Allpool siis mõned päevad tagasi lubatud külalispostitus 18-euroselt lebomatilt. Siin see on.
Tere.
Mina olen lebomatt. Ja mitte mingi tavaline lebomatt, vaid 40 000 TZS maksev lebomatt.
Lebasin mitmeid kuid Tansaania ühe kalleima poe riiulitel ning vaatasin kurbusega, kuidas mu õed-vennad lebomatid kõik parema elu peale Dar Es Salaami kenadesse kodudesse ära viidi. Mõned lebomatid saatsid meile isegi sõnumeid, kuidas nad igal õhtul 75 miljoni shillingilse teleka ees lebasid ning nende omanik nende peal joogat tegi. Rääkisin oma kaaslebomattidele iga õhtul, kuidas ma unistan sellest päevast, kui ka mind Dar Es Salaami rikaste linnaosa häärberisse viiakse, kus sätitud pereema igal hommikul minu peal mõned pilatese harjutused teeb. Mul oli pakendis isegi juhend kaasas, et kodused pereemad oma vaba aega põnevate harjutustega sisustada saaksid.
Ootasin niimoodi pikki kuid ning nähes, kuidas kõik teised matid õnnelikult riiulitelt lahkusid, kartsin et minule ei tullagi kunagi järgi. Kuni neljapäevani. Neljapäeval tuli tõtakal sammul meie suunas üks valge naine. Vaatas kiiresti mind ja mu kaasmatte üle ning ütles midagi, mida ma varem kuulnud ei olnud: "MISMÕTTES tavaline lebomatt NII PALJU maksab?" Tavaliselt on ikka meie riiulite juurde tuldud ning pigem kodu sisustusega kokkusobiva värvi üle pead murtud. See naine selle peale aga ei mõelnud. Kurtis vaid, et ma olen kallis.
Seejärel tuli naine tagasi mingi mehega, kes ka mind silmitses ja ütles: "Mismõttes 20 eurot..." Nad rääkisid midagi omavahel ning läksid ära. Poole tunni pärast tulid nad tagasi ning võtsid mu kaasa. Minu ja mu naabermati. Ma ei julgenud väga rõõmustada, sest kes teab, millisesse koju ma satun...
Oleks ma siis kojugi sattunud! Hoopis bussi peale läksin, kus mind kasutati nii padja kui ka käetoe asemel. "Ma olen joogamatt..." karjusin hinges, kuid mind ei kuuldud...
Lootsin väga, et me lihtsalt sõidame kodu poole ning mingi hetk jõuame siis kuhugi kohale ja ma saan hakata oma tavapärast funktsiooni täitma. Kuid me aina sõitsime ja sõitsime. Mingil hetkel jäin ma sellise pika sõidu peale magama ja nägin õudusunenägu: meie buss peatus mingisuguses täielikus kolkas ning mind võeti kaasa. Läksime välja ja sõitsime keset puid, loodust ja vaikust ning ma hakkasin elama mingis kohutavas rohelises uberikus, kus kasutati mind PÕRANDAMATINA! Proovisin end näpistada, et ma üles ärkaks ning siis oligi käes mu elu kõige kohutavam hetk: sain aru, et ma ei näegi õudusunenägu. See on reaalsus!
Ma olin täielikus segaduses! Tahtsin kohe helistada kalliste lebomattide liidu numbrile, et oma väärkohtlemisest teada anda, kuid selles urkas, kuhu me saabusime EI OLNUD JU LEVI! Niimoodi ma seal rohelise uberiku põrandal sisemiselt surin. Ma ei teinud kõiki neid protseduure nagu libisemiskindlaks muutumine ja joogakõlblikuks tunnistamine lihtsalt niisama läbi! Ma tahtsin, et mul oleks tulevikus sellega parem elu tagatud! Ma tahtsin endale ilusat maja...tahtsin sõita ringi kenades autodes ja tahtsin, et mu peal veedaksid aega kenades firmariietes sätitud koduperenaised. Selle asemel pandi mind aga uberikku PÕRANDAMATIKS! Seda ööd ei unusta ma kunagi. Mitte ükski kallihinnaline Tansaania kõige luksuslikuma supermarketi lebomatt ei tohiks mitte kunagi midagi sellist läbi elada.
Sellise traagilise olukorra juures jätkus mu omanikel veel jultumust mu üle nalja teha.
"Ma kujutan juba ette, kuidas me seal telgis öösel oma seljakotid passi ja rahaga jalgade külge seome ja lõpuks hommikul ärgates on meilt hoopis need kallid lebomatid alt ära varastatud!"
Varastage mind! Tahtsin ma meeleheites karjuda. Varaste juures saaksin ma äkki mõnes kenamas majaski elada...
Kahjuks mind ei varastatud. Olen tänaseks juba 3. ööd selles rohelises uberikus põrandamatiks ning voodiks samaaegselt. Minu joogakõlbulikkuse sertifikaat ei loe siin enam midagi. Üle minu jooksevad sipelgad, minu peale pannakse jalanõusid ning mind lohistatakse vahepeal õue ja siis jälle tagasi. Loodan, et mingil hetkel mõistavad mu omanikud, et minusugune kõrgklassi lebomatt ei kuulu sellistesse tingimustesse ning mulle võimaldatakse paremat elu.
Selle postitusega tahaksin hoiatada kõiki veel riiulitel seisvaid kalleid kõrgklassi lebomatte, et kui kuulete lähenemas inimesi, kes räägivad midagi telkimisest, siis PÕGENEGE! See elu ei ole väärt enda müümist nendele inimestele. Kui te just elu lõpuni uberikus elada ei taha. Loodan väga, et minu lugu aitab teisi samas olukorras olevad lebomatte või nooremaid lebomatte, et nad väldiksid samasuguseid vigu tulevikus.
0 Comments:
Postita kommentaar