Wednesday, April 8, 2009

Vahepealsed seiklused

Pühapaev oli teistmoodi. Otsustasime võtta vaba päeva ning minna linna ja seda täiega nautida. Esimene asi oli TOIT. Läksime kohvikusse ning mina, Milena ja Murat (vabatahtlikud Serbiast ja Türgist) tellisime kõike, mida andis tellida… Lihtsalt me oleme siin ugalidieedi peal ja igasugune teistmoodi toit on väga teretulnud. Kartulid pole kunagi nii head olnud…

Peale SÖÖMIST, millele eelnes tormijooks wc-sse, kuna ei saa ju jätta kasutamata võimalust kasutamata (kohvikus oli euroopapärane WC), läksime ujuma. Bassein asub siin ainsa kalli hotelli juures ning me maksime seal natuke, et ujuda saaks. Avastasime ka duši. See oli juba tase. Ainus, mis oli puudu, oli seep. Murat pani ühe poisi jooksuga meile seepi tooma ning tol hetkel jooksva sooja veega duši all tundus elu ideaalne. Ütlesin Muratile, et ükski mees pole mind kunagi nii õnnelikuks teinud, kui tema seda seepi orgunnides suutis teha.

Peale SÖÖKI, PESEMIST ja BASSEINI oli tunne…teistmoodi. Väga hea tunne oli. Energiat oli piisavalt ja oleks võinud midaiganes teha.

Esmaspäeval olid oma tipphetked. Näiteks õpetasin lapsi trips-traps-trulli mängima ja nad terve pundiga mängisid seda. Seejärel hakkasime Rutole jooksurada ehitama. Kuna tal puudus igasugune mõõdetud jooksurada, oli see vaja tekitada. Põldu meil siin jätkub. Kuna meil puudub mõõdulint, siis kasutasin enda pikkust, mõõtmaks välja 7 meetrise jupi köit, millega me siis 500-meetrise raja maha märkisime. Muidugi suure seltskonna ja lõbusate kommentaaride saatel. Hiljem jooksid poisid aja peale ning tulemused olid päris head.

Seejärel küsisin lastelt, mida nad enda vaheajaga siin ette tahaks võtta. Ideid tuli palju. Täna alustasime neist esimese ja kõige populaarsema ehk jalgpalliga. Mina läksin palli ostma ning poisid pidid tekitama mänguväljaku. Kui ma palliga tagasi jõudsin, oli terve punt (ehk siis 120 last) väljakul ning kõik tegutsesid. Jalgpalli ostmine oli ka muidugi omaette teema. Esimeses poes küsiti 4 korda kõrgemat hinda kui kohalikelt. Hakkasin siis järgmisesse minema, tee peal leidsin endale Jamesi nimelise "sõbra", kes mulle abi pakkus ning lisaks kõigele viis mind ka kuhugi nurgatagusesse “butiiki” vilet ostma. Kui sa oled koos mustanahalisega ning küsid hinda, siis vaadatakse sulle otsa ja su sõbrale ja kalkuleeritakse, et kas tasub nöörima hakata või see sõber nullib asja täielikult ära. Lubasin Jamesi veel üles otsida. Ta müüb turistidele mütse. Minuga veetis ta tund aega ning isegi mitte ei üritanud mulle midagi maha müüa ega raha küsida.

Igastahes, pall käes, aeg jalkaks. Võistlused olid ägedad. Kõik võtsid asja täiega ning nii hea oli vaadata, kuidas lastel tegevust oli. Mõlemad 40-kroonised pallid läksid juba samal päeval katki, aga turniir sai peetud. Homme ootab ees tüdrukute turniir ja väikeste poiste võistlus.

Kuna palle meil enam ei olnud, läksime uute jahile. Kennedy ütles, et teab, kust saada normaaalset palli ning nii me siis laksime jälle linna. Seekord jalutasime. Tee polnud iseenesest pikk, umbes 30 minutit, aga ma saan aru, miks seda on mõistlikum bussiga sõita. Kõnnitee on vahelduva eduga olemas, vahepeal tuleb kõndida maanteel, kus autod on ennast parkinud kuhuiganes ning sõidavad samuti kuidasiganes. Lisaks sellele on meeletu tolm. Aga iga jalutuskäik on siin kui omaette seiklus. Inimesed tänaval on kõik kui vaatamisväärsused. Linnas kasutasime terve linna kõige kiiremat internetti, et pilte üles laadida. Seejärel liikusime jalgpalli poole ja saime täitsa korraliku palli…noh, eks homme ole näha.

Peale seda shoppamine kohalikus supermarketis ning siis viis Kennedy mind ühe restorani teisele korrusele väliterrassile, vaatega väiksele turutänavale. Sellest kohast vist saab mu lemmik. Raakisime paar tundi elust ja pidime hakkama tagasi liikuma, kuna pimedas pole siin just väga ohutu liigelda.


Õhtu veetsin keskkoolipoistega juttu ajades. Saime kätte nende hinnetelehed ning need ei olnud just kõige paremad. Keegi pidi nendega rääkima minema. Kuna ma nendega niikuinii hästi läbi saan, läksin sisse, tegin natuke nalja, lugesin sõnad peale ja küsisin, et milles on probleem.

Probleeme oli mitmeid. Näiteks kahel poisil polnud kooli jaoks kalkulaatorit, üks neist oli varem ainult enda hõimukeelt rääkinud ning suahiili keel on tema jaoks väga raske. Teise poisi õpikud olid vanasse kooli jäänud ning ta õppis terve veerandi ilma õpikuteta (müstika….), ühel poisil on terviseprobleemid, mis segavad keskendumist. Niisiis. Samuti õpivad nad ruumis, kust väiksemad lapsed läbi voorivad jne. Proovime neid aidata nii palju kui võimalik. Nad vääriks kõik kohta ülikoolis, aga nende hinnetega…ühesonaga me anname enda parima, et neid aidata. Mul on neid väikseid projekte siin nii palju, et ma pean vist nimekirja tegema.

Iga päev lõppeb traditsioonilise üritusega ehk siis ma võtan enda toast pesukausi koos veega, seebi, hambaharja, kruusi veega, hambapasta ja käteratiku, pluss wc paberi ning suundun meie niinimetatud duširuumi. Panen mingi prügikasti ukse ette, et uks väga praokil poleks ning saabki pesema hakata.

Täna seletasin Kennedyle, et kui sa Eestis võõrale inimesele naeratad tänaval, siis peetakse sind enamasti imelikuks. Ta vaatas mind samasuguse imestunud näoga nagu mina siis, kui ta mulle enda lehmajuttu rääkis.

No comments:

Post a Comment