neljapäev, 28. mai 2009

esmaspäev, 25. mai 2009

Seidi

...saatsis mulle mõned uued endakirjutatud lood.

On kirjeldamatult hea tunne olla keset Aafrikat ning kuulata klappidest Seidit...

laupäev, 23. mai 2009

Leidsin selle, mida ma otsisin...

Viimased päevad on olnud produktiivsed. Nimelt leidsin ma kaks hakkajat keenia tütarlast, kellel on vastav haridus ning kes tahavad hakata arendama enda piirkonda. Käisin ka nende piirkonda vaatamas ning leidsin inimesed, kellel oleks väga abi vaja. Loodan nii Eesti, Keenia kui ka teiste riikide sõprade abiga alustada projekti, et luua organisatsioon selles piirkonnas, mille juhtideks oleks need kaks Keenia tüdrukut ning mina toetaks neid nii kuidas võimalik. Neil on väljatöötatud detailne plaan selle organisatsiooni tööks, üritan ka netilehekülje luua mõne päeva jooksul ja siis juba natuke rohkema informatsiooni.

kolmapäev, 20. mai 2009

Ei saa mitte paigal olla

Pühapäeva veetsin koos kohalikega erinevates sõiduvahendites, olles teel mäe poole, mis oli umbes 20 km eemal tsivilisatsiooni lõpust ning asus tee lõpu kõrval. Aga nagu Veiko kunagi minu kohta ütles, siis mulle ei piisa teadmisest, et see mägi või küla seal asub, ma pean seda ise nägema.




Turisti elu pole lihtne...ikka võssis
Turisti elu helgemad hetked

Tegelikult ma isegi ei teadnud, et pilti tehakse...ehee

Kohalikke noormehi lantimas, nagu ikka...

Jutupaus

Victoria järv

Buss on ikka universiaalne transpordivahend


Võite 3 korda pakkuda, kus ma asusin

laupäev, 16. mai 2009

KISUMUS

Oeh. Elu on seiklusrikas:)

Eile alustasin siis enda puhkusega siin Kisumus. Astusin matatust maha ning esimese asjana lasin enda teised jalanõus ära parandada. Valisin kõige asjalikumana tunduva kingaparandaja umbes 25st mehest ning istusin seal ja ajasin juttu, töö oli kiire ja korralik.

Edasi võtsin suuna eeldatavasti linna peatänavale ja hakkasin jalutama eeldatava keskuse poole. Ei möödunud kahte minutitki, kui juba oli mu uus "sõber" kõrval juttu ajamas. Kuna mul giidi just vaja oligi, siis ajasin juttu ja lasin tal sujuvalt end juhatada järve äärde.

Peale seda jõudsime ka mu soovitud "hotellini". Hotell nägi välja ägedam, kui ma ootasin ning oli odavam kui ma eeldasin, niiet elu oli ilus. Minu toa aknast avanes vaade rohelusele ning Aafrika suurimale mageveejärvele, Victoriale. Kui ma avastasin, et sellel kohal on supervaatega rõdu ning soe vesi, tundus elu täiuslik. Oli natuke isegi naljakas olla peale 7-nädalat pidevat elu ainult inimeste keskel lõpuks oma toas. Veel lõbusam oli avastada peale seda, kui ma rõõmsalt riideid vahetanud olin ja dussi all käisin, et minu toa akna taga pole mitte mu isiklik rõdu, vaid hoopis trepp, mida mööda mõningad inimesed jalutasid...ehee...kardinad kiiresti ette ja elu läks edasi.

Seejärel tegin seda, millest ma mitu nädalat olin unistanud. Läksin siinsesse parimasse restorani ning tellisin kõike, mida tahtsin ehk siis hakklihapitsat ja apelsinimahla. See oli nii imelik hetk. Kõik oli seal hästi ilus ja rahulik ja vaade ja sõbralikud teenindajad. Istusin seal päris tükk aega ning seejärel asusin linna avastama. Jalutasin ringi ning jälle oli imelik hetk. Nimelt võib Kisumu kohta julgelt LINN öelda. Ma ootasin ja eeldasin midagi Nakuru taolist, aga ma tundsin ennast mingil määral isegi inimesena, nagu LINNAS. Ma väga nautisin seda tunnet. Käisin vist kohalikus kõige paremas supermarketis shoppamas... See oli ka omamoodi inimlik kogemus. Õhtul istusin rõdul ja vaatasin päikeseloojangut ning üritasin natuke kirjutada. Samuti möllasin kaartide ja muude vidinatega, mis homme Keeniast Eesti poole hakkavad liikuma. Oli produktiivne õhtu.

Hommikul ärkasin 6.45 ja polnud võimeline enam magama jääma. Plaanisin küll magada vähemalt üheksani, kuid ei. Mu unerežiim on lõplikult rikutud. Olen 7 nädalat järjest ärganud kell 7 ja magama läinud poole kümne paiku, niiet ei jäänudki muud üle, kui tõusta üles ning minna jõhkra vaatega rõdule kirjutama ja vaadet nautima. Peale seda tahtsin süüa ning jalutasin eile leitud kohalike elanike söögikohta, mis näeb välja järgmine: pott lõkkel, pann ka ning nemad aga kokkavad ning sina istud kivile ning ootad süüa. Kusjuures oli lauateenindus. Istusid aga maha enda kivile ja siis tuli kohalik tädi su juurde, küsis, mida tahad ning tõi selle lauda ja vaade oli parim mu elus siiani.

Igastahes astusin julgelt ligi, natuke imelikult vaadati, et mina sinna sööma läksin, aga toit oli seda väärt. Peale 4-kroonist hommikusööki asusin asja ajama.

Pilte:

Pastor minu toast lahkumas!!! Teine läheb pühapäeval ära, siis saab äkki rahulikumalt hingata.

Keenia tüdrukud Esther ja Violet lugemas meie "kohustuslikku kirjandust, milles me lapsi testime. Ma olen jõhkrat "karjääri teinud", lugesin 4 raamatut nädalaga, teised lugesid 1-2.

kolmapäev, 13. mai 2009

tänane päevauudis

Kuidagi sujuvalt ja jutu sees sain teada, et ka teine naine mu toas on PASTOR onju.... õnneks tulid eile 2 noort tüdrukut, kellel on päris hea tekst. Eile oli pikk diskussioon keenia meeste teemal, need arvavad siin, et naise kohus on olla abikaasa ja ainut abikaasa, mis ilmselgelt ei meeldinud mu uutele toanaabritele, kes mehi paika panid. Tervitan siinkohal supernaisi 337.

Mainiks veel ära, et täna oli ka RIIIIIS, õhtul ma ei söönud. Mul on plaan minna nädalavahetuseks taastuma ehk siis esimene päev üksi hotellis (eelmises taolises sisustasin õhtut enda plätuga prussakaid tappes, see oli nagu hobi või nii) ja teine päev vast saab siinsesse kuulsasse metsa matkama:) Ja kuna ma hetkel elan külas, kust ma õnneks leidsin küpsiseid müüva poe isegi (siin on umbes 30 poodi elaniku kohta, igaühes müüakse umbes 5 asja: seep, sai, maisijahu, kokakoola, küpsised jne), kuid ootan enda LINNA minekut, täna koostasin juba nimekirja, mida poest osta, et midagi toomata ei jääks, muidu jälle 2 nädalat unista siin sokolaadist...

Oeh, näljane räägib ikka toidust onju. Ei, siin saab süüa, aga üksluiselt. Ah ja... valin enda hotelli selle järgi, et kus on KUUM vesi, äkki saan Keenias oldud aja jooksul siis 2. korda KUUUUUMA dussi alla. Mul polegi siin ühtegi omaette oma toas oldud päeva olnud, niiet ooootan. Vabal ajal loen aga meie inglise keele õppeprogrammi raamatuid, et lastele kavalamaid küsimusi esitada.

Täna kasutasin mingit kirka moodi asja ja istutasin mingeid imelikke taimi.

Muide. USAkas ütles mulle kell 20.00, et läheb magama...ma mõtlesin, et teeb nalja. Imelikud inimesed. Muide kui ma eile kell 22.00 enda tuppa jõudsin, siis üks PASTORITEST kommenteeris pühalikul häälel, et ALLES NÜÜD jõudsid...

Tegin uurimistööd selle piirkonna kohta siin, kui Sul on aint 2 päeva aega trippida, siis peab plaan juba valmis olema.

Esimene pastor lahkub pühapäeval ja teine kutsus mind pühapäeval enda teenistusele, kuid "kahjuks" olen ma matkamas.

Liiga palju pastoreid. Ei, nad on toredad, aga siiski pastorid.

P.S ma unustasin Nele sünnipäeva ära. Mitte et ma ta sünna kuupäeva ei teaks, aga ma ei tea üldse kuupäevi, kuna nendel pole tähtsust. Vabandused seega Nele poole.

teisipäev, 12. mai 2009

ehee

Põhimõtteliselt ma arvan, et päeva uudiseks võib vabalt olla, et ma elan ühes toas koos keenlasest pastori ning ühe teise tegelasega, kes on 4 aastat usuteadust õppinud. Iga päev tutvun lähemalt siinsete inimestega, kellel igaühel on rääkida lugu, enda lugu.

Eile tegin õhtusööki koos mehega, kes sündis Argentinas, elas Austraalias ning tarbis palju narkootikume, tubakat, alkoholi jne...Kuni hakkas usklikuks, mis tema puhul väljendub pigem "normaalseks" hakkamises. Ning nüüdseks on ta üle 3 aasta Keenias elanud ning veab seda projekti siin. Teine isikus, kellega ma koos aeda rohisin, on pärit USAst ning on Keenias 3. korda, ta on mustanahaline, seega aetakse teda pidevalt kohalikega segi, mis on naljakas. Tema otsustas peale keskkooli, et ta lihtsalt ei lähe ülikooli, kuna nagu ta väitis, USAs tema tutvusringkonnas lähevad inimesed ülikooli, et hakata tulevikus kõrget palka teenima ning talle see mentaliteet ei meeldinud. Seega vanemate jaoks oli ta nagu kadunud laps ning kui ta ütles, et läheb Keeniasse vabatahtlikuks, siis nende jaoks vist oligi kõik selle lapsega. Kolmas isiksus on neist isegi kõige huvitavam, ta on UK-st ning viimased paar aastat pole juba raha kasutanud (v.a lennukipiletite jaoks ja söök mõnes kohas). Ta reisis 2,5 aastat USAs põhimõtteliselt ilma rahata, osaledes erinevates projektides, mis pakuvad vastutasuks vabatahtliku töö eest sööki ja elamist, hääletas jne. Enne ja peale seda on ta sama teinud Keenias. Tal oli lugusid... Ma jätkan huvitavate inimeste leidmist. Peaks selle pastoriga ka veidi juttu ajama.

Igapäevaselt külastame hommikuti umbes 4 tundi erinevaid koole ning testime lapsi, kes peaks olema mõned raamatud inglise keeles läbi lugenud ning õhtupoole on 2 tundi tööd aias. See on iseenesest hea kombinatsioon, saab töötada nii pea kui kätega. Seejärel on veel "seltskonnatunnike", kus valime ühise tegevuse, viimased olid maffia ja filmivaatamine.

Lihtne elu. Ei tea, kas aastat peaks siin vastu, vast tüütaks ära liigne lihtsus ja turvalisus (põhimõtteliselt ei pea ma iseseisvalt mitte kuhugi minema - tuuakse viiakse ja süüa ka tehakse...), aga kuu aja vastu pole mul midagi.

laupäev, 9. mai 2009

Vahepeal tundub mulle...

...et elan mingis teises reaalsuses:)

Siin uues kohas igavuse üle kurta ei saa. Pole mingit niisama passimist, seega kasutan vaba 20 minutit, et kajastada enda viimaste päevade seiklusi.

Üleelile otsustasin korraldada väikese koosviibimise kõigile inimestele, keda ma Nakuru linnas kohanud olen ja kellega hästi läbi saanud olen. Korraldasin külalistele Eesti teemalise mängu, mille jaoks printisin wikipediast teksti, lasin neil selle läbi lugeda ning siis esitasin selle põhjal Eesti kohta küsimusi. Üks poiss, kes muide töötab koristaja-maalrina, vastas vaid 1 küsimuse valesti. Tal oli ikka väga hea mälu.




Järgmine hommik algas vara. Mu koti kokku ja lahti pakkimine võtab aega umbes 10 minutit. Seega 10 minutit pakkimist, misjärel jätsin üleliigse tavaari Janeti poole ning asusin teele Kakamega poole. Reisimine siin on lihtne. Printisin vabatahtlike keskusest saadetud juhised välja ning asusin teele. Nüüd on mul ju isegi lõpuks Keenia kaart, mille ostsin ühest Nakuru raamatupoest. 

Jalutasin matatujaama...kus on neid umbes 100 (ja seda aint 1 jaamas) ning umbes 2 sekundi pärast oli mu ümber kolm-neli piletimüüjat, kõik püüdmas ära arvata, kuhu ma lähen. Ütlesin enda soovitud koha ning olin 30 sekundiga õige bussi juures, millele järgnes hinna normaalseks saamine (et mitte turistihinda maksta) ning matatus ootamine - oma 40 minti, kuna peab ootama, kuni see asi täitub. Teekond oli üllatavalt rahulik. Sõitsime Lääne-Keeniasse, mis on ROHELINE! Nagu oleks teise riiki sattunud. Matatu vahetamine läks veel kiiremalt, aega võttis 20 sekundit - piletimüüjad viisid mu jälle õige matatuni. Selle 20 sekundi jooksul pakuti mulle kõike alates taksost, lõpetades hotelliga. 

Jälle 40 minutit täituvas matatus ootamist, päeva teine abieluettepanek (2 tükki on nagu päevanorm) aaa.... naljakas seik ka. Nimelt olen ma harjunud pidevalt valmis olema, et võin petta saada, kuna valge olen. Orbudekodu poolt saadetud juhistes kirjutati, et maksa 150 shillingit, et saada Khayagasse, mis on Kakamega lähedal. Ma arvasin, et ju siis on hind sama, mis Kakamegasse ning kui mult küsiti, kuhu ma l2hen, vastasin Kakamega ning pileti eest küsiti 200 shillingit. Ma ytlesin et, EI, ma maksan ainult 150. Ja minutise kauplemise järel saingi 150 shillingilise pileti. Veidi hiljem tuli välja, et pilet Khayagasse on 150, Kakamegasse 200 ning kõik teised (keenlased) maksid 200 shillingit, aga mulle anti odavam pilet....hakka või iga kord tingima:)


Teen kiirelt. Täna hommik. Asusin aeda värvima....oli lõbus...siin on PALJU valgeid inimesi, umbes 5, mis on mu siinoleku rekord ning ma tunnen end kuidagi tsiviliseeritult. Mu toas on dušš, laud, voodi, lamp, KRAAN, peegel.... naljakas nimekiri jah, aga need asjad tegid mind väga õnnelikuks, pole neid veel siiamaani sellises koosluses näind Keenias.


EDIT: eilne päev jätkus peale värvimist mootorrattasõiduga lähimasse "linna", külla orbudekodusse. Mootorrattad mulle meeldivad...Peale jalgpalli orbudekodu lastega läksin linna ning lasin oma tossud ära parandada. Terve väike linn oli kui üks suur turg ning mul oli kahju, et ma enda fotokat kaasa ei võtnud. Tagasitee möödus mootorratta tagaistmel vihmas ja tuules jänesetoidu kotti kinni hoides. Õhtul laulsime koos laule. Oli väga hea tunne jälle muusika sees olla. Neil on siin 4 kitarri, süntekas ja trumm ja inimesed, kes oskavad laulda.

reede, 8. mai 2009

kolmapäev, 6. mai 2009

Igapäevaelu.

Ülevaade olukorrast.

Kui ma enne siiatulekut arvasin, et veedan 4 kuud, pühendudes IHF orbudekodu lastele ning elades vaikset ja rahulikku elu, siis tunudub, elul olid natuke teised plaanid minuga. Orbudekodus olin kokku kuu aega. Üldiselt mulle meeldis see koht, tundsin end seal hästi ja turvaliselt ning mul tekkisid seal ka mõned inimesed, keda sain usaldada. Peale minu oli seal veel 2 vabatahtlikku: Murat Tyrgist ja Milena Serbiast. Murat oli väga äge: lõpetanud USAs maineka ülikooli, tark, enesekindel, kindlate põhimõtetega, aus. Milena doktorikraadi tegev serblane, kes elab Uus-Meremaal, ega temalgi julgusest ja enesekindlusest puudu tulnud. 

Juba esimese nädalaga saime selgeks mõned asjad selle organisatsiooni kohta, mille ma postitan järgmise postitusega enda blogisse. Ühesõnaga polnud see just kõige ausam ja sõbralikum organisatsioon. Siiski asusime laste heaolu eest võitlusesse. Käisime lastekaitse osakonnas, advokaadi juures, tegime koostööd selle koha eelmiste direktoritega. Saime teada, et 90% direktoriest ja vabatahlikest on palutud sealt lahkuda või on nad ise lahkunud arvatavasti samadel põhjustel, mis meie. Orbudekodu juhtkond levitas laste seas valesid, mille tulemusel hakkasid lapsed uskuma, et me tahame seda orbudekodu kinni panna ja neid tagasi kõrbesse nälgima saata. Seletasime küll neile, mida me tegelikult üritame, aga meid jäi uskuma väga väike osa lapsi. 

Olid mõned päris rasked päevad, aga õnneks me võtsime seda asja huumori ja irooniaga. Olukord jõudis isegi selleni, et Muratile öeldi, et kui ta kohe orbudekodust ei lahku, siis kutsutakse talle politsei ja valitsuse ametnikud ja kes veel. Murat vastas selle peale, et kutsuge, kui tahate ja lahkus ise järgmisel päeval. Milena läks koos temaga ning nad hakkasid koostama avalikku kirja selle koha kohta. Elama hakkasid nad ühe austraallase juures, kes on siia kolinud, orbudekodu ehitanud ja elab ise ka seal. Seal orbudekodus ma nägin, mida tähendab aus heategevus. Austraallane rääkis meile, et on varemgi võtnud enda juurde elama "põgenikke" IHF orbudekodust. 

Viimane päev enne Murati ja Milena lahkumist Nakurust visati siis ka mind välja. Põhjus oli selles, et meie tegevuse peale tuli USAst kohale niinimetatud rescue team, kuna nad jäid uskuma, et kui nad olukorda ei paranda, siis me tõesti paneme selle koha kinni. Rescue team kolis elama hotelli ja siis ma küsisin, et miks te hotellis elate, kui meil on siin vabasid ruume ning teie arvates on see koht nii suurepäraste tingimustega lastele ja vabatahtlikele elamiseks. Veel ütlesin, mida ma arvan 8600 dollarist, mis on kogutud loomade ostmiseks vaestele peredele, kuid mida kunagi kasutatud pole ja veel palju teisi teemasid, kaasaarvatud organisatsiooni juhi rassistlik käitumine jne. Ei möödunud 12 tundigi, kui ma enda asjad pakkima pidin ning liitusin Milena ja Muratiga. Meil oli hea ja lõbus õhtu. 

Muuseas tuli veel välja, et orbudekodu direktor oli kahepalgeline valetaja (mida ma talle ka näkku ütlesin...ja palju muud, mis ma temast arvasin) ning see kõrbest pärit poiss, kelle reisi tema pere juurde ma kinni maksin (kuna ma tahtsin kõbe näha- see oli seda väärt), valetas mulle (mitte ainult mulle), varastas mult 150 krooni ja nõudis, et mind kohe õhtul välja visataks sealt orbudekordust. Ka sellele poisile ütlesin ma enne lahkumist, mida ma temast arvan.

Igal halval asjal on ka head küljed. Nimelt sain teada, kes on mu tõelised sõbrad ning keda usaldada. Neid inimesi oli täpselt 3.

Veetsin ühe öö austraallase orbudekodus ning liikusin edasi Janeti juurde elama. Ta on üks orbudekodu eksdirektoritest, kes ka sealt mõned kuud tagasi välja visati. Asusin internetist uusi projekte otsima ning selle tulemusel lähen reedel kohta nimega Kakamega ... kuuks ajaks lastele inglise keelt õpetama. Sellest tuleb huvitav reis, umbes 6 tundi sõitu Uganda piiri poole.


Üleeile kohtusin jälle Kevini ja Jamesiga, kellega me kord meteoriidikaatri otsa matkates tutvusime, kuid kelle antud kontaktid ei töötanud. Kevin nägi mind aga tänaval ning jälitas mind, et kindlaks teha, olen see ikka mina. Mul oli nii hea meel neid näha. Eile käisin nende sugulase orbudekodus ning see asus siiamaani kõige ilusams kohas, mida ma Keenias näinud olen. Orbudekodu ning nägi väga armas välja ja lapsed olid ka...head. Arvatavasti l2hen sinna juunis.



Vahepeale olen plaaninud natuke reisimist ning ka puhkust. Võib öelda, et olen asjade kuluga rahul.
Kõige rohkem meeldivad mulle hommikud. Ärkan umbes pool 8, kui Janet tööle läheb ning jalutan nurgapealselt tädilt hommikusöögiks tomateid ja banaane ja saia jne ostma. Seejärel vaatan Keenia uudiseid ja teen plaane algavaks päevaks ning olenevalt tujust sõidan linna kas minibussi või mootorrattataksoga.
Hommikud on head.

Minu praegune landlord oma kassiga.




Janetiga "ugalit" tegemas. Elus esimest korda. Sellele eelnes kõne Kennedyle: "Palun aita, 2 mzungut (valge inimene - suahiili keeles) teevad elus esimest korda ugalit (toit, mida keenlased söövad IGA päev), meil on maisijahu ja vesi...mida me teeeeeeme????" Pärast heatahtlik pikk irvitust teisel pool telefonitoru saime me ka mõne aja pärast juhised. See asi, mille peal me ugalit keedame, see on omaette teema, selle süütamine...võtab AEGA.


teile kaarte kirjutamas...


esmaspäev, 4. mai 2009

Keeniat avastamas

Reedel läksin juba ammu valmis valitud Hells Gate rahvusparki. Meeldis see koht mulle sellepärast, et seal võis nii ringi jalutada kui ka rattaga sõita, ei pidanud ainult autos olema. Peale mõningaid seiklusi jõdsime õigesse kohta ja saime ka rattad. Peale kuu aega üsna lärmakas linnas elamist oli väga hea hetk siseneda sinna parki, täiesti vaiksesse ja rahulikku ning väga ilusasse kohta....


Päeval oli 2 tipphetke. Esimene oli see, kui ma täie kimaga buffalodest mööda kihutasin, kuna neid oli palju, nad olid väga tee lähedal ja ega ma end 50 buffalo läheduses jalgratta seljas väga turvaliselt just ei tundunud.
Teine tipphetk oli see, kui ma kaelkirjakut luurasin võssis.


Tegime ka 2 tunnise matka koos giidiga, kus sai ronida ja vett sai kaela ja kuumaveeallikad....




Laupäeval tegime Lake Naivashal paadimatka. Vahepeal lasti maa peale ka ning siis jalutasime giidiga rahvuspargis, kus oli igasuguseid elukaid, keda ma ainult telekast näinud olen. Natuke ebareaalne oli seal pargis nende vahel jalutada.


Glasellid olid ilusad, aga kõige kartlikumad tegelased. Eks neil ole ka põhjust, kuna nad on paljude teiste loomade toiuduks...

Paadis olles sõitsime hipppppodest mööda. Pooleldi vees nad seal elasid...


Pühapäv möödus Thopson Fallsil.


Leia pildilt Janika:)
Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist