Tuesday, January 21, 2014

Kilwa Kisiwani

Eile külastasime me Kilwa Masoko linna/küla lähedal asuvat vaatamisväärsust. Kuigi me oleme igasuguste Aafrika vaatamisväärsuste suhtes ülimalt skeptilised, kuna siin on kahjuks enamus turistide tegevusi tehtud väga kalliks ja enamasti pole nad oma hinda väärt, siis otsustasime, et kui me juba selle tee siia Tansaania (turistide poolt) unustatud kaugesse nurka ette võtsime, siis käime ka siinse põhilise vaatamisväärsuse juures ära. Selleks olid siis varemed. Enne netist ikka uurisin, et kas seal on mingi üks viltukukkunud maja või midagi enamat. Lubati enamat. Läksime siis. Hotelli poolt korraldatud (kalli) reisi põlgasime ära ning läksime hommikul ise saarekülastuslubasid väljastavat kontorit ja sadamat otsima. Kilwa Seaview resort, kus me telkisime, asub iseenesest ägedas kohas. Allpool on esimese foto peal on näha rannaäärt, mida mööda saab ööbimiskohast peaaegu kesklinna jalutada. Pole paha. Kuigi ööbimiskoht oli kaljul, siis õhtuti oli ikka lainete loksumist kuulda, täpselt nagu oleks need lained meie telgi taga.

Teekond ööbimiskohast kesklinna
Rand
Aga nüüd siis meie eilse päeva tippsündmusest. Kui tavainimesed sõidavad Kilwa Kisiwani (http://en.wikipedia.org/wiki/Kilwa_Kisiwani) saarele puidust paadikesega ja maksavad selle edasi-tagasi sõidu eest 500 TZS (ehk kuskil 20 eurosenti), siis meie kahjuks tavainimesed ei ole. Me ei ole Tansaania kodanikud. Seega, oh üllatust, peame me selle reisi eest veidi rohkem maksma. Niisiis. Kõigepealt on vajalik osta saarekülastusluba, mis maksab 15 EURot. Kui juba vastavas kontoris istud ja loa eest ära maksnud oled, vaatab seinalt vastu silt, et turistid PEAVAD saarele minema koos GIIDIGA. Nonii. Kust seda giidi nüüd äkki leida? Seesama lubasid väljastav ametnik võtab laua alt välja uue hinnakirja, kus giidi- ja paaditeenus kokku maksab samuti 15 EURi inimese kohta. Otsustame, et no enam tagasi ju ka ei hakka minema ja maksame ära. Selle peale pakub mees meile 5 EURi eest müüa saart tutvustavat inforaamatut. Ma vastan talle südamest: "Oota, ma pean enne raha ära lugema, kas üldse on midagi järel". Kõik naeravad. "Ma ei teinud praegu nalja," lisan lõppu. Tansaania shillingites tunduvad kõik need summad veel palju suuremad. Kilwa Masokos on õnneks ATM, kust hiljem on plaanis raha välja võtta.

Meie giid on õnneks naine. Aafrikas on naised enamasti oluliselt asjalikumad ja ausamad kui mehed. Samuti oli giid väga kogenud, 9-aastase giidikogemusega ning teadmisi tal saare kohta oli. Võin soovitada, ta ise andis ka enda kontaktid: Jamila B. Mpoka - mpokajamila@yahoo.com, 0787219099.

Giid tuli kohale väga kiiresti ning vaid minutitega tellis ta kohale ka meie purjepaadi ning ajas muu vajaliku korda. 20 minutit pärast saarekülastuslubade ostmist istusin juba vanakooli purjepaadis sellise vaatega:


Möödusime ka kalurist...

Paadisõit läks väga kiirelt, ookean oli rahulik ning varsti saimegi teisel kaldal maabuda.




Väike jalutuskäik läbi sopa ning jõudsime järgmise sildini, millest meie giid rõõmsal ilmel mööda jalutas ja varemete otsa ronima hakkas. Jah, mulle meeldis see giid aina enam.


Esimeseks turnisime Husuni Kubwa otsa, mis oli minule ka kõige muljetavaldavam ehitis (ja kõige enam ronimiselamusi pakkuv). Edasi jalutasime saarel mitu tundi ja nägime väga ägedaid varemeid ja kohalike elu ja kenasid merevaateid.


Allolev pilt on tehtud 30 sekundit pärast seda, kui Alari küsis, et Janika, mis sa arvad, kas sinna otsa saaks ronida, vast saab hea pildi.


16-meetri sügavune kaev paremal :)

Külaelanike majakesed

Majaseinas näha kivid, mille kohalikud varemete juurest ära tassisid, et endale maju ehitada.

Sultani perekonna surnuaial


Nii palju jäi järgi pärast seda, kui kohalikel oli vaja veel paar maja püsti panna







"The Great Wall"
Mošee

Mošee varemete kivid on aidanud nii mõnelgi kohalikul endale maja valmis ehitada


Varemete kivid on kasutust leidnud jällegi majaseinas...

Vanasti sultanid, nüüd lehmad :)

Kui suured võivad ühe puu juured olla...
Kunagi jalutas siin ringi sultan, nüüd lambad :)
Selline pilt on nende varemete tutvustamiseks igas reisijuhis (ilma Alarita siis:) )


Mu lemmikvaade sel päeval oli vaade saare väikses sadamas.




Kohalikud läksid oma paadile...



 Lõpuks jõudsime ka sadamasse, kus olid purjekad, mida võiks vist leida nii mõneski meremuuseumis. Meie aga läksime neist ühe peale ja sõitsime koju.



Tagasiteel oma lukskruiisile

  Tuul oli üsna suur ning üle ühe külje tuli peaaegu vett sisse, sest paat oli nii kaldus. Teisi see ei paistnud häirivat, seega oletasin, et see ongi tavaline ja uppumisohtu ei ole. Minu hirmu see mõte ei vähendanud. Mõtlesin ainult sellele, et kui paat peaks ümber minema, kuhu ma siis hüppama pean, et mitte selle puidust jurakaga vastu pead saada. Alari ütles hiljem, et tema mõtles terve tagasitee sellele, kui äge see purjekas ikka on ning kui palju talle see paadireis ikka meeldib.



Tüürimees küsis, et kuidas mulle sõit meeldib, ma vastasin, et vastan sellele küsimusele siis, kui sadamasse oleme jõudnud. Jõudsime. Reis oli väga äge ning endalegi üllatuseks sain ka pärast 3-kuust Aafrikas olekut veidi päikest. Õhtul loodushäälte keskel ookeani loksumist kuulates päeva jooksul tehtud pilte arvutisse laadides oli ikka päris hea tunne :)

Siit ma teile oma blogipostitusi kirjutan (mina olen vasakul nurgas)
Siit ma teile oma blogipostitusi kirjutan vol 2

No comments:

Post a Comment