Monday, April 13, 2009

Pühapaev on siiamaani mu lemmikpäev Keenias

Pidime minema matkama, et ühte kraatrit näha, mis asub mäe otsas ning kust on hea vaade tervele linnale. Igal pool hoiatati, et seda teekonda ei tasu väikse seltskonnaga ette võtta, kuna pidavat ohtlik olema. Kennedy ja ta sõber ei saanud aga kahjuks tulla ning me Janetiga (Kanada neiu) otsustasime siiski minna. Kuna meil polnud aimugi, kuidas sinna saab, siis küsisime netikohviku pidajalt juhiseid, kes joonistas meile uskumatult täpse kaarti. Ning alustasime teekonda.

Teekond mäkke oli hämmastavalt vaikne, ilus ja rahulik. Iga hetk oli vaade ning olles elanud 2 nädalat pidevalt laste- ja linnakära keskel, oli see vaikus kuidagi vaga rähustav. Janet ütles iga natukese aja tagant, et ta on ikka nii õnnelik. Poolel teel tutvusime 4 kohalikuga, kellega ka ülejaanud päeva veetsime.





Tagasitee otsustasime ette võtta samuti jalgsi. Kohalikud saatsid meid ning me jalutasime mööda linnatänavat ning ajasime juttu. Meie uued sõbrad kutsusid meid külla ning pakkusid riisi ja fantat. Nad elasid väikeses toakeses ning töötasid vabatahtlikult ühes orbudekodus. Janet ei väsinud korrutamast, et kuidas teda ikka hammastab see, kuidas need poisid elavad nii pisikesed toas ja annavad kõik ära, et orbudekodu pidada. Teel linna tahtis mingi mees minuga abielluda, õnneks tegid meie kohalikud sõbrad talle selgeks, et ta võiks minema hakata. Paas päeva varem tuli samuti üks mees mu juurde ja küsis, et mitu kaamlit mu isa tahab...




Olles kõndinud kokku 6 tundi ning kohtunud toredate kohalikega ...
See oli hea päev.

1 comment:

  1. ettevaatust, enne abielu tuleb ikka meest tundma õppida :D

    ReplyDelete