teisipäev, 30. juuni 2009

Kui mult keegi kunagi küsib, mida ma olen elus korda saatnud, siis ma vastan: "Azina sai terveks."

Tütarlapsel oli osteomüeliit ning ma avastasin ta Sikulu külast. Viisin arstile, kus siis kõik kohe väga kiiresti liigutama hakkasid. Enne oli tüdruk 2 kuud sama haigusega kodus istunud, kuna tal polnud raha isegi mitte haiglasse sõiduks.

Kui ma oleks selle tüdruku sinna edasi passima jätnud, poleks ma öösel magada saanud,

2 nädalat haiglas, 1 kodus ja nüüd julgen öelda, et ta saab terveks.


reede, 26. juuni 2009

ärge muretsege

Tere.

Teadaanne teemal, et pikemad jutukesed Keenia teemadel valmivad pikema aja jooksul. Ehk siis need on praegu mu arvutis. Eile lugesin kokku 33 lk. Aga ma alles üleeile sattusin hoogu. Kui seda juttu on vähemalt kaks korda rohkem, siis avalikustub see...Niiet mitte ma ei ole enda kirjutamisvõimet kaotanud, vaid kes kannatab, see kaua elab. Lihtsalt vahepeal ei olnud mul võimalust arvutit kasutada ja kui nüüd see on, tuleb kaotatud aeg tagasi teha, seega...pikemad memuaarid tulevad, oodake vaid veidi.

Kuid siinkohal tasuks äramainimist mu viimase aja suurem seiklus viisa pikendamisega, kus ma jälle hoogu sattusin, vihastasin ja mingi ülemuse jutule läksin (noh tegelikult saadeti, kuna ülejäänutel viskas must kopa ette). Nagu reaalselt, vabatahtlikuks olemise maks 2000 kroooni?????? Seda lisaks kõikidele muudele normaalsetele maksudele. (Nad nõuavad, et mul oleks mingi tööloa moodi asi) See oli nii absurdne, et ütlesin neile irooniat täis häälega, et ma just täna, siin ja praegu lõpetasin enda vabatahtliku töö ja nüüdsest olen turist. Läks paar tundi vaidlusi, aga seda maksu ma ei maksnud. Loo moraal: viisakuse turuväärtus Keenia ametiasutustes on umbestäpselt null - sellega ei saavuta niikuinii midagi, nahaalsus - sellest nad saavad aru.

kolmapäev, 17. juuni 2009

Päev Benjaminiga

Täna hommikul kell 8.30 ma ärkasin ja 8.33 oli ukse taga Esther koos Benjaminiga. Jalutasin siis paljasjalgse poisiga bussi peale, et lähimasse haiglasse sõita. Benjamin on 4-aastane ja nädal aega tagasi selgus testimise käigus, et ta on HIV-positiivne. Haiglas oli seekord üllatavalt normaalne med-õde, kes oli mures kogu kupatuse pärast ehk ka siis perekonna ja üldise edasise tuleviku pärast. Homme läheme jälle haiglasse ja teeme testi, saamaks juba täpsemat infot, kui kaugele viirus arenenud on. Läksime koos Benjaminiga meie kohvikusse sööma ning ma shoppasin talle kohalikult turult jalanõud. Inimeste suhtumine on siin väga teistsugune kui sa kuhugi lapsega lähed, kõik on väga sõbralikud ja paljud küsivad, et kas ta on lapsendatud. üldiselt mulle lapsed väga koostööks ei sobi aga Benjamin on kõige ägedam laps, keda ma näinud olen. Tänane päev on mulle südamesse kirjutatud.


teisipäev, 16. juuni 2009

argipäev

ärkasin millegipärast umbes pool 7. Mõtlesin, et tuleb juhust kasutada ja fotokaga paar päikesetõusu jäädvustada. Viskasin kiiresti midagi selga-jalga, et korraks õue minna ning sujuvalt ja endale märkamatult liikusin hoopis külakeskuse poole. Seal nägin ühte pildistatavat meest kohalikke pirukaid vorpimas ning kaheldes küsisin luba pildistada. Mees oli väga sõbralik ning juttu jätkus järgnevaks 3 tunniks, vahepealsete hetkedega, kus inimesed käisid palumas, et ma neid pildistaks, kus mind kutsuti teed jooma ja seejärel tehti chapati (kohalik pannkook) välja, leidsin ühe tegelase, kes meie projekti toetab ning külastasin ühte naist, et tema last pildistada. Poole kümne ajal jõudsin koju, kus Christian kommenteeris, et tahtis hommikul pildistama minna, aga mina ja fotokas olime kadunud.

Ch üritas hommikusööki teha, mina pesin pead... kõik tegevused käivad pooleldi õues siin niikuinii ja vahepeal ajasime enda landlordiga juttu, planeerides ühist reisi. Seejärel sadas sisse paar liiget meie praegusest töögrupist ning samuti meie pundist värske isa, kes enda lapsele nimeks pani Christian. Kui oleks tüdruk sündinud, siis ta oleks Janika pannud...ehee... Igastahes mingi arutelu käis, misjärel enamus lahkus ning ma tegin Ch-nile selgeks, et tema supp pole söödav ning andsin selle lahkelt värskele isale, kes kurtis, et laps olevat öö otsa karjunud...arvata on...

Ma võtsin aega lugeda kohalikku naisteajakirja ning seejärel asusin teele meie loodud kohviku poole, kus Esther mind juba ootas, tegi omalt poolt järjekordsed tee ja chapati välja ning suundusime koos 20 lapsega neid HIV testima. Loomulikult on igas haiglas oma debiilik, nii ka selles. Kõige kõvem mutt oli loomulikult registraator, kes mölises igas vales kohas... Nimelt meil oli aeg kell 14.00 ja siis oli tal ütlemist, et miks meie, kes aja kirja panime ja õigeks ajaks kohale tulime, saame enne neid, kes on seal juba natuke aega oodanud. Vaat ei tea küll. üldiselt ei saanud ta sellest teemast tükk aega üle ning tegi vastavaid kommentaare. Oi, ma oleks talle öelnud, et nagu kas mind ainsana huvitavad need orvud siin või mis on ta probleem... Hiljem ma demonstratiivselt seisin järjekorras mingi mõttetuse pärast ning ignoreerisin pakkumisi mind vahele võtta. Selleks, et ma oleks sellele tädile midagi ütlema hakanud, oleks eelduseks olnud mingi temapoolne teoreetiline mõistusealge, aga selle puudumisel ei hakanud ma meie aega raiskama, arusaamist sealt niikuinii poleks oodata olnud.

Kõik seekordselt testitud olid negatiivsed, eelmise korra positiivsele leiule saime kuhja tasuta ravimeid ning homme lähen 6-aastasega koos tripile, et talle põhiravim tuua. Samuti sain teada, et meie hetkel haiglas oleva tüdruku isa suri... tema päästmiseks oleks ma pidanud siia paar kuud varem jõudma. 

Koju jalgrattataksoga sõites läks tuju veidi paremaks, kuna just oli tore inimene. Kodus ootas mind ees koristatud maja ja mõned küünlad ja lilled ja toit...

Täitsin seina peal oleva homse päevaplaani ning ajasime natuke, nii mõned tunnid juttu Keenia kui sellise üle.

Hommikust

Kui magama lähed kell 01.00 ja uni kell neli öösel ära läheb, siis on see märk sellest, et oled kohanenud. ööd on alati produktiivsemad olnud minu jaoks kui päevad. Vahepealne tegevuskava tuleb ka siia jäädvustada...ehk siis:

  • kiirlahkumine Shinyalu külast, kuna juba pikemat aega probleeme valmistanud müstiline haigus andis endast üha hullemini märku - suundusin Kisumu parima haigla poole ja õigesti tegin, sest need mitteparimad siin kriitikat ei kannata
  • paaritunnine testimine, mille käigus sain teada, et malaariat mul pole, küll aga on üks bakter
  • kotitäis rohtusid, 5 päeva ravi ja elu oli jälle endine
  • teekond Nairobisse, hotelliotsingud koos järjekorde sujuvalt külje alla ujunud abilisega ning leidsingi VAATEGA toa
  • Hommikune Christiani äratoomine lennujaamast
  • PIZZZZZZZZZZZZZZA - eriti veel kaks 1 hinnaga
  • välkkiire otsus järgmisel päeval safarile minna 
  • erinevate turismikontorite külastus ja minupoolne mölisemine potensiaalsete tüngategijatega
  • 3 päeva tsiviliseeritud elu koos teiste valgenahkadega
  • tankimis- ehk ümberpakkimispeatus hetkel lao mõõtmed omandanud Janeti kodus Nakurus
  • bussisõit tagasi Lääne-Keeniasse
  • 2 päeva elu Estheri perekonnas koos Ugali ja muude delikatessidega
  • 2 päeva otsisid keenlased meile kodu
  • meile ei sobinud mitte ükski
  • 5 minutiga leidsin endale ise kodu, pole see nii võimatu midagi
  • maksime 2 kuu ja 3 toa eest kokku 1000 krooni ja kolisime sisse
  • ülejäänud nädal on üks suur must auk, mil tegelesime selle külaarendusprojektiga hommikust õhtuni, tulemusi saab varsti juba ühelt teiselt netileheküljelt näha

Mainimist tasuks veel:

  • mu esimene päris oma kodu on Keenias
  • meil on äge landlord, Tom...
  • hääletasin Christianile meie esimesel õhtul uues kodus kell 00.00 öösel auto, et ta saaks haiglasse - mingi kõhuteema
  • vahepeal on täiesti võimatu keenlastega asju ajada
  • Esther on äge
  • muuseas, me avasime siin kohviku, mille kasum esimesel 5 päeval oli 400 krooni - Keenia kohta päris arvestatav summa - mis kõik läheb investeerimiseks heategevusse
  • meil on veel PROJEKTE
  • ja muidugi...tulge külla! meil on vaba külalistetuba kuni 7. augustini...9-11 juuli on juba kinni, siis tulevad couchsurferid Prantsusmaalt
  • kohalikud lapsed käivad igal õhtul uksele koputamas lausega "tahame eesti keelt õppida"... ja mina õpin siis suahiili keelt
  • leidsime siit külast veel ühe hullu valge inimese - Joe USAst, medvend - ja vahetasime kogemusi
  • lähim arvestatav pood on 22 km
  • meie koduasula nimi on Shianda
  • väljas hakkab juba valgeks minema ning uus päev on ees..., sisaldades endas HIV testimist 20 lapsele, kohtumist külavanemaga ning kodulehega tegemist ja loomulikult ka meie kohviku külastamist
  • P.S alates 7. septembrist leiab mu seljakoti koos minuga Rootsist asumiselt - vähemalt selle aasta lõpuni, aga arvatavasti aastaks
  • Eesti saabun 19. august, enne seda tuleb siin veel mõned asjad korda saata

kolmapäev, 10. juuni 2009

Päris tunne

Täna võin rahuliku südamega magama minna. On tunne, et ma tõesti tegin midagi ära.
Jutt on pikk...vahepeal on päris palju juhtunud, arendame Lääne-Keenias ühte väikest küla...neil inimestel on tõesti abi vaja.

Täna organiseerisime HIV testimise päeva ühe või mõlemad vanemad kaotanud lastele. On inimesi, kes isegi ei tule selle peale, et kuigi kliinik on kodust 500 meetrit ja HIV test tasuta ning ema suri AIDSi tõttu, et võiks testima minna. Seega tuleb orgunnida... Nad said isegi koolist vaba lõunapooliku selleks. 14st esimesest testitust avastati HIV ühel. Ta hakkab koheselt ravi saama. Vaatasin seda väikest poissi, kelle vend testitulemust nähes nutma hakkas ning kes ise silmnähtavalt haige välja nägi, püüdes meie tähelepanu juba enne testimist...ja mõtlesin, mis oleks temast saanud siis, kui ma ei oleks siia väikekülla tulnud ning kõik vahepeal üleelatu tundus tühisena. Loodan, et juba varsti ta seisund stabiliseerub.
Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist