peaaegu kõik kriisiolukorra faasid ja seda ilmestab hästi allolev video kaelkirjaku ja vesiliivaga.


Nagu ma kuskil hingesopis vaikselt kartnud olin, siis hakkas bussijuht sõites kaotatud aega tagasi tegema. Olen päris mitu aastat Aafrika teedel sõitnud, aga nii kiiresti ei ole ma veel kunagi mitte ühegi bussiga sõitnud. Tee oli ka uus ja väga heas korras, sirge ja kiire ning suhteliselt tühi. Nii me siis kihutasime. Läbisin järjekordselt kriisifaasid.
1) Eitamine - no ei ole ju võimalik, et see juht terve tee, mitu tundi, nii kiiresti sõidab, kas ta ise ei saa aru, et see on väga ohtlik, varsti võtab ikka tempot maha, oota veidi.
2) Viha - mismõttes ta nii kiiresti sõidab ja keegi mitte midagi ei tee ega ütle?
3) Kauplemine - proovisin rääkida oma pinginaabriga, kes rääkis head inglise keelt ning uurisin kompamisi, et mis ta sellisest sõidukiirusest arvab.
"Ah see, see on täitsa keskmine kiirus...mitte väga kiire," ütles noormees, kelle silmad olid eelnevad tund aega suunatud vaid teele, et hirmunult näha, kuidas juht möödasõite teeb.
"Ahah, selge siis."
"Kas sa hakkad vaikselt muret tundma selle kiiruse pärast?"
"Jah."
"Ära muretse, juht tahab lihtsalt meie kaotatud aega tasa teha."
"No ma tahaks jälle elada. Mulle meeldib elada."
Muie.
"Ma tean, et teil, aafriklastel, on veidi teine lähenemine asjale. Te usute, et Jumal aitab teid."
"Jah. Aga mis usku sina oled?"
"Ma ei ole usklik."
"Kas oled kristlane."
"Ei"
"Moslem?"
"Ei."
"Kuidas?"
"Noh, meie riigis on ainult 16% inimesi usklikud ja sinna keskkonda ma sündisin. Seega. Jumal mind ei aita ja nii ma olengi ainus inimene siin bussis, keda see kiirus muretsema paneb."

Kaalusin mõned minutid, kas sama jutuga juhi juurde minna. Aga loobusin.

4) Depressioon - oeh, keegi ei mõista siin bussis, et võiks juhile öelda, et hoogu maha võtaks...jälle olen ma mingis kihutavas Aafrika bussis ja kõik lihtsalt lepivad seda ja peavad seda normaalseks.

5) Leppimine - okei, kui ma praegu siit bussist maha läheksin, siis arvatavasti mul ei oleks ohutum oodata uut bussi, mida ei pruugi tulla, alal, kus on pidevad bandiidirünnakud. Seega. On mul valida? Ei. Istun edasi. Varsti oleme kohal ka.

Kui me lõpuks linna jõudsime, olin ma üliõnnelik. Lisaks sellele on Mwanza ka äärmiselt ilus linn ja ma lihtsalt vaatasin suu lahti bussiaknast välja. Hetkel olen juba teist päeva hotellis ning taastun oma reisimise ja Tansaania busside üledoosist.

Uudisnupp minu pühapäevaste seikluste kohta on siin. Mainiksin igaks juhuks ära, et Tansaania on üldiselt Aafrika mõistes väga ohutu riik. Aga noh, igal pool juhtub onju.
http://dailynews.co.tz/index.php/local-news/27458-police-put-up-post-at-notorious-assault-spot-in-nzega

No comments:

Post a Comment