Tuesday, June 16, 2009

argipäev

ärkasin millegipärast umbes pool 7. Mõtlesin, et tuleb juhust kasutada ja fotokaga paar päikesetõusu jäädvustada. Viskasin kiiresti midagi selga-jalga, et korraks õue minna ning sujuvalt ja endale märkamatult liikusin hoopis külakeskuse poole. Seal nägin ühte pildistatavat meest kohalikke pirukaid vorpimas ning kaheldes küsisin luba pildistada. Mees oli väga sõbralik ning juttu jätkus järgnevaks 3 tunniks, vahepealsete hetkedega, kus inimesed käisid palumas, et ma neid pildistaks, kus mind kutsuti teed jooma ja seejärel tehti chapati (kohalik pannkook) välja, leidsin ühe tegelase, kes meie projekti toetab ning külastasin ühte naist, et tema last pildistada. Poole kümne ajal jõudsin koju, kus Christian kommenteeris, et tahtis hommikul pildistama minna, aga mina ja fotokas olime kadunud.

Ch üritas hommikusööki teha, mina pesin pead... kõik tegevused käivad pooleldi õues siin niikuinii ja vahepeal ajasime enda landlordiga juttu, planeerides ühist reisi. Seejärel sadas sisse paar liiget meie praegusest töögrupist ning samuti meie pundist värske isa, kes enda lapsele nimeks pani Christian. Kui oleks tüdruk sündinud, siis ta oleks Janika pannud...ehee... Igastahes mingi arutelu käis, misjärel enamus lahkus ning ma tegin Ch-nile selgeks, et tema supp pole söödav ning andsin selle lahkelt värskele isale, kes kurtis, et laps olevat öö otsa karjunud...arvata on...

Ma võtsin aega lugeda kohalikku naisteajakirja ning seejärel asusin teele meie loodud kohviku poole, kus Esther mind juba ootas, tegi omalt poolt järjekordsed tee ja chapati välja ning suundusime koos 20 lapsega neid HIV testima. Loomulikult on igas haiglas oma debiilik, nii ka selles. Kõige kõvem mutt oli loomulikult registraator, kes mölises igas vales kohas... Nimelt meil oli aeg kell 14.00 ja siis oli tal ütlemist, et miks meie, kes aja kirja panime ja õigeks ajaks kohale tulime, saame enne neid, kes on seal juba natuke aega oodanud. Vaat ei tea küll. üldiselt ei saanud ta sellest teemast tükk aega üle ning tegi vastavaid kommentaare. Oi, ma oleks talle öelnud, et nagu kas mind ainsana huvitavad need orvud siin või mis on ta probleem... Hiljem ma demonstratiivselt seisin järjekorras mingi mõttetuse pärast ning ignoreerisin pakkumisi mind vahele võtta. Selleks, et ma oleks sellele tädile midagi ütlema hakanud, oleks eelduseks olnud mingi temapoolne teoreetiline mõistusealge, aga selle puudumisel ei hakanud ma meie aega raiskama, arusaamist sealt niikuinii poleks oodata olnud.

Kõik seekordselt testitud olid negatiivsed, eelmise korra positiivsele leiule saime kuhja tasuta ravimeid ning homme lähen 6-aastasega koos tripile, et talle põhiravim tuua. Samuti sain teada, et meie hetkel haiglas oleva tüdruku isa suri... tema päästmiseks oleks ma pidanud siia paar kuud varem jõudma. 

Koju jalgrattataksoga sõites läks tuju veidi paremaks, kuna just oli tore inimene. Kodus ootas mind ees koristatud maja ja mõned küünlad ja lilled ja toit...

Täitsin seina peal oleva homse päevaplaani ning ajasime natuke, nii mõned tunnid juttu Keenia kui sellise üle.

No comments:

Post a Comment