Saturday, April 4, 2009

aruanne

Eelmine reede ei olnud mu tervis just suurepärane. Ma köhisin ja rääkida ei saanud absoluutselt. Liikusin enda 4 kotiga lennujaama poole, et lahkuda Stockholmist ja jõuda kohale Keeniasse. Esimene probleem oli see, et 1 mu kottidest kaalus 27 kg. Lubatud oli 23. Aga ma lihtsalt ei suutnud sealt ühtegi annetust välja võtta. Jäin lootma inimeste headusele. Stockholmis valisin meesteenindaja ja saingi enda kotid ära antud.

Londonis hakkas pull pihta. Kõigepealt oli mul vaja nende asjadega vahetada terminali. Panin asjad käru peale, kokku oli kilosid 80. Ma olin nõrk ja haige ning pidin seda kuhja transportima. Matkasin seal liftide ja asjadega. Tore must poiss aitas mind rongi peale, see oli küll napikas, nimelt olid 2 suurt kotti rongi peal, rongi minekuni 1 minut ja mina tassisin ülejaand nänni rongi poole. Aga hakkama sain. Londoni lennujaamas nägin, et paljudel inimestel on umbes sama palju nänni kui mul…huvitav MIS neil seal kottides oli. Enne teist lendu oli hetkeline kriis, kuna ühtegi meesteenindajat ma ei näinud. Seega tegin luuret ja vaatasin, et kes on kõige sõbralikum teenindaja ning sain enda nänniga labi.

Lennukisõitu ma ei kommenteeri. Ma polnud paar paeva söönud, mul polnud häält ega ka söögiisu. Lend läks kuidagi kiiresti. Vaatasin ka 1 filmi ära ning ootasin rõõmsalt, et mis Keenial mulle pakkuda on.

Keenias veetsin suurepärased 2 tundi viisajarjekorras. Minu ees oli 2 naist. Kui kord nendest esimeseni jõudis, tuli kuskilt 6 last, kellele kõigile oli viisat vaja. Seejärel kordus sama järgmise naisega. Kuskilt ilmus kari lapsi. Mina lihtsalt istusin ja vaatasin. Seejarel trügis mingi rootslane vahele, oi talle ma ütlesin, mis ma tast arvasin, sest mul oli juba suht kopp ees. Järgnevad tunnid olid sisustatud taksosõiduga lennujaamast Nairobisse – vot see oli elamus…see oli LIIKLUS…kõigepealt jooksis meie autol pidevalt järel mingeid tüüpe kes pakkusid müüa midaiganes, siis sain ma nautida meie taksojuhi sõidukunsti sellel teoreetiliselt 4-realisel maanteel, kus kehtivad mingid oma reeglid. Igastahes turvavöö oli vaga kasulik ning täiesti hämmastav, et ühtegi avariid ei juhtunud.

Kui ma Nairobis enda 4 koti ja valge nahaga maha astusin, siis tahtsid kõik mu asju kanda. Põhimotteliselt oli neile võimatu selgeks teha, et minu jaoks pole nende asjade kandmine mitte mingi problem. Ma olin valge naine ja mind pidi teenindama. Seega nad kandsid. Loomulikult tahtsid pärast natuke raha, aga see oli natuke. Bussisoit Nairobist Nakurusse kestis 3 tundi ning me olime ühes väikses minibussis koos pundi kohalikega. Ma lihtsalt vaatasin suu ammuli terve tee ümber enda, sest ma tõesti ei uskunud, et kõik legendid Aafrikast on mingil määral tõde.

Improviseeritud ehitised, sealhulgas poed, igal pool keegi midagi müümas. Inimesed kandmas palju asju nii pea peal kui suurte kärudega…lapsed jooksmas paljajalu, inimesed pikutamas maas igal pool. See ja palju muud oli kõik nii Aafrika. Ma ei soovita mitte kellelgi ümbermaailmareisi planeerimisel Aafrikat välja jätta. Mis mind üllatas, oli see, et päris palju politseid oli tee peal. Samuti pidime enne teeleasumist minema läbi politseijaoskonnast, kus meid otsiti läbi, et meil relvi poleks. Teel Nakurusse juhtus ka huvitav liiklusõnnetus meie autoga. Ma juba ootasin, et millal see tuleb, sest tõesti, see liiklus on segane. õnnetus oli siis järgmine: meie buss hakkas sooritama möödasõitu, kuid vastu tuli auto ja siis meie buss otsustas tekitada nende 2 auto keskele 3. sõidurea, aga rekkale, millest me mööda soitsime, see ei meeldinud ja rekka sõitis meie bussile külje pealt natuke sisse. Buss jäi isegi nii terveks, et saime edasi liikuda, läks õnnelikult.

Nakurus kordus protseduur teemal valge naine 4 kotiga, pakume talle kõik abi. Mingi vend orgunnis kuskilt poole minutiga ratastega karu ja ladus hoogsalt mu asju peale. Teine tüüp karjus, et kas ma ikka armastan teda ja selle saatel ma siis liikusin järgmise liiklusvahendi poole. Edasi oli lihtsam, meile tuli vastu orbudekodu buss ning olingi kohal. Lapsed jooksid mu poole, kõik kallistasid ja olid õünnelikud ja mina olin ka õünnelik, et ma lõüpuks kohal olen.

Esimesed päevad polnud just ideaalsed. Mul oli päris halb olla. Magasin enda esimese päeva maha ning samuti ka söögiajad. Samuti polnud mul ostetud vett. Seega olin ma toiduta, vett sain siis, kui küsisin siin stuffi käest…aga sa ei lahe küsima seda ohtul kell 10…Rääkida ma ka ei saanud, kuna hääl oli nii ära. Aga üldiselt mulle meeldivad väga lapsed ja kogu koht siin. Esimesel õhtul nad improviseerisid mingi trummimoodi asja, tantsisid ja laulsid ümber selle. Kui ma nägin, kui palju keskusel mu toodud annetusi tõesti vaja on, olin rahul, et kogu selle pulli selle nänniga ette võtsin. Neil on tõesti siin tingimused alla miinimumi.

Minu toas on nari moskiitovõrkudega, laud ja 2 tooli ning aken, mida tuleb paelaga kinni siduda. Ma jõudsin enda tuppa juba improviseerida raamatukogu raamatutest, mis ma leidsin siit kastidest. Samuti leidsin vanu reisikohvreid, millest improviseerisin endale riidekapi. Niiet mul on 2 niinimetatud kappi, üks riietele ja teine tehnikale, pluss üks katkine arvutikast, mis on mu toidulaud. Pühapaeval käisin linnas, kus hämmastaval kombel mu visa electron kaart töötas ATM masinas ning kus olid ka enamvähem normaalsed poed. Kõik on olemas, aint valik on väiksem, kui me harjunud oleme. Samuti saab nänni osta tänavalt.

Täna tegin enda esimese tänavaostu, ostes kohaliku ajalehe. Kohaliku ajalehe kõige põnevam rubriik oli kaaslase otsimse osa. Panen siia näite kuulutusest, kus naine otsib meest:
Faith Chebet, 31, HIV-VE DIVORCED mother of one is seeking a single, divorced or widowed, God-fearing man aged 33 above. Strictly Kalenjin, working and living in Nairobi. Please send your profile to my email.

Kuulutuses on oluline ära mainida, kas sa oled HIV-positiivne või negatiivne. Seejärel on oluline koht su HõIMUL - paljud otsivad endale kaaslast ainult enda hõimust. Hõime on siin 42. Järgmine tahtis punkt on usk. Kas oled kristlane või moslem võüi midagi muud. Samuti on paljudes kuulutustes ära märgitud tulevase naise soovitav amet, naiteks äri, meditsiin ja haridus on alad, mis lahevad alati peale, sest seal on stabiilselt tööd.

Vanemad keskkooli poisid on mind hämmastanud sellega, et nad tõesti õPIVAD. Eile algas neil vaheaeg ja eile õhtul kui ma külla läksin, siis üks neist luges ajalooopikud. Minu küsimuse peale, et MIKS, vastas ta, et tal on võimalik ainult nende keskkooliaastate jooksul pühendunda õppimisele ja ta tahab ajalugu õppida. See oli nii äge, kuidas ta seal luges ja huvitus asjast. Samuti on neil palju küsimusi euroopa kohta ning eile ma õpetasin neile euroopa riike. Nad on lihtsalt nii rikkumata ja siirad ja puhtsüdamlikud…hämmastav. Samuti on nad viisakad. Hommikuti tulevad nad mind tervitama kätt surudes. Kui ma ruumi sisenen, hakkavad nad kõik mulle istet pakkuma. Aitavad mind alati ja ilma küsimata. Kui ma õhtuti nende maja juurest enda maja juurde jalutan, tulevad mind alati taskulambiga saatma. Aga kõige rohkem meeldib mulle nende teadmisjanu…

Ei saa mainimata jätta lehmavestlust. Nimelt hakkasime Kennedyga rääkima sellest, et millal ta plaanib abielluda, kuna ta on juba 28. Ta ütles, et umbes 2 aasta pärast, aga ta on mures selle lehmade viimise pärast. Ma küsisin, et MIS LEHMAD.

Nii. Traditsioon. Kui tahad naisega abielluda, võtad enda pere ja hõimukaaslased ja umbes 4-… lehma kaasa ning lähed tüdruku isa vastuvõtule. Küsid, mitu lehma ta tüdruku eest tahab ning vastad tema küsimustelem, kui ta nõustub su pakutava lehmade arvuga. Seda teemat arutades leidsin siit ka ühe poisi, kes ütles, et tema seda traditsiooni ei kavatse järgida. Ja nii äge oli vaadata, kuidas teised poised talle seletasid, et ilma lehmadeta ei ole võimalik nende hõimus abielluda. Tema ütles, et tema igastahes lehmi andma ei hakka ja siis teised poisid vastasid, et nemad küll viivad kõik lehmi ja meil oli vaga lõbus arutelu umbes 2 tundi. Nad juba seletasid mulle, et kui nad minuga abielluda tahaks, siis peaks nad pool enda hõimu ja 20 lehma lennukisse panema ja mu isaga rääkima minema. Ning olid siiralt üllatunud, et Eestis on abiellumine võimalik ilma lehmadeta.

Samuti leidsin siit ühe poisi, kes väidab, et ta 3 km jooksuaeg on 7.48 – mis on Eesti rekord ning 10 km 28 minutit, mis on 2 minutit maailmarekordist kaugemal. Need ajad on liiga head, et ma seda usuks, kuid ta oli nõus mulle tõestama ning järgmine nädal ta jookseb ja ma võtan aega. Kui ta tõesti on NII kiire, siis ma võtan selle tüübi ette ja me teeme talle treeningplaani, kuna ta väitis, et ta pole siiamaani korralikult treeninud. Oleks aeg või mis.

Tänaval kõndimine on huvitav. Kõik lapsed karjuvad sulle järgi how are you… see on nagu mingi kisakoor. Siiani on äge vaadata teise nahavärvusega inimesi mu ümber. Kõige ägedamad on täiesti tumedad kohalikud.

Ilm on selline keskmine hoovihmadega Eesti suvi. Lapsed käivad koolis koolivormidega, mis on hästi ilusad ning harjutavad enda koorilaule õhtuti, mis on samuti väga ilusad…Muidugi laulavad nad peaaegu koguaeg ja igal pool.

Jalgpallist ei saa üle ega ümber. Siin on neil mingid enda ehitatud pallid ning nii nad mängivad tolmusel platsil paljajalu ja terve õhtu. Kõike saadab üldine muretus ja naer.

Lapsed söövad siin hiigelkoguseid. Neil pannakse terve kauss suure kuhjaga täis ja see on varsti otsas. Seega kuna mulle pannakse sama palju, on siin nagu traditsioon, et kui sul jääb sööki üle, siis annad selle mõnele lapsele. Kord sõin ma umbes 30 minutit poolt taldrikutäit ning kui andsin teise poole lastele, siis oli see otsas 2 minutiga.

Kõige lihtsam viis midagi orgunnida on öelda seda mõnele vanemale lapsele ning ta paneb kõik väga kiiresti soovitud asja tegema. Niiet kui tahad koosolekut teha 50 lapsega, kes on laiali üle terve keskuse, siis sa lihtsalt ütled yhele vanematest, et aja inimesed kokku ja 2 minuti pärast on need 50 last kohal.

Selleks korraks kõik....

3 comments:

  1. Ma arvan su isa isegi meeldiks, kui tulen lehmadega ;)

    ReplyDelete
  2. Mhm. Siis paneb ta need Tamme staadionile rohtu sööma :p

    Aitäh, Janika, huvitava seikluste edastuste eest! Ootan juba järgmist postitust :)

    ReplyDelete
  3. ma olen ka siin ikka huvitatud asjast

    ReplyDelete