teisipäev, 31. detsember 2013

Eestlaste blogisid lugedes sain aru, et 20. detsembriga hakkas peale sööming ning toidud koristatakse laualt 1. jaanuaril...kui hästi läheb.

Meil nii hästi ei läinud. Aafrikas on hea ja maitsva ja lääne inimesele meelepärase toidu leidmine valdavalt veidi keeruline (välja arvatud suurlinnades) - enamustes kohtades on menüü väga üksluine ning no kaua sa neid kartuleid ja kana või riisi või ugalit või keedetud lehma ikka sööd. Kui menüüs ongi rohkem toite, siis tihti saab paljude kohta vastuseks, et "seda meil praegu ei ole". Ükskord sain sellise vastuse näiteks siis, kui küsisin keedumuna. Ei olnud. Praemuna oli. Müstika. Kas neil puudus veekeedunõu või vesi, seda ei oska öelda.

Täna võtsime endale vana-aasta lõpu tähistamiseks eesmärgiks süüa. Korralikult. Tavaliselt sööme kuskil 1-2 korda päevas, kuna elame kesklinnast eemal (söögikohad on kesklinnas), pimedas väljas käia on ohtlik ja peab alati takso võtma ning siin ööbimiskohas puudub söögitegemisvõimalus. Täna me siis SÕIME. 

Hommikut alustasime nii nagu juba päris mitu hommikut järjest Coffee shopis. See on euroopaliku menüü ja suhtumisega kena aiaga kohvik, kus valdav enamus kliente on valged. Hinnad on normaalsed ja teenindus mitte väga aeglane, toidud on ka head. Ei midagi erilist, aga head. Eelkõige on seal aias hea rahulik istuda ning lisaks kõigele saab head kohvi (Alari siis). Lõunasöök möödus Chrisburgeris, millest on kahe sealviibitud korraga saanud minu lemmiksöögikoht - hinnad on odavad, teenindus kiire, toidud väga head ja portsud suured. 

Ja nüüd siis meie ÕHTUSÖÖGI pildid :). Käisime Coffee Unionis, kus sõime salatit ja kooki ja jäätisekokteili ja kakaod ja... oeh... Euroopas olles ei tundu see nimekiri midagi erilist, aga no väga hea oli süüa üle pika aja neid toite, mis kõik eranditult olid väga head. Pildid meie pidulikust õhtusöögist on allpool. Saime ka lõpuks söömislainele. Head lõppevat pühade- ja söömismaratoni teile ning ilusat algavat uut aastat!










pühapäev, 29. detsember 2013

...või kui käin, siis võimalikult kiiresti :)

Iga kord kui Eestisse jõuan, siis märkan, et kordub sama stsenaarium: esimesed nädalad ma lihtsalt ostan poest hullunult toitu kokku ja SÖÖN. Kohupiimakreemid, saiakesed, salatid, jogurtid, juust, pasteet...you only name it.

Mitte, et Aafrikas süüa ei oleks. Enamus nendest asjadest on ka siin olemas. Aga kuna selliseid lukstoite (tsiteerin siinkohal Estherit, kes tervisliku toitumise koolitusel Keenias ütles naistele: "No ja loomulikult tuleb oma eelarvet mõistlikult planeerida, ei saa mõelda, et hakkan nüüd äkki juustu sööma, kuna see on tervislik.") tarbivad siin ainult inimesed, kes on ostujõulised ja kes raha lugema ei pea, siis on nõudlus ilmselgelt väike ning hinnad...kõrged.

Pärast seda, kui ma poes šokolaadikreemi purki nähes riiuli poole tormasin...et sealt siis sama targalt jälle minema jalutada, kuna see šokolaadikreem maksis reaalselt 8 eurot, siis otsustasin, et kirjutan pikemalt lääne inimestele harjumuspäraste toitude hindadest poes. Siin nad siis on.

Teraleib - 3000 TZS - 1,3 EUR
Jogurt 200 ml - 900 TZS - 0,41 EUR
Sulatatud juust 10 viilu, 200 gr - 5300/6800 TZS - 2,5 / 3,1 EUR
Pizzajuust (ehk siis tavaline juust) 250 gr - 9600 TZS (kilohind = 38 400 TZS) 4,5 EUR 250 gr/ 18 EUR kilo
Pärisvõi 454 gr - 11 600 TZS - 5,4 EUR
Mahl 1 L - 3000 - 4200 TZS - 1,3-2 EUR
Kellogs Choco 295 gr - 9100 TZS - 4,3 EUR
Jäätis 1 L - 6300 - 8200 TZS - 3,8 EUR
1 kg vürtsikaid kanavorste - 25 300 TZS - 11,7 EUR
Hakkliha 1 kg - 13 500 TZS - 6,3 EUR
Majonees 200 ml - 4900 TZS - 2,3 EUR
Pakinuudel 70 gr - 600 TZS - 0,3 EUR
Vesi 1,5 L - 800-1000 TZS - 0,4-0,5 EUR
Maitsega vesi 1,5 L - 2100 TZS - 1 EUR
Heineken õlu purgis 330 ml - 3000 TZS - 1,3 EUR
Kohalik (odavam) kohvi 100 gr - 5200/600 TZS - 2,4 -3,2 EUR
Suhkur 1 kg - 2100 TZS - 1 EUR
Õli 1 L - 5100 TZS - 2,4 EUR
Jahu 1 kg - 1500 TZS - 0,7 EUR
Spagetid 450 gr - 1200 TZS - 0,6 EUR
Riis 1 kg - 4100 TZS - 1,9 EUR

No okei, kui just mitte juustu ja kanavorste osta, siis nii hullud hinnad nüüd ka pole, aga lihtsalt toon võrdluseks väljas söömise hinnad:

Korralikus kohalikus söögikohas:
Riis ja kana, ubade, puuvilja ja ohtra kastmega - 2500 TZS - 1,2 EUR
Suur klaasitäis värskeltpressitud mahla - 1000 TZS - 0,5 EUR
Riis või ugali kitse/lehmalihaga - 1500 TZS - 0,7 EUR
Kartulid munaga - 2000 TZS - 1 EUR

Üle keskmise söögikohas:
Kana ja kartulid - 4000 TZS - 1,8 EUR
Kartulid ja burger - 4000 TZS - 1,8 EUR
Riis ja liha - 4000 TZS - 1,8 EUR
Mahl - 1000 TZS - 0,5 EUR
Hiinapärane riis - 3500 TZS - 1,6 EUR

Kallis söögikohas (mitte kõige kallimas, aga selline keskmine kalli söögikoha hind):
Burger ja friikartulid - 6000 TZS - 2,7 EUR
Pasta - 5500 TZS - 2,5 EUR
Vesi/karastusjook - 1000 TZS - 0,5 EUR
Pizza - 8000 TZS - 3,7 EUR
Kohvi - 2500 TZS - 1,2 EUR

Ja ei saa jätta lisamata ka mu lemmikvõrdlust transpordipiletihindadega.
1,5 tundi vähem populaarsemal liinil - 1500 TZS - 0,7 EUR
1,5 tundi populaarsel liinil enam-vähem korralikus bussis -3000 TZS - 1,4 EUR
8 tundi populaarsel liinil tavalises bussis - 18 000 TZS - 8 EUR
Takso 3-4 km - 5000 TZS - 2,3 EUR

Ühesõnaga. Mulle sobib. Käin aina väljas söömas ja sõidan bussidega ringi :)

Mõned pildid meie linna suurimast poest, kust need hinnad pärit on :)
http://i1162.photobucket.com/albums/q531/Mustafa952/SDC10387.jpg

http://i1162.photobucket.com/albums/q531/Mustafa952/SDC10400.jpg

neljapäev, 26. detsember 2013

Arusha

Täna tähistasime jõulude teist püha väljasõiduga Arushasse. Kuna olime just paar päeva tagasi ostnud ka Tansaania reisijuhi (mainin siinkohal ära, et näiteks Keenia reisijuhti mul siiamaani ei ole), siis kulges tänane päev kuidagi väga mugavalt ja Aafrika kohta sündmustevaeselt. Aga alustame algusest. Hommik oli siiski Aafrika-pärane. Nimelt on meie hostelil (mis asub 3 km kesklinnast) kolm korda päevas käiv tasuta shuttle buss ning kui me täna hommikul teatasime oma soovist selle bussiga linna minna, siis saime vastuses, et "driver is not around". Oma mzungu planeerimishingega tegin ma selle peale "driverile" valmis kirjaliku graafiku, et millal me järgneva nädala jooksul bussi kasutada tahame ning jään lootma, et homme hommikul ta on "around".
Kuigi Kilimanjaro mägi on meil põhimõtteliselt värava ees, ei näinud me esimesed 5 päeva Moshis olles seda lumist küngast kordagi. Kui me lõpuks laupäevahommikul keeletundi jalutasime ning ma klapid peas muusikat kuulates enda ees Mount Kilimanjarot nägin, oli üllatus suur. Nüüd tean paremini. Kilimanjarot näeb hommikuti, enne üheksat. Hilisemal ajal on ta pilvedes.

Igahommikune traditsiooniline pilt koduvärava eest

ARUSHA

Kuna Arusha on üsna suur linn ning seal on oluliselt rohkem kui üks bussipeatus, siis ma ei hakanud enne kohalejõudmist isegi mitte oletama, et millisesse meid viiakse. Seega kõndisime maha tulles lihtsalt suunas, kus tundus olevat veidi asustust ning istusime maha esimesse korralikumasse hotelli, kus oma asukoha kaardil ja edasised plaanid kindlaks tegime. Nii reisijuhi kui ka varem Arushas käinute juttude põhjal olin ma valmis selleks, et kohe bussijaamas hüppab meile peale vähemalt 10 "sõpra/abilist", kellest pooled meil veel kuskil pool tundi erinevaid teenuseid pakkudes järgi jõlguvad ning panin end enne bussist väljumist vaimselt valmis ignoreerimismaratoniks. 
Tellid kohvi - saad komplekti: suhkrutoos, piimatermos, tass ja kohvipuru.
Africafe
Turistide peale on ka mõeldud...
Kaardid on ägedad :)
Arushas (ja ka Moshis) on iga suurema ringtee keskel kas mõni mälestusmärk, elevandikujukesed või äärmisel juhul coca cola kell.

Arusha kesklinnas oli surnuaed - esimest korda avastasin suure surnuaia Aafika linna südalinnast.  





Ühel betoonseinal oli ka huvitavate piltidega jäädvustatud meie kõigi ajalugu läbi tansaanlaste silmade...







Ringteed...kellad ja elevandid



Majad erinesid stiililt oluliselt minule harjumuspärastest keskmistest Keenia linnadest


Ei kurda, täitsa kena linn ju :)
Minu lemmiktänav Arushas - elu seal käis, seetõttu tegin ka vaid ühe pildi, et koju siiski oma fotokaga koos jõuda. Somali roadil oli väga vinge turg - nii kinnine turg kui teeäärsed puuviljade ja kõige muu tädid. Somali roadil käis elu isegi jõulude teisel pühal (enamus kohti oli täna kinni).
Lõpetuseks tõestus, et ka Aafrikas on üleval jõulukaunistused
Päev Arushas möödus rahulikult ja sündmustevaeselt (mis on Aafrikas pigem hea asi). Meid tüütasid vaid mõned "abipakkujad", kellest saime täieliku ignoreerimistaktikaga üllatavalt kiiresti lahti. Ei tea, kas asi oli jõuludes või milleski muus, aga mulle Arusha meeldis, väga!

teisipäev, 24. detsember 2013

Marangu ehk I never learn...

Hommikul Moshis.

Hommikul keeletunni poole jalutades vol 1
Hommikul keeletunni poole jalutades vol 2 - vaade 2 minuti jalutuskäigu kaugusel meie koduväravast

Pärastlõuna Marangus. 

Marangu on pisike linn (selline, kus on matatu peatus ja paar poodi ning hotelli) 40 km Moshist. Reisijuhi sõnul sõidab sinna poolteist tundi. Kuna oleme Aafrikas, siis tundus selline asi täiesti normaalne ning panime end valmis kuskil kahetunniseks 40 kilomeetri läbimiseks. Kuna Keenias ja Ugandas sõitsin matatudega igapäevaselt, siis olin enam kui kindel, et see Tansaania versioon matatust mind küll millegagi üllatada ei suuda. Aga näed, suutis. Daladala (nii kutsuvad tansaanlased millegipärast matatut) ei ole päris matatu, vaid veidi teistsugune. Esimene suurem erinevus on see, et sisse minnes on puudu üks iste, esimene rida juhi selja taga istub seljaga sõidusuunas ning daladala on kõrge laega. Oi kui tore, näed, saabki mugavamalt bussi sisse ja välja, ei pea küürutama nagu matatus, mõtlesin ma oma naiivsuses. Kui daladala peatusest lahkus, oli meid bussis vaid 3 inimest rohkem kui istmeid, kuid see viga parandati kiirelt. Nimelt sain ma teada, et see üks äravõetud iste tähendab seisuruumi - ja mitte ühele ega kahele inimesele. Mina, daladala amatöör, istusin oma naiivsuses ukse kõrvale - alloleval pildil istub "minu kohal" lillade pükstega mees, võite vaadata :) Terve reisi jooksul oli mul pidevalt midagi näos kinni, kas kellegi kott, laps, kohver, küünarnukk või mõni muu kehaosa... Alari istus tagapool veidi mugavamalt ning seal pool, kus olid kenad mägede vaated. Mul olid veidi teised vaated. 

http://msongo.blogspot.com/

Marangusse jõudes kasutasin ma suurimat kogemustest lähtuvat tarkust - ignoreeri kõiki, kes sind kõnetavad ning küsi infot vaid hotellidest/söögikohtadest. Paremaks ignoreerimiseks panin pähe isegi klapid ja kuulasin eesti muusikat samal ajal, kui üritasin jõuda meie soovitud kämpingukohani. Kuidagi ja ma ei tea miks hakkasime me siiski ühe mehega rääkima, kes nägi välja viisakalt riides ning kõndis juhuslikult samas suunas, kus meie. Küsisime talt ühe kämpingukoha asukohta ning mees teatas, et kõnnime vales suunas, kuid sellest pole hullu, kuna see meie kämpingukoht ongi mingi mõttetu aed ja veel mõttetult kaugel ka, kuhu mootorrattatakso maksab 10000 šillingit (pilet 1,5 tunnise bussisõidu jaoks oli 1500 šillingit). Imelisel moel oli abivalmis mehel aga pakkuda, et võib meid viia oma sõbra ööbimiskohta looduskaunis kohas, kus ühes suunas vaade Kilimanjarole ja teises suunas kenad joad ja koopad. No milline turist suudaks vastu panna võimalusele leida mõni salajane reisiraamatutes märkimata jäänud ööbimiskoht superilusas kohas, kuhu edaspidi teadjal ilmel oma sõpru viia. Niisiis ütlesime mehele, et tore, vii meid siis oma sõbra ööbimiskohta. 

Kõndisime mööda imeilusaid külavaheteid, avokaadod, banaanid ja mangod teerada ääristamas. Meie teejuht ütles, et on ise õpetaja ja elab siinsamas külas ning on teel koju. Peagi jõudsime jõe äärde, mis viis ühe kena koseni. Mõtlesin, et no ju siis on ööbimiskoht kohe kuskil siinsamas ja lihtsalt tulime kose juurest enne läbi ning kuna Alari fännab kõrgelt langevat vett, siis tegime seal väikse fotoseeria.







Kui olime kose ära näinud, siis kohe sealsamas oli viit kämpingukohale - mõtlesime, et see ongi see lubatud koht, kuid meie teejuht ütles, et see pole praegu lahti. Huvitav, kuidas ei ole lahti, kui sildid on väljas, hooned olemas ja inimesedki ümber. Aga no läksime siis mehe järel edasi. Kõndisime tagasi tee peale samasse kohta, kus me mehega kohtusime ning ta hakkas midagi koobastest rääkima, mis siinsamas olema pidid. No loomulikult tahame koopaid näha. Läksime siis väikese muuseumini, kus maksime 5 dollarit inimese kohta sealsetele töötajatele ning saime selle eest näha chagga hõimu inimeste koobast, kus nad peitusid varasemal ajal rahutuste ajal masai hõimuga ning chagga inimeste traditsioonilist maja. Meie koopasse sisenemiseks tõmmati generaator käima ning süüdati lambid, mis poole jalutuskäigu peal loomulikult ära kustusid. Aga pole probleemi - kas olete näinud valget inimest, kes Aafrikas ilma pealambita reisib?




Traditsiooniline chagga-inimeste akendeta maja

Pool majast oli inimestele - eraldi ema ning imikute ning isa ja poiste voodi

Maja keskel oli väike kööginurk

Elevil turist....
Kohe näha, mis Alarit õnnelikuks teeb
Koopad väljaspoolt

Alari väljendas juba viimased tund aega oma kahtlusi teemal, et millal see mees meilt raha küsima hakkab. Mina, kes ma olen muidu kohalike pealetükkivate abipakkujate ignoreerimise maailmaimeister, ütlesin talle, et no vaevalt, miks ta peaks meilt raha küsima - on ju õpetaja, kes oli lihtsalt koduteel. Väike kahtlus hakkas aga tekkima siis, kui nägin, kui koduselt meie isehakanud teejuht koobaste juures tegutseb - ilmselgelt oli ta sinna ka varem inimesi toonud.

Kaua ei pidanud me aga teadmatuses vaevlema. Kui jõudsime tagasi suurele teele ning ütlesime mehele, et läheme nüüd tagasi Marangu keskusesse, siis ütles ta, et peame temaga kaasa minema kuhugi kontorisse, kus maksame 5 dollarit inimese kohta kose nägemise eest. 5 dollarit on 8000 Tansaania shillingit. Meie edasitagasi bussipilet 3 tunniks maksis 3000 shillingit ehk siis oli küsitud summa ilmselgelt suur. Summa summaks. Olulisem küsimus oli hoopis see, et miks küsib mees, kes pidi meid üldse viima oma sõbra ööbimiskohta ning sellel teel kogemata meid nii kose kui koobaste juurde viia jõudis ning kes enda sõnul oli õpetaja teel koju, meie käest äkki mingi teenuse eest raha. Ilmselgelt meid see ei üllatanud - Aafrika ikkagi. Kuid mingit raha talle maksta ei kavatsenud ma mitte mingil juhul. Alari küsisis mehelt, et kus siis see ööbimiskoht on, mille pärast me üldse temaga kuhugi minema hakkasime ning ta näitas umbmääraselt vastassuunda sellest, kuhu ta meid enne viinud oli ja ütles, et maksame oma 10 dollarit ära, siis näitab meile ööbimiskohta. Ma ütlesin mehele, et me ei maksa talle mitte mingil juhul. Ta vastas, et siis läheme politseisse. Ma olin nõus. Mees jätkas raha väljapressimist üha agressiivsemalt. Ega meiegi oma arvamuses end tagasi ei hoidnud ning kui olime kõik südamelt ära öelnud, sai edasiseks plaaniks ignoreerimine ja bussi peale põgenemine. Õnneks üks daladala ka tuli - mul ei ole kunagi matatu üle nii hea meel olnud. Pidasin bussi kinni ja hakkasime sisse minema. Meie isehakanud teejuht läks selle peale kätega kallale bussikonduktorile, kes meid sisse lasta tahtis. Daladala kõrval peatus teine auto, milles olevad inimesed ilmselgelt meie poolt oli. Samuti ka bussisolijad. Kõik karjusid mehe peale. Möödus minut ja me saime bussi, mis kiirelt minema sõitis. Bussijuht ütles, et läheb Moshisse ning vähem kui pooleteise tunni pärast olime juba oma kodulinnas.

Selgitan igaks juhuks, et asi ei olnud 5 dollaris ega ka selles, et meil oleks kahju maksta inimesele giiditeenuse eest. Ma lihtsalt ei aktsepteeri valetamist ega turistide lollitamist enda arust väga kavalate tansaania/keenia vms meeste poolt. Valdav enamus Ida-Aafriklasi on väga toredad ja üliabivalmis inimesed, kahjuks haagivad ennast turistile sappa aga tihti sellised valelikud õnneotsijad.

Moshisse jõudes käisime söömas päris kenas söögikohas, kus õhtu jooksul nii mõnigi kord elekter ära läks ning ma pealambiga menüüd lugesin, kuid see on siin nii tavaline, et keegi ei lasknud end häirida.

Õppetund edasiseks: ignoreeri Janika, ignoreeri!
Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist