Saturday, May 16, 2009

KISUMUS

Oeh. Elu on seiklusrikas:)

Eile alustasin siis enda puhkusega siin Kisumus. Astusin matatust maha ning esimese asjana lasin enda teised jalanõus ära parandada. Valisin kõige asjalikumana tunduva kingaparandaja umbes 25st mehest ning istusin seal ja ajasin juttu, töö oli kiire ja korralik.

Edasi võtsin suuna eeldatavasti linna peatänavale ja hakkasin jalutama eeldatava keskuse poole. Ei möödunud kahte minutitki, kui juba oli mu uus "sõber" kõrval juttu ajamas. Kuna mul giidi just vaja oligi, siis ajasin juttu ja lasin tal sujuvalt end juhatada järve äärde.

Peale seda jõudsime ka mu soovitud "hotellini". Hotell nägi välja ägedam, kui ma ootasin ning oli odavam kui ma eeldasin, niiet elu oli ilus. Minu toa aknast avanes vaade rohelusele ning Aafrika suurimale mageveejärvele, Victoriale. Kui ma avastasin, et sellel kohal on supervaatega rõdu ning soe vesi, tundus elu täiuslik. Oli natuke isegi naljakas olla peale 7-nädalat pidevat elu ainult inimeste keskel lõpuks oma toas. Veel lõbusam oli avastada peale seda, kui ma rõõmsalt riideid vahetanud olin ja dussi all käisin, et minu toa akna taga pole mitte mu isiklik rõdu, vaid hoopis trepp, mida mööda mõningad inimesed jalutasid...ehee...kardinad kiiresti ette ja elu läks edasi.

Seejärel tegin seda, millest ma mitu nädalat olin unistanud. Läksin siinsesse parimasse restorani ning tellisin kõike, mida tahtsin ehk siis hakklihapitsat ja apelsinimahla. See oli nii imelik hetk. Kõik oli seal hästi ilus ja rahulik ja vaade ja sõbralikud teenindajad. Istusin seal päris tükk aega ning seejärel asusin linna avastama. Jalutasin ringi ning jälle oli imelik hetk. Nimelt võib Kisumu kohta julgelt LINN öelda. Ma ootasin ja eeldasin midagi Nakuru taolist, aga ma tundsin ennast mingil määral isegi inimesena, nagu LINNAS. Ma väga nautisin seda tunnet. Käisin vist kohalikus kõige paremas supermarketis shoppamas... See oli ka omamoodi inimlik kogemus. Õhtul istusin rõdul ja vaatasin päikeseloojangut ning üritasin natuke kirjutada. Samuti möllasin kaartide ja muude vidinatega, mis homme Keeniast Eesti poole hakkavad liikuma. Oli produktiivne õhtu.

Hommikul ärkasin 6.45 ja polnud võimeline enam magama jääma. Plaanisin küll magada vähemalt üheksani, kuid ei. Mu unerežiim on lõplikult rikutud. Olen 7 nädalat järjest ärganud kell 7 ja magama läinud poole kümne paiku, niiet ei jäänudki muud üle, kui tõusta üles ning minna jõhkra vaatega rõdule kirjutama ja vaadet nautima. Peale seda tahtsin süüa ning jalutasin eile leitud kohalike elanike söögikohta, mis näeb välja järgmine: pott lõkkel, pann ka ning nemad aga kokkavad ning sina istud kivile ning ootad süüa. Kusjuures oli lauateenindus. Istusid aga maha enda kivile ja siis tuli kohalik tädi su juurde, küsis, mida tahad ning tõi selle lauda ja vaade oli parim mu elus siiani.

Igastahes astusin julgelt ligi, natuke imelikult vaadati, et mina sinna sööma läksin, aga toit oli seda väärt. Peale 4-kroonist hommikusööki asusin asja ajama.

Pilte:

Pastor minu toast lahkumas!!! Teine läheb pühapäeval ära, siis saab äkki rahulikumalt hingata.

Keenia tüdrukud Esther ja Violet lugemas meie "kohustuslikku kirjandust, milles me lapsi testime. Ma olen jõhkrat "karjääri teinud", lugesin 4 raamatut nädalaga, teised lugesid 1-2.

No comments:

Post a Comment