Saturday, May 9, 2009

Vahepeal tundub mulle...

...et elan mingis teises reaalsuses:)

Siin uues kohas igavuse üle kurta ei saa. Pole mingit niisama passimist, seega kasutan vaba 20 minutit, et kajastada enda viimaste päevade seiklusi.

Üleelile otsustasin korraldada väikese koosviibimise kõigile inimestele, keda ma Nakuru linnas kohanud olen ja kellega hästi läbi saanud olen. Korraldasin külalistele Eesti teemalise mängu, mille jaoks printisin wikipediast teksti, lasin neil selle läbi lugeda ning siis esitasin selle põhjal Eesti kohta küsimusi. Üks poiss, kes muide töötab koristaja-maalrina, vastas vaid 1 küsimuse valesti. Tal oli ikka väga hea mälu.




Järgmine hommik algas vara. Mu koti kokku ja lahti pakkimine võtab aega umbes 10 minutit. Seega 10 minutit pakkimist, misjärel jätsin üleliigse tavaari Janeti poole ning asusin teele Kakamega poole. Reisimine siin on lihtne. Printisin vabatahtlike keskusest saadetud juhised välja ning asusin teele. Nüüd on mul ju isegi lõpuks Keenia kaart, mille ostsin ühest Nakuru raamatupoest. 

Jalutasin matatujaama...kus on neid umbes 100 (ja seda aint 1 jaamas) ning umbes 2 sekundi pärast oli mu ümber kolm-neli piletimüüjat, kõik püüdmas ära arvata, kuhu ma lähen. Ütlesin enda soovitud koha ning olin 30 sekundiga õige bussi juures, millele järgnes hinna normaalseks saamine (et mitte turistihinda maksta) ning matatus ootamine - oma 40 minti, kuna peab ootama, kuni see asi täitub. Teekond oli üllatavalt rahulik. Sõitsime Lääne-Keeniasse, mis on ROHELINE! Nagu oleks teise riiki sattunud. Matatu vahetamine läks veel kiiremalt, aega võttis 20 sekundit - piletimüüjad viisid mu jälle õige matatuni. Selle 20 sekundi jooksul pakuti mulle kõike alates taksost, lõpetades hotelliga. 

Jälle 40 minutit täituvas matatus ootamist, päeva teine abieluettepanek (2 tükki on nagu päevanorm) aaa.... naljakas seik ka. Nimelt olen ma harjunud pidevalt valmis olema, et võin petta saada, kuna valge olen. Orbudekodu poolt saadetud juhistes kirjutati, et maksa 150 shillingit, et saada Khayagasse, mis on Kakamega lähedal. Ma arvasin, et ju siis on hind sama, mis Kakamegasse ning kui mult küsiti, kuhu ma l2hen, vastasin Kakamega ning pileti eest küsiti 200 shillingit. Ma ytlesin et, EI, ma maksan ainult 150. Ja minutise kauplemise järel saingi 150 shillingilise pileti. Veidi hiljem tuli välja, et pilet Khayagasse on 150, Kakamegasse 200 ning kõik teised (keenlased) maksid 200 shillingit, aga mulle anti odavam pilet....hakka või iga kord tingima:)


Teen kiirelt. Täna hommik. Asusin aeda värvima....oli lõbus...siin on PALJU valgeid inimesi, umbes 5, mis on mu siinoleku rekord ning ma tunnen end kuidagi tsiviliseeritult. Mu toas on dušš, laud, voodi, lamp, KRAAN, peegel.... naljakas nimekiri jah, aga need asjad tegid mind väga õnnelikuks, pole neid veel siiamaani sellises koosluses näind Keenias.


EDIT: eilne päev jätkus peale värvimist mootorrattasõiduga lähimasse "linna", külla orbudekodusse. Mootorrattad mulle meeldivad...Peale jalgpalli orbudekodu lastega läksin linna ning lasin oma tossud ära parandada. Terve väike linn oli kui üks suur turg ning mul oli kahju, et ma enda fotokat kaasa ei võtnud. Tagasitee möödus mootorratta tagaistmel vihmas ja tuules jänesetoidu kotti kinni hoides. Õhtul laulsime koos laule. Oli väga hea tunne jälle muusika sees olla. Neil on siin 4 kitarri, süntekas ja trumm ja inimesed, kes oskavad laulda.

No comments:

Post a Comment