Wednesday, April 22, 2009

East Pokot

Veetsin nädala kõrbes, üritan täna saada valmis pikema jutuga ning ka pilte juurde panna. Seniks vaadake neid.











Monday, April 13, 2009

Pilte.

Kuna sain nüüd normaalsele internetile ligi, lisan siia pilte. Lisasin mõned ka enda eelmistele postitustele.




Pühapaev on siiamaani mu lemmikpäev Keenias

Pidime minema matkama, et ühte kraatrit näha, mis asub mäe otsas ning kust on hea vaade tervele linnale. Igal pool hoiatati, et seda teekonda ei tasu väikse seltskonnaga ette võtta, kuna pidavat ohtlik olema. Kennedy ja ta sõber ei saanud aga kahjuks tulla ning me Janetiga (Kanada neiu) otsustasime siiski minna. Kuna meil polnud aimugi, kuidas sinna saab, siis küsisime netikohviku pidajalt juhiseid, kes joonistas meile uskumatult täpse kaarti. Ning alustasime teekonda.

Teekond mäkke oli hämmastavalt vaikne, ilus ja rahulik. Iga hetk oli vaade ning olles elanud 2 nädalat pidevalt laste- ja linnakära keskel, oli see vaikus kuidagi vaga rähustav. Janet ütles iga natukese aja tagant, et ta on ikka nii õnnelik. Poolel teel tutvusime 4 kohalikuga, kellega ka ülejaanud päeva veetsime.





Tagasitee otsustasime ette võtta samuti jalgsi. Kohalikud saatsid meid ning me jalutasime mööda linnatänavat ning ajasime juttu. Meie uued sõbrad kutsusid meid külla ning pakkusid riisi ja fantat. Nad elasid väikeses toakeses ning töötasid vabatahtlikult ühes orbudekodus. Janet ei väsinud korrutamast, et kuidas teda ikka hammastab see, kuidas need poisid elavad nii pisikesed toas ja annavad kõik ära, et orbudekodu pidada. Teel linna tahtis mingi mees minuga abielluda, õnneks tegid meie kohalikud sõbrad talle selgeks, et ta võiks minema hakata. Paas päeva varem tuli samuti üks mees mu juurde ja küsis, et mitu kaamlit mu isa tahab...




Olles kõndinud kokku 6 tundi ning kohtunud toredate kohalikega ...
See oli hea päev.

Saturday, April 11, 2009

Hakkan kohanema

Kui esimesel nädalal oli kõik uus ja põnev ja huvitav, siis nüüdseks olen harjunud enda uue keskkonnaga ning lehmad keset tänavat jalutamas, kätega soovad lapsed, paljasjalgsed linnaelanikud, õhtusöök vaatega loojuvale päikesele, mägede ja "vihmavarjupuude" taha ning pidev kauplemine igal pool ja kõigega tundub nii kodune ja omane. Nüüd on juba tunne, et tahaks kuhugi midagi tegema minna, midagi uut näha ja avastada. Homme on minu siinviibimise teine vaba päev. Plaan on juba paigas. Hommikul läheme Kennedy ja tema sõbra ning ühe siin oleva USA tüdrukuga vaatama siin lähedal asuvat kraatrit, mis "Lonely planeti" järgi pidi päris ilus olema. See koht asub 9 km kaugusel ning ma loodan, et meil õnnestub sinna jalutada. Peale seda suundume pühapäeva rutiini juurde ehk siis läheme ujuma ja voolava vee alla pesema - võtan kaasa dušigeelid ja sampoonid, oh seda luksust... Seejarel sööme korraliku lõunasöögi ning õhtupoole vaatab veel, mis teeb.

Vahepeal käisin kahe vanema poisiga jõe ääres jalutamas. Seal jões hetkel küll vett ei ole, aga legendide kohaselt pidavat jälle tulema. Loodus oli seal hästi ilus. Külalapsed tulid minu juurde, katsusid mind korraks ja jooksid siis minema.

Lahen vaatan, äkki saab lastele natuke arvutit õpetada.

Wednesday, April 8, 2009

Vahepealsed seiklused

Pühapaev oli teistmoodi. Otsustasime võtta vaba päeva ning minna linna ja seda täiega nautida. Esimene asi oli TOIT. Läksime kohvikusse ning mina, Milena ja Murat (vabatahtlikud Serbiast ja Türgist) tellisime kõike, mida andis tellida… Lihtsalt me oleme siin ugalidieedi peal ja igasugune teistmoodi toit on väga teretulnud. Kartulid pole kunagi nii head olnud…

Peale SÖÖMIST, millele eelnes tormijooks wc-sse, kuna ei saa ju jätta kasutamata võimalust kasutamata (kohvikus oli euroopapärane WC), läksime ujuma. Bassein asub siin ainsa kalli hotelli juures ning me maksime seal natuke, et ujuda saaks. Avastasime ka duši. See oli juba tase. Ainus, mis oli puudu, oli seep. Murat pani ühe poisi jooksuga meile seepi tooma ning tol hetkel jooksva sooja veega duši all tundus elu ideaalne. Ütlesin Muratile, et ükski mees pole mind kunagi nii õnnelikuks teinud, kui tema seda seepi orgunnides suutis teha.

Peale SÖÖKI, PESEMIST ja BASSEINI oli tunne…teistmoodi. Väga hea tunne oli. Energiat oli piisavalt ja oleks võinud midaiganes teha.

Esmaspäeval olid oma tipphetked. Näiteks õpetasin lapsi trips-traps-trulli mängima ja nad terve pundiga mängisid seda. Seejärel hakkasime Rutole jooksurada ehitama. Kuna tal puudus igasugune mõõdetud jooksurada, oli see vaja tekitada. Põldu meil siin jätkub. Kuna meil puudub mõõdulint, siis kasutasin enda pikkust, mõõtmaks välja 7 meetrise jupi köit, millega me siis 500-meetrise raja maha märkisime. Muidugi suure seltskonna ja lõbusate kommentaaride saatel. Hiljem jooksid poisid aja peale ning tulemused olid päris head.

Seejärel küsisin lastelt, mida nad enda vaheajaga siin ette tahaks võtta. Ideid tuli palju. Täna alustasime neist esimese ja kõige populaarsema ehk jalgpalliga. Mina läksin palli ostma ning poisid pidid tekitama mänguväljaku. Kui ma palliga tagasi jõudsin, oli terve punt (ehk siis 120 last) väljakul ning kõik tegutsesid. Jalgpalli ostmine oli ka muidugi omaette teema. Esimeses poes küsiti 4 korda kõrgemat hinda kui kohalikelt. Hakkasin siis järgmisesse minema, tee peal leidsin endale Jamesi nimelise "sõbra", kes mulle abi pakkus ning lisaks kõigele viis mind ka kuhugi nurgatagusesse “butiiki” vilet ostma. Kui sa oled koos mustanahalisega ning küsid hinda, siis vaadatakse sulle otsa ja su sõbrale ja kalkuleeritakse, et kas tasub nöörima hakata või see sõber nullib asja täielikult ära. Lubasin Jamesi veel üles otsida. Ta müüb turistidele mütse. Minuga veetis ta tund aega ning isegi mitte ei üritanud mulle midagi maha müüa ega raha küsida.

Igastahes, pall käes, aeg jalkaks. Võistlused olid ägedad. Kõik võtsid asja täiega ning nii hea oli vaadata, kuidas lastel tegevust oli. Mõlemad 40-kroonised pallid läksid juba samal päeval katki, aga turniir sai peetud. Homme ootab ees tüdrukute turniir ja väikeste poiste võistlus.

Kuna palle meil enam ei olnud, läksime uute jahile. Kennedy ütles, et teab, kust saada normaaalset palli ning nii me siis laksime jälle linna. Seekord jalutasime. Tee polnud iseenesest pikk, umbes 30 minutit, aga ma saan aru, miks seda on mõistlikum bussiga sõita. Kõnnitee on vahelduva eduga olemas, vahepeal tuleb kõndida maanteel, kus autod on ennast parkinud kuhuiganes ning sõidavad samuti kuidasiganes. Lisaks sellele on meeletu tolm. Aga iga jalutuskäik on siin kui omaette seiklus. Inimesed tänaval on kõik kui vaatamisväärsused. Linnas kasutasime terve linna kõige kiiremat internetti, et pilte üles laadida. Seejärel liikusime jalgpalli poole ja saime täitsa korraliku palli…noh, eks homme ole näha.

Peale seda shoppamine kohalikus supermarketis ning siis viis Kennedy mind ühe restorani teisele korrusele väliterrassile, vaatega väiksele turutänavale. Sellest kohast vist saab mu lemmik. Raakisime paar tundi elust ja pidime hakkama tagasi liikuma, kuna pimedas pole siin just väga ohutu liigelda.


Õhtu veetsin keskkoolipoistega juttu ajades. Saime kätte nende hinnetelehed ning need ei olnud just kõige paremad. Keegi pidi nendega rääkima minema. Kuna ma nendega niikuinii hästi läbi saan, läksin sisse, tegin natuke nalja, lugesin sõnad peale ja küsisin, et milles on probleem.

Probleeme oli mitmeid. Näiteks kahel poisil polnud kooli jaoks kalkulaatorit, üks neist oli varem ainult enda hõimukeelt rääkinud ning suahiili keel on tema jaoks väga raske. Teise poisi õpikud olid vanasse kooli jäänud ning ta õppis terve veerandi ilma õpikuteta (müstika….), ühel poisil on terviseprobleemid, mis segavad keskendumist. Niisiis. Samuti õpivad nad ruumis, kust väiksemad lapsed läbi voorivad jne. Proovime neid aidata nii palju kui võimalik. Nad vääriks kõik kohta ülikoolis, aga nende hinnetega…ühesonaga me anname enda parima, et neid aidata. Mul on neid väikseid projekte siin nii palju, et ma pean vist nimekirja tegema.

Iga päev lõppeb traditsioonilise üritusega ehk siis ma võtan enda toast pesukausi koos veega, seebi, hambaharja, kruusi veega, hambapasta ja käteratiku, pluss wc paberi ning suundun meie niinimetatud duširuumi. Panen mingi prügikasti ukse ette, et uks väga praokil poleks ning saabki pesema hakata.

Täna seletasin Kennedyle, et kui sa Eestis võõrale inimesele naeratad tänaval, siis peetakse sind enamasti imelikuks. Ta vaatas mind samasuguse imestunud näoga nagu mina siis, kui ta mulle enda lehmajuttu rääkis.

Saturday, April 4, 2009

aruanne

Eelmine reede ei olnud mu tervis just suurepärane. Ma köhisin ja rääkida ei saanud absoluutselt. Liikusin enda 4 kotiga lennujaama poole, et lahkuda Stockholmist ja jõuda kohale Keeniasse. Esimene probleem oli see, et 1 mu kottidest kaalus 27 kg. Lubatud oli 23. Aga ma lihtsalt ei suutnud sealt ühtegi annetust välja võtta. Jäin lootma inimeste headusele. Stockholmis valisin meesteenindaja ja saingi enda kotid ära antud.

Londonis hakkas pull pihta. Kõigepealt oli mul vaja nende asjadega vahetada terminali. Panin asjad käru peale, kokku oli kilosid 80. Ma olin nõrk ja haige ning pidin seda kuhja transportima. Matkasin seal liftide ja asjadega. Tore must poiss aitas mind rongi peale, see oli küll napikas, nimelt olid 2 suurt kotti rongi peal, rongi minekuni 1 minut ja mina tassisin ülejaand nänni rongi poole. Aga hakkama sain. Londoni lennujaamas nägin, et paljudel inimestel on umbes sama palju nänni kui mul…huvitav MIS neil seal kottides oli. Enne teist lendu oli hetkeline kriis, kuna ühtegi meesteenindajat ma ei näinud. Seega tegin luuret ja vaatasin, et kes on kõige sõbralikum teenindaja ning sain enda nänniga labi.

Lennukisõitu ma ei kommenteeri. Ma polnud paar paeva söönud, mul polnud häält ega ka söögiisu. Lend läks kuidagi kiiresti. Vaatasin ka 1 filmi ära ning ootasin rõõmsalt, et mis Keenial mulle pakkuda on.

Keenias veetsin suurepärased 2 tundi viisajarjekorras. Minu ees oli 2 naist. Kui kord nendest esimeseni jõudis, tuli kuskilt 6 last, kellele kõigile oli viisat vaja. Seejärel kordus sama järgmise naisega. Kuskilt ilmus kari lapsi. Mina lihtsalt istusin ja vaatasin. Seejarel trügis mingi rootslane vahele, oi talle ma ütlesin, mis ma tast arvasin, sest mul oli juba suht kopp ees. Järgnevad tunnid olid sisustatud taksosõiduga lennujaamast Nairobisse – vot see oli elamus…see oli LIIKLUS…kõigepealt jooksis meie autol pidevalt järel mingeid tüüpe kes pakkusid müüa midaiganes, siis sain ma nautida meie taksojuhi sõidukunsti sellel teoreetiliselt 4-realisel maanteel, kus kehtivad mingid oma reeglid. Igastahes turvavöö oli vaga kasulik ning täiesti hämmastav, et ühtegi avariid ei juhtunud.

Kui ma Nairobis enda 4 koti ja valge nahaga maha astusin, siis tahtsid kõik mu asju kanda. Põhimotteliselt oli neile võimatu selgeks teha, et minu jaoks pole nende asjade kandmine mitte mingi problem. Ma olin valge naine ja mind pidi teenindama. Seega nad kandsid. Loomulikult tahtsid pärast natuke raha, aga see oli natuke. Bussisoit Nairobist Nakurusse kestis 3 tundi ning me olime ühes väikses minibussis koos pundi kohalikega. Ma lihtsalt vaatasin suu ammuli terve tee ümber enda, sest ma tõesti ei uskunud, et kõik legendid Aafrikast on mingil määral tõde.

Improviseeritud ehitised, sealhulgas poed, igal pool keegi midagi müümas. Inimesed kandmas palju asju nii pea peal kui suurte kärudega…lapsed jooksmas paljajalu, inimesed pikutamas maas igal pool. See ja palju muud oli kõik nii Aafrika. Ma ei soovita mitte kellelgi ümbermaailmareisi planeerimisel Aafrikat välja jätta. Mis mind üllatas, oli see, et päris palju politseid oli tee peal. Samuti pidime enne teeleasumist minema läbi politseijaoskonnast, kus meid otsiti läbi, et meil relvi poleks. Teel Nakurusse juhtus ka huvitav liiklusõnnetus meie autoga. Ma juba ootasin, et millal see tuleb, sest tõesti, see liiklus on segane. õnnetus oli siis järgmine: meie buss hakkas sooritama möödasõitu, kuid vastu tuli auto ja siis meie buss otsustas tekitada nende 2 auto keskele 3. sõidurea, aga rekkale, millest me mööda soitsime, see ei meeldinud ja rekka sõitis meie bussile külje pealt natuke sisse. Buss jäi isegi nii terveks, et saime edasi liikuda, läks õnnelikult.

Nakurus kordus protseduur teemal valge naine 4 kotiga, pakume talle kõik abi. Mingi vend orgunnis kuskilt poole minutiga ratastega karu ja ladus hoogsalt mu asju peale. Teine tüüp karjus, et kas ma ikka armastan teda ja selle saatel ma siis liikusin järgmise liiklusvahendi poole. Edasi oli lihtsam, meile tuli vastu orbudekodu buss ning olingi kohal. Lapsed jooksid mu poole, kõik kallistasid ja olid õünnelikud ja mina olin ka õünnelik, et ma lõüpuks kohal olen.

Esimesed päevad polnud just ideaalsed. Mul oli päris halb olla. Magasin enda esimese päeva maha ning samuti ka söögiajad. Samuti polnud mul ostetud vett. Seega olin ma toiduta, vett sain siis, kui küsisin siin stuffi käest…aga sa ei lahe küsima seda ohtul kell 10…Rääkida ma ka ei saanud, kuna hääl oli nii ära. Aga üldiselt mulle meeldivad väga lapsed ja kogu koht siin. Esimesel õhtul nad improviseerisid mingi trummimoodi asja, tantsisid ja laulsid ümber selle. Kui ma nägin, kui palju keskusel mu toodud annetusi tõesti vaja on, olin rahul, et kogu selle pulli selle nänniga ette võtsin. Neil on tõesti siin tingimused alla miinimumi.

Minu toas on nari moskiitovõrkudega, laud ja 2 tooli ning aken, mida tuleb paelaga kinni siduda. Ma jõudsin enda tuppa juba improviseerida raamatukogu raamatutest, mis ma leidsin siit kastidest. Samuti leidsin vanu reisikohvreid, millest improviseerisin endale riidekapi. Niiet mul on 2 niinimetatud kappi, üks riietele ja teine tehnikale, pluss üks katkine arvutikast, mis on mu toidulaud. Pühapaeval käisin linnas, kus hämmastaval kombel mu visa electron kaart töötas ATM masinas ning kus olid ka enamvähem normaalsed poed. Kõik on olemas, aint valik on väiksem, kui me harjunud oleme. Samuti saab nänni osta tänavalt.

Täna tegin enda esimese tänavaostu, ostes kohaliku ajalehe. Kohaliku ajalehe kõige põnevam rubriik oli kaaslase otsimse osa. Panen siia näite kuulutusest, kus naine otsib meest:
Faith Chebet, 31, HIV-VE DIVORCED mother of one is seeking a single, divorced or widowed, God-fearing man aged 33 above. Strictly Kalenjin, working and living in Nairobi. Please send your profile to my email.

Kuulutuses on oluline ära mainida, kas sa oled HIV-positiivne või negatiivne. Seejärel on oluline koht su HõIMUL - paljud otsivad endale kaaslast ainult enda hõimust. Hõime on siin 42. Järgmine tahtis punkt on usk. Kas oled kristlane või moslem võüi midagi muud. Samuti on paljudes kuulutustes ära märgitud tulevase naise soovitav amet, naiteks äri, meditsiin ja haridus on alad, mis lahevad alati peale, sest seal on stabiilselt tööd.

Vanemad keskkooli poisid on mind hämmastanud sellega, et nad tõesti õPIVAD. Eile algas neil vaheaeg ja eile õhtul kui ma külla läksin, siis üks neist luges ajalooopikud. Minu küsimuse peale, et MIKS, vastas ta, et tal on võimalik ainult nende keskkooliaastate jooksul pühendunda õppimisele ja ta tahab ajalugu õppida. See oli nii äge, kuidas ta seal luges ja huvitus asjast. Samuti on neil palju küsimusi euroopa kohta ning eile ma õpetasin neile euroopa riike. Nad on lihtsalt nii rikkumata ja siirad ja puhtsüdamlikud…hämmastav. Samuti on nad viisakad. Hommikuti tulevad nad mind tervitama kätt surudes. Kui ma ruumi sisenen, hakkavad nad kõik mulle istet pakkuma. Aitavad mind alati ja ilma küsimata. Kui ma õhtuti nende maja juurest enda maja juurde jalutan, tulevad mind alati taskulambiga saatma. Aga kõige rohkem meeldib mulle nende teadmisjanu…

Ei saa mainimata jätta lehmavestlust. Nimelt hakkasime Kennedyga rääkima sellest, et millal ta plaanib abielluda, kuna ta on juba 28. Ta ütles, et umbes 2 aasta pärast, aga ta on mures selle lehmade viimise pärast. Ma küsisin, et MIS LEHMAD.

Nii. Traditsioon. Kui tahad naisega abielluda, võtad enda pere ja hõimukaaslased ja umbes 4-… lehma kaasa ning lähed tüdruku isa vastuvõtule. Küsid, mitu lehma ta tüdruku eest tahab ning vastad tema küsimustelem, kui ta nõustub su pakutava lehmade arvuga. Seda teemat arutades leidsin siit ka ühe poisi, kes ütles, et tema seda traditsiooni ei kavatse järgida. Ja nii äge oli vaadata, kuidas teised poised talle seletasid, et ilma lehmadeta ei ole võimalik nende hõimus abielluda. Tema ütles, et tema igastahes lehmi andma ei hakka ja siis teised poisid vastasid, et nemad küll viivad kõik lehmi ja meil oli vaga lõbus arutelu umbes 2 tundi. Nad juba seletasid mulle, et kui nad minuga abielluda tahaks, siis peaks nad pool enda hõimu ja 20 lehma lennukisse panema ja mu isaga rääkima minema. Ning olid siiralt üllatunud, et Eestis on abiellumine võimalik ilma lehmadeta.

Samuti leidsin siit ühe poisi, kes väidab, et ta 3 km jooksuaeg on 7.48 – mis on Eesti rekord ning 10 km 28 minutit, mis on 2 minutit maailmarekordist kaugemal. Need ajad on liiga head, et ma seda usuks, kuid ta oli nõus mulle tõestama ning järgmine nädal ta jookseb ja ma võtan aega. Kui ta tõesti on NII kiire, siis ma võtan selle tüübi ette ja me teeme talle treeningplaani, kuna ta väitis, et ta pole siiamaani korralikult treeninud. Oleks aeg või mis.

Tänaval kõndimine on huvitav. Kõik lapsed karjuvad sulle järgi how are you… see on nagu mingi kisakoor. Siiani on äge vaadata teise nahavärvusega inimesi mu ümber. Kõige ägedamad on täiesti tumedad kohalikud.

Ilm on selline keskmine hoovihmadega Eesti suvi. Lapsed käivad koolis koolivormidega, mis on hästi ilusad ning harjutavad enda koorilaule õhtuti, mis on samuti väga ilusad…Muidugi laulavad nad peaaegu koguaeg ja igal pool.

Jalgpallist ei saa üle ega ümber. Siin on neil mingid enda ehitatud pallid ning nii nad mängivad tolmusel platsil paljajalu ja terve õhtu. Kõike saadab üldine muretus ja naer.

Lapsed söövad siin hiigelkoguseid. Neil pannakse terve kauss suure kuhjaga täis ja see on varsti otsas. Seega kuna mulle pannakse sama palju, on siin nagu traditsioon, et kui sul jääb sööki üle, siis annad selle mõnele lapsele. Kord sõin ma umbes 30 minutit poolt taldrikutäit ning kui andsin teise poole lastele, siis oli see otsas 2 minutiga.

Kõige lihtsam viis midagi orgunnida on öelda seda mõnele vanemale lapsele ning ta paneb kõik väga kiiresti soovitud asja tegema. Niiet kui tahad koosolekut teha 50 lapsega, kes on laiali üle terve keskuse, siis sa lihtsalt ütled yhele vanematest, et aja inimesed kokku ja 2 minuti pärast on need 50 last kohal.

Selleks korraks kõik....

Friday, April 3, 2009

Suur tänu!

Suur tänu kõigile, kelle annetused on nüüdseks jõudnud Keeniasse. Siin on neid asju tõesti vaja. Olukorrast niipalju, et annetatud kirjatarbeid kasutavad nad nüüd koolis iga päev. Meditsiinivahendid täiendasid hetkel kesises seisukorras olevat meditsiiniasjade riiulit. Vähemalt on siin inimene, kes oskab nendega midagi teha, medvend Kennedy. See koht elab tõesti ainult annetustest. Kümnetel lastel pole jalanõusid vabaks ajaks (koolivorm on kõigil olemas) ning riided on enamasti annetuste kaudu saadud. Ainus, mida jätkub kõigile, on sööginõud. Kahvleid ja nugasid siia saata pole aga mõtet, kuna nad söövad katega. Pakkusin enda lusikat vahepeal, aga see ei läinud väga peale.

Parim annetus oli väike gloobus, sellega saab iga õhtul ikka uuritud, kus Euroopa on näiteks. Eesti asukoha olen ma neile juba selgeks opetanud. Kõik teavad, et me oleme gloobusel number 4 - sest meie riik on nii väike, et pole ruumi "Eesti" kirjutada. Enamusel on siiski oma voodi, kuid mõned magavad ka kolmekesi ühes voodis... Arvuteid polnud neil mitte ühtegi. Niiet kui ma enda 3 tükki tööle saan, siis saame alustada arvutitundidega. Samuti puudub tervel keskusel näiteks fotokas. Neil on 1 telekas. Duširuum on pesemisruumi koha kohta liiga palju öeldud. Laes on mingi teoreetiline dušš, aga vett sealt küll ei tule. Pesemine toimub ikka kausi ja seebiga, 25 lapse peale on 1 väike ruum. Meil on ka üks wc pott sees, vett loomulikult peale tõmmata ei saa. Lapsed joovad kõik puhastatud vett tankerist, meil soovitati osta, ei hakanud jamama, ostsin.

Söömine toimub õues, köögi kohta köök oelda, oleks liiga palju. Minu tuba on luksus, mul on isegi korralik aken ees, samas türgi vabatahtliku aknast ronis öösel sisse rott. Peale seda hakkas tal kiire endale akna ehitamisega. Koolis tundub neil olevat sama raske kui meil. Tase on hea. Paljudel vanematel poistel on mobiiltelefonid ka. 110 lapse peale on üks väga populaarne telekas. Populaarsem kui telekas on aga jalgpalli mängimine improviseeritud väikse palliga tolmus ja veelkord tolmus.

Ja nüüd väga oluline punkt. TOIT. Hommiku niinimetatud söök on tee. Iga päev saab UGALIT! See koosneb veest ja jahust ja on siin peamine toit.

A muide. Nett on meil USB pulgal...keskuses, kõike saab hakkida, isegi Keenias!