neljapäev, 31. oktoober 2013

Naistegrupid.

Pärast kaheksakuust pausi kõndisin jälle Shianda külateedel, kuulasin naistegrupi lõbusat tantsuga tervituslaulu ning jõin sinise äärega kollasest plekkkruusist piimaga teed ja sõin röstitud maapähkleid.
Vahepealset pausi nagu ei olekski olnud. Kõik oli endine ja nii kodune.
Täna pildistasin lapsi. Inimesi. Ilmeid. 
Ja sain päikest. Mitte küll ülipalju, aga just piisavalt, et rohkem küll ei oleks vaja.


















kolmapäev, 30. oktoober 2013

Kibera.

Kiberasse jõudsin ma alles enda neljandal korral Keenias olles. "Alles" sellepärast, et Kibera on kuulus kui üks suuremaid slumme Aafrikas ning ka muidu niisama kurikuulus.

Esimest korda Kiberasse jõudes ma aga üllatusin - slummina olin millegipärast ikka ette kujutanud sellist kohta, kus ka päevavalges väga ringi kõndida ei julge, kuid kui Kiberas üldse midagi üllatas, siis suurem kogus prügi kui mujal. Samas prügi ei olnud igal pool, oli ka mitmeid täiesti tavalisi tänavaid. Inimesed olid täiesti tavalised Keenia inimesed. Majad samuti tavalised ning tänavatel käis samasugune elu, mida ma mujalgi Ida-Aafrikas kogenud olen.

"Kas see nüüd ongi siis SEE Kibera?"

Nüüd, juba mitmendat korda Kiberas olles, provotseerisingi meile Kibera-tuuri tegevat Joshi: "Müü mulle nüüd Kiberat! Miks see on eriline?"

Josh hakkas kokutama ning veenvaim argument oli, et Kibera on slumm, suur slumm.

Jah, seda ta on.
























pühapäev, 27. oktoober 2013

10 päeva Aafrikat

Olen väga rahul esimese kümne päevaga Aafrikas... need on läinud väga sujuvalt. Olen osanud oma kogemuse edukalt reisiplaneerimisse panna ja olen tulemusega rahul. Eriti rahul olin eile, kui kõik läks plaanikohaselt. Alates sellest, et sõime Victoria järve ääres väga ägedas söögikohas kala, lõpetades sellega, et jõudsime kohale täpselt sellel ajal, mida ma hommikul planeerinud olin (Keenias on planeerimine üsna võimatu) ning täpselt see reisifirma agent oli mul juba hotelli uksel vastas, kelle käest ma safarid bookida tahtsin. Safaribuss oli täna ka täpselt õigel ajal ees.

Istun basseini ääres wifi-s ja joon külma picanat. Kohevarsti Nairobisse ja siis jälle tagasi Lääne-Keeniasse. Juhtunud on palju, aga olen hetkel veel selles juhtumiste voo sees ning kirjutada ja kirjledada on raske. Võib-olla nädala pärast.

Ja siiski - midagi suutis mind Keenias ka seekord üllatada. Ühel päeval oli Nairobi kesklinna tänavanurgal maas vedelemas sadasid Keenia ID-kaarte ja üks mees koukis neid veel ja veel kõrvalolevast prügikastist välja. Mõned inimesed sorteerisid ID-kaarte, teised vaatasid veidi kaugemalt pealt. See on Keenia :)





esmaspäev, 14. oktoober 2013

Oh neid annetusi...

Täna hommikul, kui ma üliraske kott seljas, teine üle õla rippumas ja kolmas supersuur annetusi täis kott järgi lohisemas bussijaama poole kulgesin, mõtlesin ma, et ei iialgi enam, ei mingeid annetuste tassimisi sinna Aafrikasse! Aga siis vaatad koti sisu ja kõiki neid nukusid ja autosid ja pliiatseid ja värve ja.... noh lihtsalt nii tore on, et on inimesi, kes tahavad saata selliseid asju Aafrikasse inimestele, keda nad ei tunnegi. Ehk siis on mul tunne, et tassin neid kotte veel, ka tulevikus.
Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist