Friday, March 26, 2010

Tähistades aastapäeva!

Just nii. Täna möödub aasta päevast, kui ma Keenia poole teele asusin. Süda läheb soojaks ja naeratus tuleb näole seda meenutades.

Sellel päeval on minu jaoks kõige suurem tähendus päevadest ja juhtumistest mu elus, mida ma ise mõjutada olen saanud. Proovin enda mõtted siia kirja panna.

Need 5 kuud Keenias olid ilma mitte mingi kahtlusega kõige intensiivsemad kuud mu elus. Elu Keenias ongi selline: vähe isiklikku ruumi, palju suhtlemist, palju erinevaid tutvusi, palju võimalusi ja pakkumisi - iga päev on seiklus, kui vaid ise piisavalt avatud olla ja seda enda ellu lubada. Ja loodus. Oeh. Ja kultuur eraldamatutes piirkondades või selle puudumine linnades, mis on peaaegu et eraldi kultuuriliik. Ja kõik need probleemid, mida nähes enda pseuduprobleemid hetkega ununesid.

Aga mitte ainult Keenia kui selline, vaid ka tõdemus, et tõesti kõik on elus võimalik ning elu ei oota, kuni ma viitsima hakkan / enda mugavustsoonist välja tulen. Paari kuu möödudes tundus Keenias olek midagi väga tavapärast ja normaalset ja mul oli isegi veidi imelik mõelda, et vaid aasta tagasi oli see minu jaoks suur ja kauge unistus.

Iga kord, kui nägin mõnda üksikut heledanahalist tütarlast kohalikul jalgrattataskol endast mööda sõitmas, mõtlesin, et wow, SELLINE naine, kui äge. Üksinda Aafrikas ning elab nagu kohalik. Siis mõtlesin korraks, et oh aga ma teen ise ju sama asja.

See on uskumatu, kui palju ma kohalikega suhtelsin. Iga suhtluse alguses ja lõpus toimus kohustuslik käesurumine, oi seda sai mõni päev ikka väga palju tehutd. Ja suhtluse all ei mõtle ma müügimehele ei ütlemist.

Kui ma saaks kasutada Keenia kohta vaid ühe iseloomustavat sõna, siis oleks selleks vastuolulisus/kontrastsus. Seda igal sammul. Tohutu ja tingimusteta külalislahkus kodudes minu kui külalise vastu, kuid loodetavasti tahtmatu diskrimineerimine tänavatel päevast päeva; vahetus, siirus ja sõbralikkus võõraste poolt ning mitte harva esinev minu petmine mu uute sõprade poolt, kellega sai koos reisitud nädalaid, sest ma olin 2 eraldi isikut, üks neist oli sõber ja teine äriprojekt; kohalikud, kes elasid eranditult kõik sügavas usus ning ei saanud aru, mida tähendab, et on võimalik mitte jumalasse uskuda, kuid samas järgisin mina rohkem 10 käsku kui paljud neist kokku - eks nad ole siis juba arvestanud, et põrgusse minek, sest nii palju petta, valetada ja varastada, kui kohati seal...; looduse kontrastid on samuti tohutud, selles riigis ei hakka kunagi igav, istu ainult minibussi ja vaata aknast välja: vihmametsad, poolkõrbed, laavakividega kaetud väljad, rohelised istandusalad, Aafrika üks kõrgemaid mägesid, savann ja loomulikult rahvuspargid loomadega, great rift walley ning üks ilusamaid kohti maailmas: Kabarnet ja selle ümbrus! Ah jaa, ma unustasin India ookeani enda tohutult ilusat värvi veega, palmide ja rannaga. Samuti kontrast rikkuse ja vaesuse vahel. Kontrast linna ja maapiirkonna vahel. Vestlesin väga erinevate keenlastega, kellest siis ühes piirkonnas elavad inimesed imestasid, kuidas ja miks ma üldse seal teises piikonnas elanud olen, sest seal olevad ju "võimatu/mõttetu" elada. Ja üldse keskkond, milles kõrvuti jalutavad vaid enda hõimukeelt valdav ning riidetükikest ümber puusade kandev ja kitsi karjatav mees ning kriitvalge kostüümiga ning kontsakingade ja parukaga end poole heledamaks valgendanud kohalik ärinaine ning mitte keegi ei leia selles midagi erilist, selles on midagi võluvat. Inimestel lastakse olla need, kes nad on.
Loomulikult ei saa unustada hetki, kus ma eraldatud rändkarjastega õhtul lehmanaha peal juttu ajasin ja nende isetehtud flöödiga muusikat kuulasin, kuidas ma sealsamas 2 tundi mootorrattaga sõitsin, kuidas ma esimest korda kaamlit nägin:) Kuidas ma poolkõrbes öösel kell kolm mäeharjal istudes vaikust kuulasin, milline vaade avanes Kabarneti orbudekodu hoovist great rift valleyle. Kuidas ma kaks korda skorpioniga kohtusin. Või India ookeanis jalutasin. Kuidas ma ärkasin öösel üles selle peale, et jõehobu sõi mu telgi kõrval rohtu. Võib-olla oli see sama jõehobu, kes must õhtul 5 meetri kauguselt rahulikult mööda jalutas. Kuidas ma hommikul kell kuus autokastis koos kohalikega juuste lehvides päikesetõusu vaatasin. Kuidas ma sain sõpru. Kuidas ma naersin kohalike valgetega kohalike keenlaste ja üldse elu üle Keenias. Kuidas me autodega kuskil laavasel alal ringi seiklesime.

Kuidas me tegime ühel päeval 1000 pilti, sest nii ilus oli. Kuidas ma olin tohutult väsinud, et iga mu jalutuskäik tänaval oli kui etteaste ja etendus kohalikele. Kuidas terve küla kohalikud teadsid täpselt, kus ma elan või kuhu ma tavaliselt jalgrattataksoga reisin. Kuidas ma sain tomatit odavamalt kui kohalikud, sest ma olin püsiklient. Kuidas keenlased laulavad...ma võisin tunde kuulata. Kuidas mulle meeldis jalutada slummide tänaval, lihtsalt jalutada. Kuidas ma ronisin enda pisikese mäe otsa linna ääres ning kohalik tüdruk mulle häbelikult naeratas. Kuidas võõras poiss läks mulle õhtul joostes soola ostma ning tõi selle siis mu kodu uksele. Kuidas ma peale 4 kuud Keenias elamist ikkagi soola ostes 5 shillingiga (7 senti) tünga sain ning ei suutnud seda uskuda:)

Või kuidas me jalutasime 2 tundi mäe otsa, vaadates kodu see aeg selja taha jäävat imelist vaadet ning lõpetasime enda rännaku mäe otsas tutvutud kohalike juures kodus riisi süües. Unustamata muidugi ugalit, selle kätega söömist ja ugali kokkamiskursuseid nelja kohaliku mehe poolt.

Hetkel lõpetan meenutustega enne, kui hoogu satun.

Aga jah.

Aasta on möödas ning võin siin nüüd öelda, et kes teab, äkki on teil kunagi jälle siia blogisse asja ja siis juba mitte ainult meenutusi lugema:)