Wednesday, January 22, 2014

Elust 1000 Tansaania shillingiga

Kilwa Masokos nägime 24 tundi avatud ATM-i märki ning olime kindlad, et sealt ikka sularahavarusid täiendada saab, kuna sularaha hakkas vaikselt otsa saama. Niisiis andsime oma giidile 64 000 tansaania šillingit üle ja küsisime temalt nii muuseas, et kas VISA kaart ikka töötab selles Kilwa Masoko ATM-is. Saime vastuseks, et ei tööta. Lähim linn, Lindi, asub 5-tunnise bussisõidu kaugusel. Küsisime, et kas seal on rahaautomaati, kus VISA kaart töötaks. Giid helistas veel üle ja küsis ja sai vastuseks jah. Aga seal on neid rahaautomaate vaid üks. Aastate jooksul olen korduvalt Aafrikas näinud rahaautomaate, millel on näiteks päev otsa võrk maas ning raha saab alles järgmisel päeval välja võtta, seega teadmine ühest rahaautomaadist viietunnise sõidu kaugusel tundus veidi ebakindel variant. Ebakindel või mitte, see oli meie ainus võimalus. Saanud just teada, et sularaha väljavõtmine Kilwa Masokos ei ole võimalik, koukisime takso eest maksmiseks kokku kõik oma Tansaania mündid, mis meil Alariga kahepeale olid. Ma ei tea, kas seal oli täpne summa, aga kallasin selle kuhja taksojuhile ning kuna ta oli eelnevat vestlust pealt kuulnud, siis ütles ta suurejooneliselt, et sellest mündikuhjast piisab. 

Istusime siis bussipiletite müügiputka kõrvale maha ja lugesime kõik oma raha üle. Alari leidis kuskilt veel 5 dollarit, mida otsustasime ööbimise eest maksmisel kasutada. Eraldasime tasu ööbimise eest ning nägime, et meil jääb järgi vaid 25 000 TZS. Selge. Tuleb sõita kõige lähemasse kohta, kus on ATM, sest muu plaan ei ole lihtsalt rahaliselt võimalik. Niimoodi ostsimegi pileti  Lindisse, mis maksis kahe inimese peale kokku 14 000 TZS. Üle jäi 11 000 TZS. Eraldasime sellest veel 5000 shillingit takso jaoks, millega hommikul bussi peale minna ning järgi jäi 6000 shillingit. Läksime siis sööma. Sõime 5000 shillingi eest ning näed, jäigi meil 1000 shillingit üle. Varuks. Viimases hädas oleks selle eest saanud vett osta. Kõndisime siis koju.

Õhtusöök meie eelarvesse ei mahtunud ning meil oli telgis 5 küpsist, 10 lutsukommi ning kolmveerand liitrit vett. Terve õhtu möödus naljade saatel, et kui Alari telgi poole kõndis, siis ma hõikasin järgi: "Ei lähe salaja vett jooma!" või et: "Jood ühe lonksu haaval". Õhtu möödus võimalike äriplaanide valmis mõtlemisega ning nimekirja tegemisega, et mis järjekorras me asju müüma hakkame juhul, kui Lindis sularahaautomaat ei tööta. Selle ATM-i nägemine, kust isegi VISA kaardiga raha välja võtta ei saa, suurendas minu skeptilisust niivõrd, et kui me endale hommikuks taksot tellisime, siis küsisin viis korda üle, et kas ikka sai helistatud ja kas see mees on ikka usaldusväärne ja kas ta ikka kella tunneb. Me lihtsalt reaalselt ei saanud sellest bussist maha jääda.

Niisiis. Hommikul ärkasime 04.45 ning kuna õhtul olime ettenägelikult kell 9 magama läinud, siis tundus see kellaaeg ärkamiseks isegi normaalne. Pakkisime telgi ja muud asjad kümne minutiga kokku ning takso oli kohal 20 minutit enne kokkulepitud aega. Andsime juhile 5000 shillingit ning läksime istusime bussi. Poolteist tundi istusime seal bussis, kuna väljasõit veidi hilines ja me olime oluliselt varem kohal (sest meil oli vaja sellele bussile jõuda :) ). Kusjuures. Kuigi buss sõidab Kilwa Masokost Lindisse vaid 5 tundi (teoorias 4), siis väljuvad kõik bussid selles suunas ikka kas hommikul pool kuus või kuus. See on Tansaanias üldine trend, et buss väljub pool kuus hommikul. Siis, kui on pime ning ohtlik väljas liikuda. Minu jaoks on täiesti mõistetamatu, miks ei võiks need bussid väljuda näiteks kell kaheksa. Siis oleks valge, inimesed saaksid rahulikult ja turvaliselt bussile minna ning buss saaks valges sõita.

Niisiis. Istusime poole kuuest kella seitsmeni bussis ja ootasime väljumist, mis pidi teoorias olema kell kuus. Aga no siis oli buss veel pooltühi - kuhu sa niimoodi sõitma hakkad onju. Teekond oli sarnane teekonnale Kilwa Masokosse. Veidi enam asustust oli ning külasid oli tihedamalt. 

Minu lemmikhetk bussisõidust oli siis, kui ma poolunistelt seal oma i-podist muusikat kuulasin ning siis ühel hetkel nägin, et üks mees tuleb rahuliku sammuga üle tee, käes kandik mingite asjadega, mida ta müüb. Arvasin, et ju siis pähklid või midagi ning kuulasin muusikat edasi. Mees käis rahulikult akna juurest akna juure ja pakkus kaupa. Alari ütles mulle, et näed, kaheksajalga tahad hommikusöögiks? Ma mõtlesin, et ta nalja teeb, aga kui uuesti kandiku poole vaatasin, siis jah, tõesti müüs see mees hommikul kell kaheksa grillitud kaheksajalga. Snäkina või nii. Jalad olid ilusti ära tükeldatud ja valmis söömiseks.

Natuke hiljem järgnes vähem meeldivam hetk. Tee ääres oli bussi vare. Ja inimesed. Võtsime inimesed peale, ühel neist oli käsi kinni seotud. Nende suahiili keelsest jutust saime nii palju aru, et oli toimunud õnnetus ning 10 inimest surma saanud. Hiljem leidsin kohalikust lehest ka vastava artikli.
http://www.pesatimes.com/news/health/9-killed-dozens-hurt-as-bus-overturns-in-lindi/
Tansaania bussid sõidavad kiiresti ja ohtlikult. Tuleb valida liiklusvahend, mis on teistest suurem, liigub aeglasemalt ja on kallim. Seda me ka siiani teinud oleme.

Lindisse oli hea kohale jõuda. Bussijaamas võeti meid Aafrika kontekstis rahulikult vastu. Pakuti küll igasuguseid edasisõitmisvõimalusi, kuid keegi meist otseselt välja ei teinud ning kättpidi oma bussi juurde ei vedanud. Olin enne kaarti uurinud ning proovinud paika panna, et kuspool pank on. Bussijaamast me sinnapoole ka kõndima hakkasime ning kuigi linna ainus pank asus ookeani ääres, üsna väikese tee ääres ja nurga taga, leidsin ma selle ilma probleemideta üles ja olin rahul. Raha saime ka kätte ning tunni aja pärast istusime juba väga kena vaate ja WIFIga söögikohas ning naersime oma reisi kontrastide üle. 

No comments:

Post a Comment