Thursday, September 19, 2013

Viies kord.

Juba harjumuseks on saanud Aafrikasse mineku-eelsed postitused. Tuleb ka seekord. Samuti on harjumuseks saanud, et iga minek on eelmisest väga erinev ja mõtted-tunded enne minekut on erinevad.

Enne esimest minekut.

Olen alati Aafrikas elada tahtnud!

Juba fakt iseenesest, et ma üksinda Aafrikasse elama lähen - ja seda mitte ühegi organiseeritud programmi raames, vaid täitsa iseseisvalt - tundus hirmutav. Aga samas olin enda üle uhke, et selle otsuse lõpuks tegin ning lubasin, et saagu, mis saab, aga mina võtan oma viiest kuust Ida-Aafrikast maksimumi.

Kuna ma jäin enne minekut üsna raskelt haigeks (oli mingi viirus, mis ei lasknud veel mitu nädalat ka Keenias korralikult rääkida, hääl oli nii ära ja palaviku sain alla vahetult enne lennukisse minekut), siis ei olnud väga aega pabistada või midagi mõelda. Keskendusin tervisele, kuna lennupäeval olin ikka päris nõrk ja absoluutselt hääletu.


Enne teist minekut

Tahan Aafrikasse tagasi!

See minek oli kindlasti kõige ebaratsionaalsem ja hullumeelsem, mis andis sellele minekule erilise varjundi. Põhjusi oli, olulisemateks nendest pooleli jäänud projekt ja pooleli jäänud raamatu kirjutamine, tahe Keeniat edasi tundma õppida sealt, kus ma eelmine kord pooleli jäin ja no üldse: ma tahtsin Keeniasse tagasi, mul jäi eelmine kord väheseks.

Minu teist minekut mõisteti ka ümbritsevate inimeste poolt kõige vähem: 
"Miks? Alles sa ju käisid seal?" "Jälle?" "Mõnda muusse riiki ei taha minna?".

Need kommentaarid ei suutnud mu otsust kõige vähematki kõigutada, lisaks sellele tulid minuga kaasa neli eesti sõpra ning plaan, mis alguses tundus hullumeelne, oli peagi reaalsus. Läksin Keeniasse tagasi, kuna tundsin, et pean minema. Olin seal 6 kuud ja algatasin siiani toimiva WEFOCO ja Mondo vahelise koostöö ja kirjutasin raamatu teise poole.


Enne kolmandat minekut

Tahan Ida-Aafrikas reisida.

Olin Keenias juba aasta aega elanud ning mu huvi selle vastu, kuidas naaberriikides elu on, oli suur. Seega tegimegi Alariga plaani, et läheme Ida-Aafrika reisile. Ja viisime selle täide. Vaid aastaga. Kaasa tulid veel Meelis ja Matuš. Enne minekut - kuna olin enne seda reisi väga palju töötanud, siis ootasin reisi algust väga. Muud suurt ei suutnudki mõelda.

Enne neljandat minekut

Kohusetunne projekti ees.

Selleks ajaks olin liiga kaua püsivalt Eestist eemal elanud (3,5 aastat) ning olin sellest emotsionaalselt väga väsinud. Mäletan, kuidas mõned päevad enne minekut mõtlesin, et kui võimalus oleks, läheks hoopis Eestisse. Keeniasse ma siiski kohale lendasin ja tulemuseks oli mu parim aega Keenias/Aafrikas MTÜ Mondo vabatahtlikuna. Väga tore aeg oli, mille lõppedes ei saanud ma aru, et miks ma kuhugi üldse minema pean?


Enne viiendat minekut

Suahiili keel ja projekt.

Seekordne minek on otseselt seotud sooviga õppida suahiili keelt rääkima ning panustada projektidesse sealsete koostööpartneritega. Kõlab väga asiselt. Aga nii ongi. Samuti on midagi, mis ikka ja jälle tagasi kutsub. Ma vist ei ole oma Aafrika-isu veel ikka täis saanud. Reisieelsed vaktsiinid-kindlustused on juba rutiin, samuti tervisekontrollid enne Aafrikasse minekut. Päiksekreemi peaks ka vist kaasa ostma, nii igaks juhuks. Pass kotti ja no küll kohapeal jälle näeb, palju mu esialgsetest plaanidest seal lõpuks järele jääb.

Mina olen valmis ja positiivselt meelestatud.

Tuesday, September 10, 2013

Tansaania

 2012. aasta märtis ja aprillis reisisime Alari, Meelise ja Matušega Ida-Aafrikas ja Zambias.

Tansaaniat jäävad meenutama pikad rongisõidud. Sõitsime 26 tundi Kigomast Dodomasse, 3. klassis, sest 1. ja 2. klass olid välja müüdud. Samuti tegime täispikkuses läbi 2,5 päevase teekonna Zambia Kapiri Moshist Dar Es Salaami. Rongiga 1. klassis, oma kupees, oli puhkuseks ülihea sõita. Kindlasti soovitan. Tansaaniast me "sõitsimegi ainult läbi" (kokku 2 korda ja nädal aega) ning käisime Zansibaril ja Kigoma rannas.

Ruanda-Tansaania piiril

                   

Kigoma rannas

Kigoma rannas

Kigoma rannas

Kigoma rannas

Kigoma raudteejaam

Andsime natuke raha ja saime palju banaane

3 klass. 26 tundi.

Rongiga läbi Tansaania. Läänest itta.

Tansaania oma roheluses ja ilus




Rongiga läbi Tansaania, lõunast põhja.



Zansibar
Zansibar

Zambia

2012. aasta märtis ja aprillis reisisime Alari, Meelise ja Matušega Ida-Aafrikas ja Zambias. Just Zambia oli see riik, kus me otsa ringi pöörasime ja tagasi Keenia poole minema hakkasime.

Zambia on suur riik. Eriti inimestele, kes sinna ainult Victoria Fallsi vaatama lähevad. Õnneks on põhimaanteed heas korras ja bussidki väga normaalsed. Lusaka (pealinn) ise jättis rohkem Euroopaliku mulje, Ida-Aafrika hõngu enam ei olnud. Linnaplaneeringki sarnaneb pigem Lõuna-Aafrika linnadega. Victoria Falls oli väärt kogu seda sõitu. Ma ei olnud kunagi ühtegi nii võimsat juga näinud ja see oli muljetavaldav. Teeäärest 24 tundi nähtud loodus oli ilus, kuid ühetaoline. Inimesed toredad. Zambia oli igas mõttes tore riik, kuid erines niivõrd Ida-Aafrika riikidest, et mul tekkis seal olles juba väike "koduigatsus". Keenias, Tansaanias, Ugandas ja ka Ruandas on midagi erilist...

Lusaka


24h sama vaadet

24h sama vaadet

Päev, mil me hostellist ja basseini äärest ei lahkunud

Victoria Falls.











Loomaaias tipptunnis lõvide toitmist vaatamas.

Rongi peale...2,5 päevaks.




Ruanda.

2012. aasta märtis ja aprillis reisisime Alari, Meelise ja Matušega Ida-Aafrikas ja Zambias. 

Ruandasse minekust olin ma unistanud aastaid. Ei teagi täpselt miks, aga riik tundus huvitav ja põnev. Seda ta ka oli - Kigali ja Ruanda üldiselt erines selgelt teistedt Ida-Aafrika riikidest. Seda nii igapäevaelu korralduse poolest kui ka inimeste mentaliteedi poolest. Me tundsime end Ruandas väga hästi, koduselt ja üldse mitte mzungudena. Loodus oli imeline ja inimesed ülivastutulelikud.


Kigali


Ruandas olid kilekotid seadusega keelatud - keskkonna säästmiseks.


Genotsiidi memoriaali mälestustahvel



Tüüpiline rohelus

Genotsiidi teema oli endiselt õhus, kuid pigem vaadati tulevikku.

Uganda

2012. aasta märtis ja aprillis reisisime Alari, Meelise ja Matušega Ida-Aafrikas ja Zambias.

Keeniast suundusime Ugandasse, mida jääb meenutama palju rohelust, ahve ja ilusaid vaateid. Kampala ülitiheda inim- ja autoliiklusega kesklinn, täiesti hullumeelselt suur matatujaam (neid oli veel 2 tükki), raha nõudvad lapsed ja muidugi rafting, kus me "hullu" paadi valisime ja piisavalt aega vees veetsime.

"Crazy" boat...


...ja meie tavapärane saatus




Hetk, kui ma veest välja jõudes kohe enda vastas Meelist nägin, kes järgmisel hetkel lainega minema uhuti.



Pärast matka. Rahu.


Uganda "sood"


Soogiid juttu rääkimas.

Ahvid (...puude otsas siiski)

Juhul kui segaseks jääb, siis selline on Uganda soo :)

Miljonid laual.

Lake Bunyoni,




Jinja

Jinja

Vaatega dušid...

...oli vaadet küll



Uganda ilu