reede, 31. jaanuar 2014

Päev Mwanzas

Täna oli teistmoodi päev kui eelmised sel nädalal: ma ei olnud väsinud. Ärkasin ma kell viis. Täitsa ise. Ja enam und ei tulnud. Põhjus oli vast selles, et olin üsna vara magama läinud. Panin siis teleka käima ja mingi loodussaate taustaks ja hakkasin lugema. Aeg läks lihtsalt müstiliselt kiiresti. Äkki oli kell pool üheksa ning pärast paari töökirja saatmist läksin vaatama, mis sellel hotellil hommikusöögiks pakkuda on. 

Eile ma kolisin. Kuigi eelmine hotell oli VÄGA hea ning eriti paigas oli hinna ja kvaliteedi suhe (ei usu, et siin linnas paremat on), siis tundsin, et mul on vaja väikest muutust ning samuti tahtsin normaalsema hinnaga hotelli kolida. Tansaania netipulka mul ei ole, kuna Alari telefoniga sai "wifit teha", siis ei hakanud pulka ostma. Nüüd on Alari aga juba Eestis. Wifi on Tansaanias aga vaid kallimates hotellides või siis normaalse hinnaga hotellides, mis asuvad kesklinnast eemal. Mina tahtsin aga odavat hotelli, kesklinnas, wifiga. Kõige parem lahendus, mis ma suutsin välja mõelda, oli selline, et lähen oma eelmise hotelli naaberhotelli (mis on poole odavam) ja proovin seal esimesel päeval, kas mu eelmise hotelli wifi (mille parool mul olemas on) töötab. Kui ei oleks töötanud, oleks edasi mõelnud. Uskumatu, aga kõigi Aafrika seaduspäradest hoolimata see plaan töötas. Wifi töötab mu uues hotellis samal kiirusel, kui vanas. Paar korda päevas kaob ühendus ära ja siis peab halvemal juhul paar tundi ootama, kuid eks ma siis teen sel ajal midagi muud. Mina olen rahul. Jah. Ehk siis uue hotelli hommikusöök. Seal jäin pooleli.

Hommikusöök oli selline keskmine. Buffee laud olid, kus teenindaja tõstis erinevate toidunõude kaasi ja mina aga kuhjasin endale toitu kokku. Ma oleks peaaegu naerma hakanud valikut nähes. Selles oli siis korralik (algsest toorainest tehtud, mitte pakist) kanasupp, keedetud magusad kartulid, praetud kartulid, praetud banaan (mitte see banaan, mida me poest ostame), ananassi- ja arbuusiviilud, saiakesed, tavaline sai moosi või võiga, tee ja kohvi, mahl. Et siis jah. Hommikusöök. Sõin ja läksin maksin ka tänase öö eest ära. Mulle öeldi, et tšekki ei ole ja saan selle hiljem. Küsisin igaks juhuks kaks korda. Öeldi uuesti, et saad hiljem. Väike paranoia oli, et nüüd kell kümme tulevad ja tõstavad välja, aga noh, las ta siis olla. Tegin tööasju ja siis tundsin, et ma TAHAN linna peale jalutama minna. Olin üllatunud sellisest entusiasmist ning otsustasin seda kasutada ning läksin kohe!

Kõigepealt tahtsin näha linna suurimat vaatamisväärsust ehk siis ainsat suuremat toidupoodi. Kõndisin päris pikalt ning kui lõpuks poodi jõudsin, siis ta oli seest natuke suurem kui väljast tundus ning enam-vähem kõik oli seal olemas. Peale klientide. Peaaegu mitte ühtegi inimest. Ostsin kaks pakki krõpsu (tsau kõik mu füsioterapeutidest tuttavad, kes siin loevad praegu...) ja liikusin tähtuselt teise vaatamisväärsuse juurde ehk siis Hotel Tilapia juurde, kus pidi kena vaatega söögikoht olema. Oli. Ja üllatavalt oli seal ka päris palju inimesi, elu käis. Valisin kõige parema vaatega koha ja sisustasin toidu ootamise aja piltide tegemisega.














Koduteel käisin läbi juba lemmikuks saanud "kodupoest", kust olid küll kahjuks mul juba lemmikuks saanud küpsised otsas, aga pole hullu. Kui hotelli jõudes võtit küsisin, anti mulle ka tšekk. Ilma küsimata. Olin täiesti üllatunud. Hotellis tegelesin veidi fotodega ja lugesin, kui läks ära elekter! Tansaania suuruselt teises linnas. Kesklinnas. Ja mitte korraks, vaid täpselt viis tundi oli ära. Kõigepealt mängisin ma telefonis ühte mängu, mis päris huvitav oli ning siis magasin. Kuni kell üksteist elekter tagasi tuli ja siin ma siis olen. Homme jälle :)

neljapäev, 30. jaanuar 2014

Tansaanias olen ma olnud kolmel korral. Esimesel korral tulin Ruandast ning sõitsime Kigomasse, kust võtsime rongi, et jõuda Dodomasse ja sealt edasi bussiga Zambiasse. Kogu selle reisi jaoks võtsime transiitviisa, sest tegelikult meie eesmärk oligi jõuda Zambiasse. Tansaania läbimine diagonaalis loodest lõunasse võttis aega 5 päeva, millest vaid üks päev oli liikumisvaba. "Andke meile nädalaks ajaks transiitviisa, me tahame lihtsalt teie riigist läbi sõita..." Jah. 
Teisel korral sõitsin samuti Tansaaniast läbi, aga teises suunas. Tulin Zambiast rongiga Dar Es Salaami ning sealt sõitsin juba järgmisel päeval bussiga Keeniasse. Ehk siis lõunast põhja, põikega itta. See võttis aega 2,5 päeva. Pikka päeva.

Kolmandal korral ehk siis praegu elasin kuu aega Moshis ja õppisin suahiili keelt, misjärel reisisime Dar Es Salaami, veetsime seal paar päeva liiklusummikutes ning jätkasime mööda rannikut Mosambiigi poole liikumist. Nädal aega veetsime rannikul, seejärel tagasi Dar Es Salaami ning siis Mwanzasse Victoria järve äärde. 

Minu Tansaanias viibitud aeg on lühike, kuid piisav, et teha pealiskaudseid järeldusi ja suuri üldistusi. Ehk siin see siis on. Peamised erinevused Keenia ja Tansaania vahel.

  • KEEL - Keenias õpitakse juba põhikoolis kõiki aineid inglise keeles ning see on ka suahiili keele kõrval teine riigikeel, seega räägivad keenialased väga head inglise keelt ning kasutavad tihti inglise ja suahiili keelt segiläbi, näiteks numbrid öeldakse enamasti inglise keeles. Haritumad inimesed võivadki omavahel vaid inglise keeles suhelda, sest lihtsalt eelistavad seda riigikeelt suahiili keelele. Tansaania = SUAHIILI KEEL. Tansaanias räägitakse korrektset ja puhast suahiili keelt ning kasutatakse ainult suahiili keelt. Inglise keel on neile samamoodi võõrkeel nagu eestlastelegi. Olin harjunud, et Keenias numbrid ja nädalapäevad ja aastad olid tihti inglise keeles, kuid siin on tõesti kõik suahiili keeles. Hotellides ja kallimates kohvikutes teenindajad räägivad veidi inglise keelt, samuti haritumad tansaanlased, kuid pigem mitte.
  • SUAHIILI KEELE RÄÄKIMINE MZUNGU (valge inimese) POOLT - kui ma Keenias suahiili keelt rääkima hakkan, siis 95% vastatakse mulle inglise keeles (kui ei ole just mõnes külas või hõimu juures, kus inimestel vähem haridust), Tansaanias seda muret pole. Vahepeal mõni teenindaja paneb sisse mõne inglisekeelse sõna, aga üldiselt lasevad nad rahuga mul oma algelist suahiili keelt rääkida ja mitte keegi ei leia selles mitte midagi naljakat (erinevalt keenialastest, kelle jaoks see võib olla päeva parim nali, kui mzungu suahiili keeles midagi ütleb). Ma saan siin rahulikult oma suahiili keeles katsetada ja inimesed ei tee teist nägugi. 
  • LIIKLUS - Tansaanias kehtib suurema ja kiirema reegel. Kui oled parasjagu suuremas ja kiiremas sõiduvahendis, siis võid signaali lastes sõita ükskõik millisel kiirusel ja millised liiklusmärke eriates ning kõik väiksemad ja aeglasemad hüppavad kasvõi põõsasse, et eest ära saada. Keenias arvestatakse liikluses rohkem teistega, näiteks julgen ma seal hakata üle tee minema, kui näen mõistlikus kauguses olevat autot enda suunas tulemas, sest ma tean, et see auto võtab mind nähes suure tõenäosusega veidi kiirust alla ja ma saan rahulikult üle tee. Tansaanias laseb auto vaid signaali ja lisab kiirust. Ka linnades on mul teed ületades reaalne hirm auto alla jääda, sest kogu selle aja jooksul olen näinud siin ühte autot minu pärast kiirust vähendamas.
  • ÜHISTRANSPORT - Keenias on igas vähegi suuremas linnas korralik matatu(minibussi)-park ning valdav osa inimesi sõidab matatudega. Tansaanias on igas vähegi suuremas linnas korralik suur bussipark ning valdav enamus sõidab bussidega, mis väljuvad hommikul kell viis, kihutavad ulmelistel kiirustel ja teevad näiteks 11-tunnise reisi jooksul vaid ühe wc+söögipeatuse. Selliseid suuri bussijaamasid, nagu Tansaanias on, Keenias ei ole - seal väljuvad bussid oma kontori eest/juurest.
  • PRESIDENDI PILT - ei mingit erinevust siin, vaid teine president. Presidendi pilt on iga äri seinal, tihti oluliselt suurema ja nähtavamana kui tegevusluba.
  • USK - Keenias on valdav osa inimestest kristlased ning väike protsent moslemid. Tansaanias on kristlaste ja moslemite arv enamvähem võrdne. Tänavapildis paistavad moslemid pidevalt silma. 
  • ISELOOM - tansaanlased on rahulikumad, väljapeetumad ning isegi kohati tuimad. Keenialased on elavamad, närvilisemad ja avatumad. Seda arvamust kinnitas ka mu suahiili keele õpetaja, kes on koos keenialastega ülikoolis õppinud.
  • TINGIMINE - tansaanlastega saab kaubelda, kuid keenialastega neid võrrelda ei ole mõtet. Keenialastel on mingi müstiline ärivaist ning soov teha äri. Kohati tundub, et äri tegemine kui protsess on nende jaoks isegi olulisem kui otseselt kasum. Tansaanias võidakse sulle öelda tuima näoga hind ning kuigi see on ilmselgelt liiga kõrge, pole hinna ütleja üllatavalt tihti (võrreldes Keeniaga) valmis natukenegi järgi andma (kuigi saaks ikka kasumit). Keenias langeb püsival kauplemisel tihti hind niikaua, kuni kaubapakkuja juba ilmselgelt miinustesse jääma hakkab.
  • SUURUS - Tansaania on suurem kui Keenia, lisaks koonduvad Keenias suuremad linnad rohkem samasse piirkonda. Tansaanias võib naaberlinna sõitmine aega võtta 7 tundi. Või isegi rohkem. Ja see on pigem reegel kui erand. 
  • LOODUS - Keenia loodus on mitmekesisem ning erinevate piirkondade erinevused on oluliselt selgepiirilisemad. Keenias on nii savanni, rohelisi teekasvatusalasid, lihtsalt rohelist ja lagedat piirkonda, väga mägist piirkonda, erinevaid kõrbealasid, rannikuala, lumised mäetipud. Tansaania on üldiselt pigem roheline, mõned mäed siin-seal.
  • TOIDUKOHAD - Keenias on väikeseid kohvikuid väga palju ning toidukoha leidmise probleemi ei ole. Tansaanias millegipärast on võrreldes Keeniaga oluliselt vähem söögikohti. Olen mitu korda mõnes linnas päris pikalt jalutanud, et leida kohta, kus oleks midagigi süüa. Olen lihtsalt Keenia poolt selles osas ära hellitatud.
  • SUURED poed/supermarketid. Keenias võib olla mõnes mitte just liiga suures linnas kolm väga suurt ja korralikku poodi/ostukeskust. Tansaanias nii lihtsalt ei lähe. Olen hetkel Tansaania suuruselt teises linnas ning automaatselt eeldasin, et loomulikult on siin suur supermarket. Aga ei. Mitu korda kontrollisin üle, et kas alloleval pildil olev pood on tõesti selle linna suurim. Ja no tõesti - on.

Üldiselt saab vajalikud asjad kõik kätte, linnas on ka palju väiksemaid poode, kuid nagu juba iseenesest - miks Mwanzas, Tansaania suuruselt TEISES linnas, ei ole poodi ?

Võrdluseks võin näitada Keenia suuruselt KOLMEKÜMNE ESIMESE (Kakamega) linna kolme suuremat poodi. Et te ikka aru saaks, millest ma räägin.




TURVALISUS - kuigi arusaadavatel põhjustel olen Tansaanias jõudnud vaid kahte erinevasse supermarketisse (kes teab, kas neid siin rohkem ongi), siis erinevused turvakontrollis võrreldes Keeniaga on suured. Keenias, eriti suuremates linnades, on supermarketid ümbritsetud põhimõtteliselt betoonseinaga, kus on värav nii autode kui jalakäijate jaoks. Reeglina peab värava juures ja/või ostukeskuse uksel laskma end läbi otsida metallidetektoriga, koti peab avama ja selle sisu ette näitama, samuti kontrollitakse kott üle metallidetektoriga. Sama kehtib näiteks bussi sisenemisel. Kui vahepeal on bussil peatus ja ma lähen välja, et näiteks süüa osta, siis tagasi tulles ei lasta mind enne bussi, kui jälle metallidetektoriga läbi otsitakse. Autod kontrollitakse kõik erandeid tegemata ostukeskuse värava juures ära - metallidetektorid, pagasiruumid, toki otsas olevad peeglid, millega auto alla vaadatakse. See kõik on igapäevane rutiin, kuna erinevaid rünnakuid ostukeskustele on olnud piisavalt.

Tansaanias kõnnid lihtsalt poodi sisse, turvamees naeratab laialt, hakkad harjumusest kotti lahti tegema ja ta ei saa aru, mida sa teed. Mitte kuskil ei ole mitte keegi mind läbi otsinud ega metallidetektoriga kontrollinud.

TURISMIPIIRKONNAD - Keenias jõuab seljakotiturist enamasti ikka mujale ka, kui Masai Marasse, Nairobisse ja Mombasasse. Tansaanias tundub, et kõik mis jääb välja trajektoorilt Kilimanjaro piirkond - Dar Es Salaam - Zansibar, on "off the beaten track" ehk siis turistid jõuavad mujale haruharva. Mis on mõistetav, kuna vahemaad on pikad, mõndade vahemaade läbimiseks ei ole võimalik leida normaalset bussifirmat jne. Selle eest on näiteks Moshi tore väike turistilinn, kus valge inimese nägemise peale keegi juba ammu pead ei pööra, nende konsentratsioon seal on suurem kui üheski teises Ida-Aafrika linnas, kus ma käinud olen (ma ei ole käinud Stone Town-is, Zansibaril, seega jääb sellega võrdlus ära). Moshi on üldselt turistile väga mugav ja sõbralik linn, soovitan. Ja seal on ka kesklinna ehitatud supermarket, arvatavasti nendesamade turistide pärast.

PEALINN - Nairobi on Nairobi - suur, kaootiline, kohati ebaturvaline, hellitavalt kutsutakse Nairobit ka näiteks "Nairobberiks". Dodoma on väike, rahulik, Nairobiga võrreldes turvaline. Nairobi on suurlinn ja väga palju Ida-Aafrika olulisemaid niiöelda keskusi on siin, samuti on Nairobi lennujaam oluline sõlmpunkt. Dodomas elab 20 kord vähem inimesi kui Nairobis. See peaks juba kõik ütlema.

Reisiväsimus/küllastumus

Esmaspäevast kolmapäevani olin haige. Arsti juurde ei läinud, kuna tunnen seda vana tuttavat haigust hästi ning panin endale ise diagnoosi - ÜLEREISIMISE sündroom. Jah. Raviks määrasin endale voodirežiimi natuke kenamas hotellis, kui ma tavaliselt mõistlikuks peaks.

Ülereisimise sümptomid:

  • hotelli telekast tulevad lääne sarjad ja reality show-d tunduvad kordades põnevamad ja kutsuvamad kui ümbruskonnas olevad haruldased vaatamisväärsused
  • lappad tundide kaupa reisijuhti, mõtled mõtteid ja kogu selle tegevuse lõpuks pole ikkagi aimu kuhu edasi minna, sest igasugune motivatsioon selleks lihtsalt puudub
  • oled valmis pilguga tapma inimesed, kes tänavad su poole isegi vaatavad (rääkimata siis "mzungu" karjumisest)
  • kui keegi tänaval kõnetab, siis tuleb pearaputamine ja edasine ignoreerimine välja juba nii automaatselt, et alles minut hiljem teadvustad endale, mida see inimene tegelikult küsis või pakkus
  • oma toas omaette ja oma mõtetega olemine tundub igal juhul kvaliteetsema ajaveetmisviisina, kui hotelli paoraamvaatega katusebaaris karastusjookide joomine ja kohalikega suhtlemine
  • sa oskad soravas kohalikus keeles osta bussipileteid ja sul pole aimugi, kuidas sa selleni jõudsid
  • alla 8-tunnine bussisõit tundub ülilühikese vaheetapina
  • 24-tunnine bussisõit ei tundu mitte midagi erilist
  • võid terve päeva veeta oma toas üksinda ning ei saa aru, kuidas see päev nii ruttu möödus
  • hommikul üles ärgates ei tee midagi muud sind rõõmsamaks, kui teadmine, et saad ka selle päeva üksinda hotellitoas veeta
  • sa oled väljas söömas käimise protseduurist nii tüdinud, et oled valmis kõndima pool tundi ainult selleks, et osta tänavanurgalt putkast take-away burgerit ja friikartuleid

Täna hommikul ärgates tundsin ma lõpuks, et tahan liikuda. Ja kuigi ma liikusin vaid mõned meetrid edasi uude hotelli, siis oli see juba suur samm. Tunnen, et homme võib-olla olen valmis juba ka linna avastama ja muud põnevat ette võtma. Üldiselt on tuju hea. Lisalt väga suur väsimus on.

teisipäev, 28. jaanuar 2014

Reede ja laupäeva veetsin Tansaania bussides, et jõuda diagonaalis läbi Tansaania Lindist Mwanzasse. Reede oli lihtne sõidupäev. Juba sellepärast, et buss väljus Tansaania kohta üllatavalt normaalsel ajal - ALLES pool kaheksa (kella viiesed bussid on siin pigem reegel kui erand). Hommikul oli seetõttu hea ja rahulik nii ärgata kui asju pakkida ning juba valges bussijaama jalutada. Lisaks lubati, et sõit kestab kõigest 5,5 tundi, mis Tansaania mastaapides on umbes nagu Eestis Tartu-Elva ots. Sõit Lindist Dar Es Salaami oli üle ootuste sündmustevaene. Peatusime vaid korra, ei kihutanud ning olime juba kell 1 Dar Es Salaamis. Meie otsustasime sõita sama bussiga linna teises otsas olevasse bussijaama. See võttis aega täpselt kaks tundi. Kuigi oli laupäeva keskpäev ning ummikuid teoorias ei oleks pidanud olema. Dar Es Salaamis need teooriad ei toimi. Kell kolm olime kohal ning meid pandi maha kuskil bussijaama lähedal, kuhu takso järgi tuli. Õhtu veetsime jälle Šeifi juures, kelle naine ka seekord ülihäid toite tegi. Kõige ägedam oli ta isetehtud mango-porgandi-banaanimahl.

Matoket (keedetud banaani) tegemas



Hommik oli tavapärane. Bussi peal pidime olema pool kuus hommikul ning takso tuli kell viis järgi. Liikusime bussijaama. Olen seal kord varemgi hommikul kell viis olnud ning mul oli siiralt hea meel, et Šeif meiega kaasas oli, kuna üksinda ma sealt oma bussi otsida poleks tahtnud. Kümned ja kümned bussid on erinevates ridades erinevates suundades ning kõik valmis kuhugi minema. Ütlesin Alarile tšau ja ta läks Moshisse mineva bussi peale. Paari päeva pärast läheb ta koju. 
Veidi enne Alari bussile minekut

Ise otsisin üles Mwanza bussi. Šeif pomises midagi pikast bussisõidust, mille peale ma teatasin: "Ah, mulle öeldi, et õhtul kella üheksaks oleme kohal. Vast elab üle."
"Nii nad ütlesid sulle jah?" vastas Šeif.
"Eee...jah, ütlesid."
"No see on muidugi väga tore lubadus."
"Oot mismõttes?"
"No mina olen kuulnud ainult lugusid sellest, kuidas jõutakse kell 3-4 hommikul kohale."
No selge. Mis seal ikka siis. Keset ööd uude linna. Selle teadmisega istusin bussi. 

Buss sõitis normaalse kiirusega ning kella üheks jõudsime Dodomasse. Peatused olid ülilühikesed, aega ei raistatud. Kaardi pealt on näha, kui lähedal tundub Dodoma Dar Es Salaamile ning selle vahemaa läbimine võtab aega vähemalt 7 tundi. Tansaania on SUUR.


Dodomast liikusime edasi Singida poole ning teele jäid väga ilusad ja suured kivirahnud. Tihti olid rahnud kuhjunud suurteks kivikuhilateks, asusid mägedel ja järvede ääres. Ma lihtsalt vaatasin ja ma ei mõistnud. Ei mõistnud, miks on see jupp Tansaaniast koht, kuhu turistid jõuavad põhimõtteliselt siis, kui nad selles tohutus Dar Es Salaami bussijaamas vale bussi peale istuvad või midagi muud segamini ajavad, linna nime või nii. Lisaks sellele on siin piirkonnas vinged koopa/kaljujoonistused. Et mu jutt Kesk-Tansaania ägedusest veidi mõjusam oleks, lisan siia paar pilti sellest kohast, mis turistide arvates külastamist ei vääri.
http://trialx.com/curetalk/wp-content/blogs.dir/7/files/2012/04/cities/Singida-1.JPG

http://isanzunative.blogspot.com/2013/12/singida-rock-town.html
http://rickmcnary.me/wp-content/uploads/2013/01/Giant-Rocks-of-Singida.jpg
panoramio.com
Kui "kivisadu" lõppes, algas baobab'i puude aeg. Veidi aega vaatas mulle bussi aknast vastu umbes selline pilt:

Misjärel tulid rohelised väljad ja karjapidajad...
Nägin ka soist ala ja ilusaid järvi.

Kell neli peatas buss söögikohas ning juht selgitas, et võime süüa, kuna teepeal ees on oodata ummikut ning arvatavasti jääme me sinna kauemaks. Inimesed läksid jutu peale ikka üsna närvi. Muigasin ja mõtlesin, et mis probleem neil on, pole enne ummikut näinud? Või ei tea, et Aafrikas võib juhtuda selliseid asju? No kaua me seal ummikus ikka olla saame? Pool tundi? Tund aega? Ostsin igaks juhuks veidi süüa ja läksin bussi tagasi.

Kell pool seitse jõudsime ummikuni. Bussijuht pidas bussi kinni ja ütles midagi suahiili keeles. Kõik jälle ohkisid ja läksid bussist välja. Ma ei saanud täpselt aru, mida juht ütles ja palusin kõrvalistujal selgitada. Selgitus oli....AAFRIKAPÄRANE.

Eelmistel öödel olevat sellel teel rünnatud kolme veoautojuhti ja neid ka vigastatud ning kuna selliseid juhtumeid on varemgi olnud, otsustasid teised veoautojuhid selle vastu, et teede turvalisuse parandamiseks midagi ei teha, protestida ja panid kinni tee, mis viib Tansaania suuruselt teise linna. Autosid ja busse oli seal palju. Väga palju. Kõik ootasid. Ja keegi ei teadnud, millal liikuma saab. Räägiti midagi hommikust. Ma ei uskunud. Või siis ei tahtnud uskuda. Istusin bussis ilusti edasi ja lootsin, et kohe-kohe pannakse jälle mootor tööle ja sõidame edasi. Ümberkaudsed inimesed ärritusid info peale eba-Aafrikalikult palju, kuid ma ei võtnud seda tõsiselt. Eitasin. Tund aega hiljem, kui inimesed väljas piknikku pidasid ja chillisid, ei olnud meie buss ikka veel mitte kuhugi liikunud. Samas hoidsid väljas olevad inimesed endiselt bussi lähedusse, seda pidevalt jälgides, justkui kartes, et äkki jäävad maha. Telefonikõnedes räägiti "korraks peatumisest" ning mina toksisin sõpradele infosõnumeid ja kujutasin ette, kuidas mõne tunni pärast kohale jõudes saab selle üle juba skypes nalja teha. Sest ega me ju ometi siin hommikuni passima ei pea. Tansaanlased eitasid infot, et minek on alles hommikul. Mina eitasin. Me kõik eitasime.

Pärast mõnetunnist ootamist läks pimedaks ning buss polnud veel ikka mitte kuhugi liikunud. Kellel hakkas külm, kellel sai toit otsa, kellel raha, et süüa osta, kes ei leidnud mugavat magamisasendit ja kellel oli hommikul vara tööle jõuda. Olime jõudnud teise faasi: VIHA. Nojah, just seda mul vaja oligi. Tore. Just täna ja see buss võtta ja siitkaudu sõita ja nüüd on pime ja ma ei tea, kus ma üldse olen ja mis siin toimub ja...

Mõnikümmend minutit hiljem jõudis kogu bussitäis rahvast sõnadeta kuidagi ühisele mõistmisele, et me vist tõesti jääme siia kauemaks. Algas kolmas faas: VENNASTUMINE. Mu pinginaaber pakkus mulle küpsist, teine küsis mu elu ja töö ja Keenia kohta ning tundis muret, ega ma väsinud pole, jagati lambivalgust ja inimesed mängisid vaheldumisi oma telefonidest ägedaid laule ning pakkusid teineteisele toitu ja vett ja WC-paberit. Kõik olid ülihoolivad. Samuti käivitus aafriklaste legendaarne oskus teha äri igal pool ja ükskõik millega. Juba ammu tiirlesid autode ümber kohalikud, kes olid poodidest kokku ostnud karastusjooke ja nüüd neid mugavalt inimestele läbi autoakna müüsid, naised tirisid oma köökidest välja sütel töötavad pliidid ja asusid küpsetama, et bussides olevatele inimestele õhtusööki pakkuda. Elu käis.

Neljas faas: uni ja hommiku ootamine. Vaatasin kella. 00.00. Nii Janika. Magades jõuab hommik kiiremini kätte kui üleval olles. Niisiis magasin. Üsna hästi sai magada isegi. Ja teised magasid ka.

Viies faas: kauplemine. Kuna need tee kinnipanijad ja protestijad olid need samad veoautojuhid, kes meil kohe kõrvalt võtta olid, siis algas kella viia paiku hommikul väike vastuprotest meie bussi naiste poolt: "No juba on hommik käes ju, laske meid läbi!" Veerand tundi vaidlust ja istusime edasi bussis.

Pool seitse hommikul hakkasid autod liikuma. Keegi seletas lapsele, et kohe kui kohale jõuame, lähed ikka kooli ning terve bussitäis inimesi muigas. Teised kirjeldasid, kuidas nad otse bussi pealt kontorisse minna plaanivad. Kolmandad rääkisid oma edasistest reisiplaanidest, mis nüüd muutuma pidid. Hääletoon oli inimestel pigem leplik - hommik oli ju käes, autod liikusid ja varsti saame minema. Ehk siis kuues faas: leppimine.

Üldiselt läbisime me peaaegu kõik kriisiolukorra faasid ja seda ilmestab hästi allolev video kaelkirjaku ja vesiliivaga.


Nagu ma kuskil hingesopis vaikselt kartnud olin, siis hakkas bussijuht sõites kaotatud aega tagasi tegema. Olen päris mitu aastat Aafrika teedel sõitnud, aga nii kiiresti ei ole ma veel kunagi mitte ühegi bussiga sõitnud. Tee oli ka uus ja väga heas korras, sirge ja kiire ning suhteliselt tühi. Nii me siis kihutasime. Läbisin järjekordselt kriisifaasid.
1) Eitamine - no ei ole ju võimalik, et see juht terve tee, mitu tundi, nii kiiresti sõidab, kas ta ise ei saa aru, et see on väga ohtlik, varsti võtab ikka tempot maha, oota veidi.
2) Viha - mismõttes ta nii kiiresti sõidab ja keegi mitte midagi ei tee ega ütle?
3) Kauplemine - proovisin rääkida oma pinginaabriga, kes rääkis head inglise keelt ning uurisin kompamisi, et mis ta sellisest sõidukiirusest arvab.
"Ah see, see on täitsa keskmine kiirus...mitte väga kiire," ütles noormees, kelle silmad olid eelnevad tund aega suunatud vaid teele, et hirmunult näha, kuidas juht möödasõite teeb.
"Ahah, selge siis."
"Kas sa hakkad vaikselt muret tundma selle kiiruse pärast?"
"Jah."
"Ära muretse, juht tahab lihtsalt meie kaotatud aega tasa teha."
"No ma tahaks jälle elada. Mulle meeldib elada."
Muie.
"Ma tean, et teil, aafriklastel, on veidi teine lähenemine asjale. Te usute, et Jumal aitab teid."
"Jah. Aga mis usku sina oled?"
"Ma ei ole usklik."
"Kas oled kristlane."
"Ei"
"Moslem?"
"Ei."
"Kuidas?"
"Noh, meie riigis on ainult 16% inimesi usklikud ja sinna keskkonda ma sündisin. Seega. Jumal mind ei aita ja nii ma olengi ainus inimene siin bussis, keda see kiirus muretsema paneb."

Kaalusin mõned minutid, kas sama jutuga juhi juurde minna. Aga loobusin.

4) Depressioon - oeh, keegi ei mõista siin bussis, et võiks juhile öelda, et hoogu maha võtaks...jälle olen ma mingis kihutavas Aafrika bussis ja kõik lihtsalt lepivad seda ja peavad seda normaalseks.

5) Leppimine - okei, kui ma praegu siit bussist maha läheksin, siis arvatavasti mul ei oleks ohutum oodata uut bussi, mida ei pruugi tulla, alal, kus on pidevad bandiidirünnakud. Seega. On mul valida? Ei. Istun edasi. Varsti oleme kohal ka.

Kui me lõpuks linna jõudsime, olin ma üliõnnelik. Lisaks sellele on Mwanza ka äärmiselt ilus linn ja ma lihtsalt vaatasin suu lahti bussiaknast välja. Hetkel olen juba teist päeva hotellis ning taastun oma reisimise ja Tansaania busside üledoosist.

Uudisnupp minu pühapäevaste seikluste kohta on siin. Mainiksin igaks juhuks ära, et Tansaania on üldiselt Aafrika mõistes väga ohutu riik. Aga noh, igal pool juhtub onju.
http://dailynews.co.tz/index.php/local-news/27458-police-put-up-post-at-notorious-assault-spot-in-nzega

esmaspäev, 27. jaanuar 2014

Mwanza

Mille pärast ma Mwanzasse tulin? Eks ikka selliste vaadete pärast. Vaated mu toa aknast/rõdult.
















kolmapäev, 22. jaanuar 2014

Lindi

Pärast viit päeva telgis kolisime me välja ja võtsime Lindi linnas endale kena toa :) Lindi on väga äge linn. Siin on hea niisama ringi jalutada ja ma teen seda rõõmuga (ei mäletagi ühtegi teist Aafrika linna, kus mulle lihtsalt jalutada meeldiks). Siin on rand ja huvitav arhitektuur, laiad tänavad ja rahulikud inimesed.







Vaade meie toa 1. aknast

Vaade meie toa 2. aknast

Vaade meie toa 3. aknast

Külaline

Tuba

Lugemas :)

Lindi turg

Ringtee ja kaelkirjak

Vasakul mootorrattataksod, paremal tuk-tukid
Ei puudu siit ka ööklubi

Lindi tänav

Ühe vana kiriku uks

Paremal kirik, vasakul mošee

Elumaja

Elumaja

Elumaja

Meie ajutine kodu
Paremal pool on meie boks

Ei läinud sinna pitsat küsima...

Kitsed
Tervitused Shiandasse
Rannas...
Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist