teisipäev, 24. veebruar 2009

Läksin käima.

See ja järgmine nädal peaksid olema väga väga tihedad töönädalad. Ma ei taha teada, mitu kirja ma laiali saadan või mitu tundi ma muude asjadega tegelen, aga loodan parimat tulemust. Visandasin kerge ideekavandi, et mul oleks ettekujutus, millega tegeleda on vaja. Mõned asjad tulid endalegi üllatuseks alles nüüd meelde:) Töövõimega pole mul kunagi probleeme olnud. Seega hakkan peale ja informeerin ka teid (loodetavasti positiivsetest tulemustest) juba 5 nädala pärast...

Vahepealsest nii palju, et põhimõtteliselt sain ma nüüd Londonist Nairobisse kokku 23x3 ehk siis 69 kg pluss käsipagas võimalike annetuste jaoks. Tegelen etapiga Eesti-London ning saan nüüd julgemini ka annetusi koguma hakata. Mida ma vahepeal olen õppinud? Esiteks seda, et tagasihoidlikkusega ei jõua kuhugi:) Teiseks seda, et asjad liiguvad ainult siis, kui neid ise liikuma panna ning kolmandaks seda, et positiivne meel ja sihikindlus on head asjad kõigis olukordades.

Mis ma vahepeal kogesin? Et kui isegi läbi tutvuste proovida suhelda transpordifirmadega heategevusliku toetamise teemadel, siis vastuseks saan: "majanduslangus". Huvitav, kuidas mõjutab majanduslangus seda, et kas oleks võimalik ära kasutada mõne rekka vabaks jäänud ruumi kasvõi mõne pappkastitäie riiete jaoks.

kolmapäev, 18. veebruar 2009

Uued huvitavad suunad

Nüüd siis on nii...Et äkki on probleemiks kerkinud hoopis transpordiküsimus, kuna eile tuli telefonikõne, kus pakuti mitut tuhandet kilo riideid ning ka teised inimesed on küsinud, et "kuidas sa need asjad sinna kohale saad?". Virgin Atlantic, millega ma lendan Londonist Keeniasse, sponsoreerib heategevuslikku "cargot", niiet järelikult tuleb asjad saada Londonisse. Mõte läks tööle.

Variandid siis:
  • Mõne teise lennufirmaga rääkida, äkki aitavad
  • Ise autoga sinna sõita
  • Leida rekkajuht, kes oleks valmis aitama - tundub kõige reaalsem variant

Need riided tahan ma sinna kohale saada, niiet läheb tööks.

neljapäev, 12. veebruar 2009

Keenia viisa.

Kuigi viisat saab ka piirilt, kuid see on 3 kuuks ja siis peab teda pikendama, siis mõtlesin, et teen ta siis siin "mugavalt onlines". Avaldus oli brittidele kohaselt bürokraatlik. Ma arvasin, et mu isa ja ema sünnilinna küsimine on imelik, aga siis jõudsin ma küsimuseni: sa väitsid, et oled reisinud enda koduriigist väljaspool, loenda kõik riigid, umbkaudse külastusaja ja eesmärgiga. Ma lihtsalt ei uskunud, et selline küsimus võimalik on. Eks ma siis hakkasin nimekirja tegema ja vastuse ruum lõppes ära juba enne, kui ma olen jõudnud aastasse 2005, kus ma alles REISIMA hakkasin. BRITID.

laupäev, 7. veebruar 2009

Keenia – ideest teostuseni

Olen juba keskkooliajast saadik millegipärast unistanud Aafrikasse minekust. Enamusel oli unistuseks minna elama Pariisi või Londonisse, mina aga mõtlesin, et tahaks Aafrikas ära käia. Peale ülikooli lõppu asusin üha aktiivsemalt otsima netist võimalusi ühendada kasulik huvitavaga ehk minna Aafrikasse mõneks ajaks vabatahtlikuks. Tuli välja, kui mu soovitav piirkond oleks olnud Lõuna-Ameerika, siis oleks kõik palju lihtsam olnud. Seal on hulgaliselt projekte, kus peale sõidukulude muud ise katma ei pea või isegi on võimalik saada sõidutoetust. Aafrika puhul seis nii hea ei olnud. Kuna need „tasuta“ projektid, mis mina leidsin, mulle mõningatel põhjustel ei sobinud ning üsna vähestel kaetud sõidukuludega projektidel olid „teised trikid“ juures, siis tegin otsuse valida selline programm, nagu ma ise soovin ning siis ka selle eest maksta. Lisan veel juurde, et minu jaoks on kogu see projekt enda energia ja tahtmise panustamine hea eesmärgi nimel ning kindlasti ka suur uudishimu teemal, et kuidas need heategevusorganisatsioonid siis tegelikult töötavad ning palju ja millist abi Aafrikas üldse vaja on ning kui altis on nad üldse koostööks jne. Siiras huvi. Lähen täiesti neutraalselt sinna ning siis nähtust tulenevalt vaatan, mida ma sellest asjast arvan. Üritan enda tegemiste kronoloogilist järjekorda taastada umbes-täpselt.


November
Esimesed kirjad organisatsioonile IHF (http://www.ihfonline.org/manuals/kenya.php). Saatsin nn motivatsioonikirja, vastasin küsimustele, lisasin soovitajad, kellega ka ühendust võeti ning kes siis mõlemad enda soovitused kirjutasid. Peale soovitajate positiivseid kirju sain teate enda vastuvõtmisest projekti ning allkirjastasin 2 paberit. Infovahetus oli väga kiire ja asjalik. Praktiliselt sain valida täpselt need kuupäevad, mis tahtsin. Neil on igal projeketiosal enda team, mis siis sinuga suhtleb. Näiteks „travel team“, „donations team“ jne, mis tegi asja väga mugavaks ja lihtsaks. Kuna soovisin meditsiiniteamiga liituda, saadeti mulle selleteemalised juhised. Kiri oli väga pikk, kuid peamine mõte oli siis see, et nad üritavad meditsiinikabinetist arendada välja tasuta haiglat ning samuti on nad pidevas ravimipuuduses. On olemas vastavad valmiskirjutatud kirjad sponsoritele, mida siis saata ning annetusi koguda. See siis olekski minu töö enne Keeniasse minekut: välja valida organisatsioonid ning neile kirjutada, suhelda ja üritada ravimeid koguda.


Detsember
Asjad hakkavad juba selgemat piiri võtma. Vaatlen lennukipileteid ja teen esimesi uuringuid vajalike vaktsiinide, viisa jne kohta.


Jaanuar
Sain hoo sisse.
Tegin ära vaktsiinid. Ainus kohustuslik vaktsiin oli kollapalaviku vastu, tegin lisaks ka soovituslikud a-hepatiidi ja kõhutüüfuse. Sain kollase vaktsiinipassi. Kogu protseduur võttis aega 20 minutit, 2 nädalat olin järjekorras. Malaariarohtude retsept ootab mind seal, kui ma neid ostma soovin minna. Kokku läks 1200 kr.
Alustasin enda idee avalikkuse ette toomist. Üllatavalt sain väga palju positiivset tagasisidet ning inimesed pakkusid enda abi, annetamaks või otsimaks sobivaid firmasid. Muidugi oldi ka üllatunud, et „miks sa oma raha eest niimoodi lähed“, kuid kui mõned maksavad turismireisi või niisama seljakotireisi eest, siis mina olen nõus maksma sellise kogemuse eest, eriti väärtuslikuks pean kohalikega suhtemise osa. Aga inimesed on erinevad, nagu ikka.
Vaatasin ja kombineerisin lennupiletite ideid.
Hakkasin tõlkima annetuste küsimise kirja eesti keelde.
Küsisin salva kindlustusest reisikindlustuse pakkumist. Saatsin kirja õhtul kell pool 7 ning 10 minuti pärast tuli kõne: „Tere...Kas need andmed siin ikka vastavad tõele, et 145 päeva ja Keenia“. Vastasin rahulikult: „Jah“. Ning 10 minuti pärast oli kindlustuspakkumine mu postkastis ehk siis täispakett (tervis, pagas, reisitõrge), 2600 kr. Midagi sinnakanti ma ka ootasin. Kuna see kindlustus võimaldab mul osta 3000 kr odavamad lennupiletid (ilma reisitõrke kindlustuseta oleks odavamatel olnud liiga suur risk ise uus pilet osta, kuna 2 erineval piletil lennu vahe oli 4 tundi), siis minu jaoks oli küsimus lahendatud.
Alustasin ideega „DHL“ või mõni muu taoline firma IHF-i annetustevedu toetama. Christiani panin tööle, kes koostas uue ametliku kirja, mis enam-vähem ka heaks kiideti ning mis nüüd teele läheb.


Veebruar
Ostsin ära lennukipileti Londonist Nairobisse ja tagasi, kokku 6070 kr (Virgin Atlantic), kuna juba 2 kuud oli selle pileti hind aina langenud ja langenud ja mulle tundus, et see on nüüd piir, samas on ka nüüd palju parem ja kindlam tunne enda asju edasi ajada. Kuna see firma ametlikult toetab ka heategevust, üritan nendega nüüd diili teha veetava nänni koguses.
Kohtusin Eleniga, kellega üritasime luua plaani firmadest, kellelt toetust küsida.
Juvente koosolekul sain juba esimesed 3 annetuskilekotti ametlikult kätte. Need on mul siin kodus ja ootavad lisa. Rootsist olevat juba 10 kg ringis t-särke teele pandud. Ootan:)

Lähitulevikus olulised asjad, mis on vaja ära teha:
alustada reaalselt meditsiiinivahendite orgunni
leida parim transpordimoodus (kas siis DHL või lennukis ülekilod saada sponsorluse korras)
nimekiri firmadest, kellele saata laiali annetuste küsimise kirjad
viimane lihv eestikeelsele ametlikule tõlkele
viisaküssa ka

Toetab Blogger.

Blog Archive

Otsing sellest blogist