Sunday, August 16, 2009

Loetud tunnid.

Saatsin just Esthrile Shiandasse sõnumi, küsides muuhulgas ka ühe mulle südamesse jäänud silmavähki ja AIDSi põdeva naise käekäigu järgi. Ise samal ajal mõeldes, et tegelikult tahaks teda ise näha. Järgmine mõte oli, et kui kunagi tagasi tulen, küll siis näen. Aga. Teda siis vist enam ei ole. Reaalsus jõudis kohale.

Kahe päeva pärast olen sel ajal juba Londonis. Naljaks on isegi mõelda selle peale, et tagasi lähen. Olen kohanenud ja sisse elanud...harjunud.

Hetkel Mombasas, öösel rongiga Nairobisse, seejärel Nakurusse asjadele järgi...noh keda ma tegelikult ikka petan. Jätsin need asjad ma sinna jee sellepärast, et nii on mugavam. Tegelikult tahan veel viimast korda endale kalleid inimesi näha ja neile korralikult head aega öelda. Siin on mõne kuuga tekkinud inimesi, kellel on tõesti südamest kahju, et ma lähen...ja minul on ka kahju minna.

Samas. Tunne on selline, et olen valmis minema. Elasin siin teadmisega, et sel kuupäeval lähen ning see pani mind oluliselt rohkem tegutsema. Need kuud siin andsid mulle palju rohkem, kui ma oodata oskasin ning olid kaugelt rohkem seiklusrikkad. Ja ausaltöeldes sain ma palju paremini hakkama kõigega, kui ma kartsin. Noh, mitte ei kartnud, aga ma ei lootnud, et suudan kõigega nii hästi hakkama saada.

Kui nüüd see blabla siin ära lõpetada, siis käisime jälle politseis. Reet, kotid on käes!!!!!!!!!! Kriminaalpolitseinik isiklikult ostis need mulle. Ja selle toreda nn heategevusorgiga lubasid nad hiljem isiklikult tegeleda. Sellised on lood.

Vabandused, et blogi nii hõredaks jäi, aga see on vist hea märk. :)
Aga nagu lubatud, ega mu PIKEMAD memuaarid kuhugi jää....nad on teel:)

1 comment: