Sunday, August 16, 2009

Loetud tunnid.

Saatsin just Esthrile Shiandasse sõnumi, küsides muuhulgas ka ühe mulle südamesse jäänud silmavähki ja AIDSi põdeva naise käekäigu järgi. Ise samal ajal mõeldes, et tegelikult tahaks teda ise näha. Järgmine mõte oli, et kui kunagi tagasi tulen, küll siis näen. Aga. Teda siis vist enam ei ole. Reaalsus jõudis kohale.

Kahe päeva pärast olen sel ajal juba Londonis. Naljaks on isegi mõelda selle peale, et tagasi lähen. Olen kohanenud ja sisse elanud...harjunud.

Hetkel Mombasas, öösel rongiga Nairobisse, seejärel Nakurusse asjadele järgi...noh keda ma tegelikult ikka petan. Jätsin need asjad ma sinna jee sellepärast, et nii on mugavam. Tegelikult tahan veel viimast korda endale kalleid inimesi näha ja neile korralikult head aega öelda. Siin on mõne kuuga tekkinud inimesi, kellel on tõesti südamest kahju, et ma lähen...ja minul on ka kahju minna.

Samas. Tunne on selline, et olen valmis minema. Elasin siin teadmisega, et sel kuupäeval lähen ning see pani mind oluliselt rohkem tegutsema. Need kuud siin andsid mulle palju rohkem, kui ma oodata oskasin ning olid kaugelt rohkem seiklusrikkad. Ja ausaltöeldes sain ma palju paremini hakkama kõigega, kui ma kartsin. Noh, mitte ei kartnud, aga ma ei lootnud, et suudan kõigega nii hästi hakkama saada.

Kui nüüd see blabla siin ära lõpetada, siis käisime jälle politseis. Reet, kotid on käes!!!!!!!!!! Kriminaalpolitseinik isiklikult ostis need mulle. Ja selle toreda nn heategevusorgiga lubasid nad hiljem isiklikult tegeleda. Sellised on lood.

Vabandused, et blogi nii hõredaks jäi, aga see on vist hea märk. :)
Aga nagu lubatud, ega mu PIKEMAD memuaarid kuhugi jää....nad on teel:)

Tuesday, August 11, 2009

viimased uudised

Niimoodi.
Tänasega saab 10 päeva kõrbetrippi tehtud. Paari tunni pärast võtame bussi ja
sõidame tagasi tsivilisatsiooni - sellest saab pikk sõit. Hetkel asume Lodwaris, kui kellelgi nii täpne kaart on, et järgi vaadata. Ma ootasin, et sellest tuleb hull tripp, aga tuli ikka väga HULL! Kui ma nüüd jälle tsivilisatsioonis tagasi olen, tunduvad autod ja külm jook ja üldse jook nii imelikud asjad...

Liikusime turkana järve idakaldale prakiliselt hääetades. Kusjuures ühe päevase sõidu eest me isegi ei maksnud, seega on ka Keenias hääletamine tehtud. Sattusime loomulikult mingite ekpeditsioonivendade auto peale, niiet selle asemel, et lihtsalt see niigi hull tee läbi sõita, põikasime vahepeal ikka konkreetselt KõRBESSE ka sisse. Meie meeldis. Kui me jõudsime tsivilisatsiooni lõppu, avanes meil kohalike sõnul erakordne võimalus veel kaugemale sõita - üks auto oli sinnapoole teel. Kui me kohale jõudsime, siis tundus, nagu see koht on tõesti lõpp. Inimesed olid juba suht metsikud:)

Eilne seiklus oli muidugi üle kõige, mingid kohalikud paadimehed tegid meile tünksi (pikem jutt), siis me hakkasime vastu ning lõpetasime kohaliku kolkaküla politseis:) Ilmselgelt olid need vennad juba politsei ära ostnud ning nii me siis seal möllasime. Lõpplahendus oli meile väga soodne: maksime poole vähem, kui alguses kokkulepitud ning kõndisime välja. Midagi ikka ma selle aja jooksul olen õppinud Keenia kohta. Kui jutu sisse puistada hooletult sõnad: saksa saatkond, nimede üleskirjutamine ja ametlik raport, siis millegipärast hakkavad kõik kohe kartma...Kuigi ega väga enesekindel tunne ei olnud seal 6 automaadiga venna juures enesekindlalt ja külmavereliselt asja lahendada. Aga see on pikem jutt....

Kui alguse juurde tagasi minna, siis veetsime esimesed päevad pokotis jälle, mis oli väga ilus...ja rahulik. Viimane nädal oleme aga olnud teel...

Hetkel pole väga aega rohkem kirjutada ja arvan, et ka mitte lähitulevikus, kuna kavatsen enda viimasest Keenia nädalast võtta maksimumi....varsti näeme:) ja räägime!

Wednesday, August 5, 2009

Saturday, August 1, 2009

Sellised lood...

Tagasi Shiandast. Viimane nädal oli parim nädal seal. Christian oli Kabarnertis vabatahtlik, kuid tema asemel oli mul 3 meest. Frederic ja Bonfast - kodust välja visatud külapoisid ning Tom -töölt vallandatud kodutu arstitudeng. Samuti tegelesin viimaste juhiste andmisega inimestele, kes sinna jäid, iga päev käis neid päris mitu nõu küsimas. Täitsa kodune tunne oli juba seal niimoodi elada.

Terve eilse päeva veetsin matatus, sõites Nakurusse, õhtul saime uudise, et meie loodetud ja juba kuu aega varem kinni pandud rendiauto omanik ikka ei anna seda ning isegi mitte ei suvatsenud helistada. Ausaltöeldes ei üllatanud see mind üldse. Ja kui veel ausam olla, olen õnnelik. Nüüd ootab meid ees täielik seiklus. Ehk siis hitime roadi täna. Suunaga kõbejärve poole. Lühidalt: hakkame Keenias hääletama:) Mina, Christian ja 2 kohalikku. Sellest saab tripp. Telgi võtame ka kaasa. Tagasi tsivilisatsioonis oleme umbes 2 nädala pärast.

Ehk siis lõpetasime heategevuse ja alustasime reisimisega.

Thursday, July 9, 2009

vahepeal

Võtsin ennast kätte ning hakkasin arvutisse enda lugu kirjutama. Seega olengi juba nädal aega pidevalt Keenia seiklusi üles kirjutanud. Naljakas, aga mida rohkem ma kirjutan, seda enam on veel kirjutada. Meenutusi jagub.

Käisime Mount Elgonil matkamas ning olime päeva Kitale linnas, mis on siiamaani minu lemmiklinn Keenias.

Hetkel ootan 2 prantsuse couchsurferit, loodan et nad on varsti kohal.

üks laps elab ajutiselt meie juures ning hiv positiivse lapse isa saime nõusse nõustamisele minema.

Vot nii sõnavaeseks olen muutunud, kui aju on häälestunud teisele kirjutamislainele.

Wednesday, July 1, 2009

Lekkivast katusest...

Õhtu plaanisime vaikselt kodus veeta. Varsti koputatui uksel. Kaks naabripoissi, kelle hüti katus läbi laseb ning kes basseinis magada ei tahtnud. Õhtu lõppes hoopis nii: mina kokkamas neljale keenlasele pajatäit riisi ning kõik koos lahendamas ühe poisi kodust väljaviskamise probleemi. Nüüd need poisid magavad siin kõrvaltoas.

Kuulasin täna posis juttu, kelle ainus elusolev sugulane, tema vanaema ta kodust välja viskas, kuna vanaema tahtis, et poiss kooliskäimise asemel tema eest hoolitsema jääks ning poiss keeldus. Vaatasin seda poissi, kes ei teadnud, kus ta järgmisel ööl magab ning kelle ainus sugulane temast üldse ei hoolinud. Vaatasin ja mõtlesin, et ma vist ei kujuta absoluutselt tema situatsiooni ette. Ja et mul on enda sünniriigiga vedanud.

Tuesday, June 30, 2009

Kui mult keegi kunagi küsib, mida ma olen elus korda saatnud, siis ma vastan: "Azina sai terveks."

Tütarlapsel oli osteomüeliit ning ma avastasin ta Sikulu külast. Viisin arstile, kus siis kõik kohe väga kiiresti liigutama hakkasid. Enne oli tüdruk 2 kuud sama haigusega kodus istunud, kuna tal polnud raha isegi mitte haiglasse sõiduks.

Kui ma oleks selle tüdruku sinna edasi passima jätnud, poleks ma öösel magada saanud,

2 nädalat haiglas, 1 kodus ja nüüd julgen öelda, et ta saab terveks.


Friday, June 26, 2009

ärge muretsege

Tere.

Teadaanne teemal, et pikemad jutukesed Keenia teemadel valmivad pikema aja jooksul. Ehk siis need on praegu mu arvutis. Eile lugesin kokku 33 lk. Aga ma alles üleeile sattusin hoogu. Kui seda juttu on vähemalt kaks korda rohkem, siis avalikustub see...Niiet mitte ma ei ole enda kirjutamisvõimet kaotanud, vaid kes kannatab, see kaua elab. Lihtsalt vahepeal ei olnud mul võimalust arvutit kasutada ja kui nüüd see on, tuleb kaotatud aeg tagasi teha, seega...pikemad memuaarid tulevad, oodake vaid veidi.

Kuid siinkohal tasuks äramainimist mu viimase aja suurem seiklus viisa pikendamisega, kus ma jälle hoogu sattusin, vihastasin ja mingi ülemuse jutule läksin (noh tegelikult saadeti, kuna ülejäänutel viskas must kopa ette). Nagu reaalselt, vabatahtlikuks olemise maks 2000 kroooni?????? Seda lisaks kõikidele muudele normaalsetele maksudele. (Nad nõuavad, et mul oleks mingi tööloa moodi asi) See oli nii absurdne, et ütlesin neile irooniat täis häälega, et ma just täna, siin ja praegu lõpetasin enda vabatahtliku töö ja nüüdsest olen turist. Läks paar tundi vaidlusi, aga seda maksu ma ei maksnud. Loo moraal: viisakuse turuväärtus Keenia ametiasutustes on umbestäpselt null - sellega ei saavuta niikuinii midagi, nahaalsus - sellest nad saavad aru.

Wednesday, June 17, 2009

Päev Benjaminiga

Täna hommikul kell 8.30 ma ärkasin ja 8.33 oli ukse taga Esther koos Benjaminiga. Jalutasin siis paljasjalgse poisiga bussi peale, et lähimasse haiglasse sõita. Benjamin on 4-aastane ja nädal aega tagasi selgus testimise käigus, et ta on HIV-positiivne. Haiglas oli seekord üllatavalt normaalne med-õde, kes oli mures kogu kupatuse pärast ehk ka siis perekonna ja üldise edasise tuleviku pärast. Homme läheme jälle haiglasse ja teeme testi, saamaks juba täpsemat infot, kui kaugele viirus arenenud on. Läksime koos Benjaminiga meie kohvikusse sööma ning ma shoppasin talle kohalikult turult jalanõud. Inimeste suhtumine on siin väga teistsugune kui sa kuhugi lapsega lähed, kõik on väga sõbralikud ja paljud küsivad, et kas ta on lapsendatud. üldiselt mulle lapsed väga koostööks ei sobi aga Benjamin on kõige ägedam laps, keda ma näinud olen. Tänane päev on mulle südamesse kirjutatud.


Tuesday, June 16, 2009

argipäev

ärkasin millegipärast umbes pool 7. Mõtlesin, et tuleb juhust kasutada ja fotokaga paar päikesetõusu jäädvustada. Viskasin kiiresti midagi selga-jalga, et korraks õue minna ning sujuvalt ja endale märkamatult liikusin hoopis külakeskuse poole. Seal nägin ühte pildistatavat meest kohalikke pirukaid vorpimas ning kaheldes küsisin luba pildistada. Mees oli väga sõbralik ning juttu jätkus järgnevaks 3 tunniks, vahepealsete hetkedega, kus inimesed käisid palumas, et ma neid pildistaks, kus mind kutsuti teed jooma ja seejärel tehti chapati (kohalik pannkook) välja, leidsin ühe tegelase, kes meie projekti toetab ning külastasin ühte naist, et tema last pildistada. Poole kümne ajal jõudsin koju, kus Christian kommenteeris, et tahtis hommikul pildistama minna, aga mina ja fotokas olime kadunud.

Ch üritas hommikusööki teha, mina pesin pead... kõik tegevused käivad pooleldi õues siin niikuinii ja vahepeal ajasime enda landlordiga juttu, planeerides ühist reisi. Seejärel sadas sisse paar liiget meie praegusest töögrupist ning samuti meie pundist värske isa, kes enda lapsele nimeks pani Christian. Kui oleks tüdruk sündinud, siis ta oleks Janika pannud...ehee... Igastahes mingi arutelu käis, misjärel enamus lahkus ning ma tegin Ch-nile selgeks, et tema supp pole söödav ning andsin selle lahkelt värskele isale, kes kurtis, et laps olevat öö otsa karjunud...arvata on...

Ma võtsin aega lugeda kohalikku naisteajakirja ning seejärel asusin teele meie loodud kohviku poole, kus Esther mind juba ootas, tegi omalt poolt järjekordsed tee ja chapati välja ning suundusime koos 20 lapsega neid HIV testima. Loomulikult on igas haiglas oma debiilik, nii ka selles. Kõige kõvem mutt oli loomulikult registraator, kes mölises igas vales kohas... Nimelt meil oli aeg kell 14.00 ja siis oli tal ütlemist, et miks meie, kes aja kirja panime ja õigeks ajaks kohale tulime, saame enne neid, kes on seal juba natuke aega oodanud. Vaat ei tea küll. üldiselt ei saanud ta sellest teemast tükk aega üle ning tegi vastavaid kommentaare. Oi, ma oleks talle öelnud, et nagu kas mind ainsana huvitavad need orvud siin või mis on ta probleem... Hiljem ma demonstratiivselt seisin järjekorras mingi mõttetuse pärast ning ignoreerisin pakkumisi mind vahele võtta. Selleks, et ma oleks sellele tädile midagi ütlema hakanud, oleks eelduseks olnud mingi temapoolne teoreetiline mõistusealge, aga selle puudumisel ei hakanud ma meie aega raiskama, arusaamist sealt niikuinii poleks oodata olnud.

Kõik seekordselt testitud olid negatiivsed, eelmise korra positiivsele leiule saime kuhja tasuta ravimeid ning homme lähen 6-aastasega koos tripile, et talle põhiravim tuua. Samuti sain teada, et meie hetkel haiglas oleva tüdruku isa suri... tema päästmiseks oleks ma pidanud siia paar kuud varem jõudma. 

Koju jalgrattataksoga sõites läks tuju veidi paremaks, kuna just oli tore inimene. Kodus ootas mind ees koristatud maja ja mõned küünlad ja lilled ja toit...

Täitsin seina peal oleva homse päevaplaani ning ajasime natuke, nii mõned tunnid juttu Keenia kui sellise üle.

Hommikust

Kui magama lähed kell 01.00 ja uni kell neli öösel ära läheb, siis on see märk sellest, et oled kohanenud. ööd on alati produktiivsemad olnud minu jaoks kui päevad. Vahepealne tegevuskava tuleb ka siia jäädvustada...ehk siis:

  • kiirlahkumine Shinyalu külast, kuna juba pikemat aega probleeme valmistanud müstiline haigus andis endast üha hullemini märku - suundusin Kisumu parima haigla poole ja õigesti tegin, sest need mitteparimad siin kriitikat ei kannata
  • paaritunnine testimine, mille käigus sain teada, et malaariat mul pole, küll aga on üks bakter
  • kotitäis rohtusid, 5 päeva ravi ja elu oli jälle endine
  • teekond Nairobisse, hotelliotsingud koos järjekorde sujuvalt külje alla ujunud abilisega ning leidsingi VAATEGA toa
  • Hommikune Christiani äratoomine lennujaamast
  • PIZZZZZZZZZZZZZZA - eriti veel kaks 1 hinnaga
  • välkkiire otsus järgmisel päeval safarile minna 
  • erinevate turismikontorite külastus ja minupoolne mölisemine potensiaalsete tüngategijatega
  • 3 päeva tsiviliseeritud elu koos teiste valgenahkadega
  • tankimis- ehk ümberpakkimispeatus hetkel lao mõõtmed omandanud Janeti kodus Nakurus
  • bussisõit tagasi Lääne-Keeniasse
  • 2 päeva elu Estheri perekonnas koos Ugali ja muude delikatessidega
  • 2 päeva otsisid keenlased meile kodu
  • meile ei sobinud mitte ükski
  • 5 minutiga leidsin endale ise kodu, pole see nii võimatu midagi
  • maksime 2 kuu ja 3 toa eest kokku 1000 krooni ja kolisime sisse
  • ülejäänud nädal on üks suur must auk, mil tegelesime selle külaarendusprojektiga hommikust õhtuni, tulemusi saab varsti juba ühelt teiselt netileheküljelt näha

Mainimist tasuks veel:

  • mu esimene päris oma kodu on Keenias
  • meil on äge landlord, Tom...
  • hääletasin Christianile meie esimesel õhtul uues kodus kell 00.00 öösel auto, et ta saaks haiglasse - mingi kõhuteema
  • vahepeal on täiesti võimatu keenlastega asju ajada
  • Esther on äge
  • muuseas, me avasime siin kohviku, mille kasum esimesel 5 päeval oli 400 krooni - Keenia kohta päris arvestatav summa - mis kõik läheb investeerimiseks heategevusse
  • meil on veel PROJEKTE
  • ja muidugi...tulge külla! meil on vaba külalistetuba kuni 7. augustini...9-11 juuli on juba kinni, siis tulevad couchsurferid Prantsusmaalt
  • kohalikud lapsed käivad igal õhtul uksele koputamas lausega "tahame eesti keelt õppida"... ja mina õpin siis suahiili keelt
  • leidsime siit külast veel ühe hullu valge inimese - Joe USAst, medvend - ja vahetasime kogemusi
  • lähim arvestatav pood on 22 km
  • meie koduasula nimi on Shianda
  • väljas hakkab juba valgeks minema ning uus päev on ees..., sisaldades endas HIV testimist 20 lapsele, kohtumist külavanemaga ning kodulehega tegemist ja loomulikult ka meie kohviku külastamist
  • P.S alates 7. septembrist leiab mu seljakoti koos minuga Rootsist asumiselt - vähemalt selle aasta lõpuni, aga arvatavasti aastaks
  • Eesti saabun 19. august, enne seda tuleb siin veel mõned asjad korda saata

Wednesday, June 10, 2009

Päris tunne

Täna võin rahuliku südamega magama minna. On tunne, et ma tõesti tegin midagi ära.
Jutt on pikk...vahepeal on päris palju juhtunud, arendame Lääne-Keenias ühte väikest küla...neil inimestel on tõesti abi vaja.

Täna organiseerisime HIV testimise päeva ühe või mõlemad vanemad kaotanud lastele. On inimesi, kes isegi ei tule selle peale, et kuigi kliinik on kodust 500 meetrit ja HIV test tasuta ning ema suri AIDSi tõttu, et võiks testima minna. Seega tuleb orgunnida... Nad said isegi koolist vaba lõunapooliku selleks. 14st esimesest testitust avastati HIV ühel. Ta hakkab koheselt ravi saama. Vaatasin seda väikest poissi, kelle vend testitulemust nähes nutma hakkas ning kes ise silmnähtavalt haige välja nägi, püüdes meie tähelepanu juba enne testimist...ja mõtlesin, mis oleks temast saanud siis, kui ma ei oleks siia väikekülla tulnud ning kõik vahepeal üleelatu tundus tühisena. Loodan, et juba varsti ta seisund stabiliseerub.

Thursday, May 28, 2009

Maailm õiglasemaks kohaks...info üles!

http://www.ihf-volunteers.info/

Muidugi on juba ka väga kurja vastukaja IHF inimestelt...meie diskussioonid on...põnevad.
Facebookis on ka selleteemaline grupp "Commentary on the International Humanity Foundation"

Monday, May 25, 2009

Seidi

...saatsis mulle mõned uued endakirjutatud lood.

On kirjeldamatult hea tunne olla keset Aafrikat ning kuulata klappidest Seidit...

Saturday, May 23, 2009

Leidsin selle, mida ma otsisin...

Viimased päevad on olnud produktiivsed. Nimelt leidsin ma kaks hakkajat keenia tütarlast, kellel on vastav haridus ning kes tahavad hakata arendama enda piirkonda. Käisin ka nende piirkonda vaatamas ning leidsin inimesed, kellel oleks väga abi vaja. Loodan nii Eesti, Keenia kui ka teiste riikide sõprade abiga alustada projekti, et luua organisatsioon selles piirkonnas, mille juhtideks oleks need kaks Keenia tüdrukut ning mina toetaks neid nii kuidas võimalik. Neil on väljatöötatud detailne plaan selle organisatsiooni tööks, üritan ka netilehekülje luua mõne päeva jooksul ja siis juba natuke rohkema informatsiooni.

Wednesday, May 20, 2009

Ei saa mitte paigal olla

Pühapäeva veetsin koos kohalikega erinevates sõiduvahendites, olles teel mäe poole, mis oli umbes 20 km eemal tsivilisatsiooni lõpust ning asus tee lõpu kõrval. Aga nagu Veiko kunagi minu kohta ütles, siis mulle ei piisa teadmisest, et see mägi või küla seal asub, ma pean seda ise nägema.




Turisti elu pole lihtne...ikka võssis
Turisti elu helgemad hetked

Tegelikult ma isegi ei teadnud, et pilti tehakse...ehee

Kohalikke noormehi lantimas, nagu ikka...

Jutupaus

Victoria järv

Buss on ikka universiaalne transpordivahend


Võite 3 korda pakkuda, kus ma asusin

Saturday, May 16, 2009

KISUMUS

Oeh. Elu on seiklusrikas:)

Eile alustasin siis enda puhkusega siin Kisumus. Astusin matatust maha ning esimese asjana lasin enda teised jalanõus ära parandada. Valisin kõige asjalikumana tunduva kingaparandaja umbes 25st mehest ning istusin seal ja ajasin juttu, töö oli kiire ja korralik.

Edasi võtsin suuna eeldatavasti linna peatänavale ja hakkasin jalutama eeldatava keskuse poole. Ei möödunud kahte minutitki, kui juba oli mu uus "sõber" kõrval juttu ajamas. Kuna mul giidi just vaja oligi, siis ajasin juttu ja lasin tal sujuvalt end juhatada järve äärde.

Peale seda jõudsime ka mu soovitud "hotellini". Hotell nägi välja ägedam, kui ma ootasin ning oli odavam kui ma eeldasin, niiet elu oli ilus. Minu toa aknast avanes vaade rohelusele ning Aafrika suurimale mageveejärvele, Victoriale. Kui ma avastasin, et sellel kohal on supervaatega rõdu ning soe vesi, tundus elu täiuslik. Oli natuke isegi naljakas olla peale 7-nädalat pidevat elu ainult inimeste keskel lõpuks oma toas. Veel lõbusam oli avastada peale seda, kui ma rõõmsalt riideid vahetanud olin ja dussi all käisin, et minu toa akna taga pole mitte mu isiklik rõdu, vaid hoopis trepp, mida mööda mõningad inimesed jalutasid...ehee...kardinad kiiresti ette ja elu läks edasi.

Seejärel tegin seda, millest ma mitu nädalat olin unistanud. Läksin siinsesse parimasse restorani ning tellisin kõike, mida tahtsin ehk siis hakklihapitsat ja apelsinimahla. See oli nii imelik hetk. Kõik oli seal hästi ilus ja rahulik ja vaade ja sõbralikud teenindajad. Istusin seal päris tükk aega ning seejärel asusin linna avastama. Jalutasin ringi ning jälle oli imelik hetk. Nimelt võib Kisumu kohta julgelt LINN öelda. Ma ootasin ja eeldasin midagi Nakuru taolist, aga ma tundsin ennast mingil määral isegi inimesena, nagu LINNAS. Ma väga nautisin seda tunnet. Käisin vist kohalikus kõige paremas supermarketis shoppamas... See oli ka omamoodi inimlik kogemus. Õhtul istusin rõdul ja vaatasin päikeseloojangut ning üritasin natuke kirjutada. Samuti möllasin kaartide ja muude vidinatega, mis homme Keeniast Eesti poole hakkavad liikuma. Oli produktiivne õhtu.

Hommikul ärkasin 6.45 ja polnud võimeline enam magama jääma. Plaanisin küll magada vähemalt üheksani, kuid ei. Mu unerežiim on lõplikult rikutud. Olen 7 nädalat järjest ärganud kell 7 ja magama läinud poole kümne paiku, niiet ei jäänudki muud üle, kui tõusta üles ning minna jõhkra vaatega rõdule kirjutama ja vaadet nautima. Peale seda tahtsin süüa ning jalutasin eile leitud kohalike elanike söögikohta, mis näeb välja järgmine: pott lõkkel, pann ka ning nemad aga kokkavad ning sina istud kivile ning ootad süüa. Kusjuures oli lauateenindus. Istusid aga maha enda kivile ja siis tuli kohalik tädi su juurde, küsis, mida tahad ning tõi selle lauda ja vaade oli parim mu elus siiani.

Igastahes astusin julgelt ligi, natuke imelikult vaadati, et mina sinna sööma läksin, aga toit oli seda väärt. Peale 4-kroonist hommikusööki asusin asja ajama.

Pilte:

Pastor minu toast lahkumas!!! Teine läheb pühapäeval ära, siis saab äkki rahulikumalt hingata.

Keenia tüdrukud Esther ja Violet lugemas meie "kohustuslikku kirjandust, milles me lapsi testime. Ma olen jõhkrat "karjääri teinud", lugesin 4 raamatut nädalaga, teised lugesid 1-2.

Wednesday, May 13, 2009

tänane päevauudis

Kuidagi sujuvalt ja jutu sees sain teada, et ka teine naine mu toas on PASTOR onju.... õnneks tulid eile 2 noort tüdrukut, kellel on päris hea tekst. Eile oli pikk diskussioon keenia meeste teemal, need arvavad siin, et naise kohus on olla abikaasa ja ainut abikaasa, mis ilmselgelt ei meeldinud mu uutele toanaabritele, kes mehi paika panid. Tervitan siinkohal supernaisi 337.

Mainiks veel ära, et täna oli ka RIIIIIS, õhtul ma ei söönud. Mul on plaan minna nädalavahetuseks taastuma ehk siis esimene päev üksi hotellis (eelmises taolises sisustasin õhtut enda plätuga prussakaid tappes, see oli nagu hobi või nii) ja teine päev vast saab siinsesse kuulsasse metsa matkama:) Ja kuna ma hetkel elan külas, kust ma õnneks leidsin küpsiseid müüva poe isegi (siin on umbes 30 poodi elaniku kohta, igaühes müüakse umbes 5 asja: seep, sai, maisijahu, kokakoola, küpsised jne), kuid ootan enda LINNA minekut, täna koostasin juba nimekirja, mida poest osta, et midagi toomata ei jääks, muidu jälle 2 nädalat unista siin sokolaadist...

Oeh, näljane räägib ikka toidust onju. Ei, siin saab süüa, aga üksluiselt. Ah ja... valin enda hotelli selle järgi, et kus on KUUM vesi, äkki saan Keenias oldud aja jooksul siis 2. korda KUUUUUMA dussi alla. Mul polegi siin ühtegi omaette oma toas oldud päeva olnud, niiet ooootan. Vabal ajal loen aga meie inglise keele õppeprogrammi raamatuid, et lastele kavalamaid küsimusi esitada.

Täna kasutasin mingit kirka moodi asja ja istutasin mingeid imelikke taimi.

Muide. USAkas ütles mulle kell 20.00, et läheb magama...ma mõtlesin, et teeb nalja. Imelikud inimesed. Muide kui ma eile kell 22.00 enda tuppa jõudsin, siis üks PASTORITEST kommenteeris pühalikul häälel, et ALLES NÜÜD jõudsid...

Tegin uurimistööd selle piirkonna kohta siin, kui Sul on aint 2 päeva aega trippida, siis peab plaan juba valmis olema.

Esimene pastor lahkub pühapäeval ja teine kutsus mind pühapäeval enda teenistusele, kuid "kahjuks" olen ma matkamas.

Liiga palju pastoreid. Ei, nad on toredad, aga siiski pastorid.

P.S ma unustasin Nele sünnipäeva ära. Mitte et ma ta sünna kuupäeva ei teaks, aga ma ei tea üldse kuupäevi, kuna nendel pole tähtsust. Vabandused seega Nele poole.

Tuesday, May 12, 2009

ehee

Põhimõtteliselt ma arvan, et päeva uudiseks võib vabalt olla, et ma elan ühes toas koos keenlasest pastori ning ühe teise tegelasega, kes on 4 aastat usuteadust õppinud. Iga päev tutvun lähemalt siinsete inimestega, kellel igaühel on rääkida lugu, enda lugu.

Eile tegin õhtusööki koos mehega, kes sündis Argentinas, elas Austraalias ning tarbis palju narkootikume, tubakat, alkoholi jne...Kuni hakkas usklikuks, mis tema puhul väljendub pigem "normaalseks" hakkamises. Ning nüüdseks on ta üle 3 aasta Keenias elanud ning veab seda projekti siin. Teine isikus, kellega ma koos aeda rohisin, on pärit USAst ning on Keenias 3. korda, ta on mustanahaline, seega aetakse teda pidevalt kohalikega segi, mis on naljakas. Tema otsustas peale keskkooli, et ta lihtsalt ei lähe ülikooli, kuna nagu ta väitis, USAs tema tutvusringkonnas lähevad inimesed ülikooli, et hakata tulevikus kõrget palka teenima ning talle see mentaliteet ei meeldinud. Seega vanemate jaoks oli ta nagu kadunud laps ning kui ta ütles, et läheb Keeniasse vabatahtlikuks, siis nende jaoks vist oligi kõik selle lapsega. Kolmas isiksus on neist isegi kõige huvitavam, ta on UK-st ning viimased paar aastat pole juba raha kasutanud (v.a lennukipiletite jaoks ja söök mõnes kohas). Ta reisis 2,5 aastat USAs põhimõtteliselt ilma rahata, osaledes erinevates projektides, mis pakuvad vastutasuks vabatahtliku töö eest sööki ja elamist, hääletas jne. Enne ja peale seda on ta sama teinud Keenias. Tal oli lugusid... Ma jätkan huvitavate inimeste leidmist. Peaks selle pastoriga ka veidi juttu ajama.

Igapäevaselt külastame hommikuti umbes 4 tundi erinevaid koole ning testime lapsi, kes peaks olema mõned raamatud inglise keeles läbi lugenud ning õhtupoole on 2 tundi tööd aias. See on iseenesest hea kombinatsioon, saab töötada nii pea kui kätega. Seejärel on veel "seltskonnatunnike", kus valime ühise tegevuse, viimased olid maffia ja filmivaatamine.

Lihtne elu. Ei tea, kas aastat peaks siin vastu, vast tüütaks ära liigne lihtsus ja turvalisus (põhimõtteliselt ei pea ma iseseisvalt mitte kuhugi minema - tuuakse viiakse ja süüa ka tehakse...), aga kuu aja vastu pole mul midagi.

Saturday, May 9, 2009

Vahepeal tundub mulle...

...et elan mingis teises reaalsuses:)

Siin uues kohas igavuse üle kurta ei saa. Pole mingit niisama passimist, seega kasutan vaba 20 minutit, et kajastada enda viimaste päevade seiklusi.

Üleelile otsustasin korraldada väikese koosviibimise kõigile inimestele, keda ma Nakuru linnas kohanud olen ja kellega hästi läbi saanud olen. Korraldasin külalistele Eesti teemalise mängu, mille jaoks printisin wikipediast teksti, lasin neil selle läbi lugeda ning siis esitasin selle põhjal Eesti kohta küsimusi. Üks poiss, kes muide töötab koristaja-maalrina, vastas vaid 1 küsimuse valesti. Tal oli ikka väga hea mälu.




Järgmine hommik algas vara. Mu koti kokku ja lahti pakkimine võtab aega umbes 10 minutit. Seega 10 minutit pakkimist, misjärel jätsin üleliigse tavaari Janeti poole ning asusin teele Kakamega poole. Reisimine siin on lihtne. Printisin vabatahtlike keskusest saadetud juhised välja ning asusin teele. Nüüd on mul ju isegi lõpuks Keenia kaart, mille ostsin ühest Nakuru raamatupoest. 

Jalutasin matatujaama...kus on neid umbes 100 (ja seda aint 1 jaamas) ning umbes 2 sekundi pärast oli mu ümber kolm-neli piletimüüjat, kõik püüdmas ära arvata, kuhu ma lähen. Ütlesin enda soovitud koha ning olin 30 sekundiga õige bussi juures, millele järgnes hinna normaalseks saamine (et mitte turistihinda maksta) ning matatus ootamine - oma 40 minti, kuna peab ootama, kuni see asi täitub. Teekond oli üllatavalt rahulik. Sõitsime Lääne-Keeniasse, mis on ROHELINE! Nagu oleks teise riiki sattunud. Matatu vahetamine läks veel kiiremalt, aega võttis 20 sekundit - piletimüüjad viisid mu jälle õige matatuni. Selle 20 sekundi jooksul pakuti mulle kõike alates taksost, lõpetades hotelliga. 

Jälle 40 minutit täituvas matatus ootamist, päeva teine abieluettepanek (2 tükki on nagu päevanorm) aaa.... naljakas seik ka. Nimelt olen ma harjunud pidevalt valmis olema, et võin petta saada, kuna valge olen. Orbudekodu poolt saadetud juhistes kirjutati, et maksa 150 shillingit, et saada Khayagasse, mis on Kakamega lähedal. Ma arvasin, et ju siis on hind sama, mis Kakamegasse ning kui mult küsiti, kuhu ma l2hen, vastasin Kakamega ning pileti eest küsiti 200 shillingit. Ma ytlesin et, EI, ma maksan ainult 150. Ja minutise kauplemise järel saingi 150 shillingilise pileti. Veidi hiljem tuli välja, et pilet Khayagasse on 150, Kakamegasse 200 ning kõik teised (keenlased) maksid 200 shillingit, aga mulle anti odavam pilet....hakka või iga kord tingima:)


Teen kiirelt. Täna hommik. Asusin aeda värvima....oli lõbus...siin on PALJU valgeid inimesi, umbes 5, mis on mu siinoleku rekord ning ma tunnen end kuidagi tsiviliseeritult. Mu toas on dušš, laud, voodi, lamp, KRAAN, peegel.... naljakas nimekiri jah, aga need asjad tegid mind väga õnnelikuks, pole neid veel siiamaani sellises koosluses näind Keenias.


EDIT: eilne päev jätkus peale värvimist mootorrattasõiduga lähimasse "linna", külla orbudekodusse. Mootorrattad mulle meeldivad...Peale jalgpalli orbudekodu lastega läksin linna ning lasin oma tossud ära parandada. Terve väike linn oli kui üks suur turg ning mul oli kahju, et ma enda fotokat kaasa ei võtnud. Tagasitee möödus mootorratta tagaistmel vihmas ja tuules jänesetoidu kotti kinni hoides. Õhtul laulsime koos laule. Oli väga hea tunne jälle muusika sees olla. Neil on siin 4 kitarri, süntekas ja trumm ja inimesed, kes oskavad laulda.

Friday, May 8, 2009

Nägemist...

Algab mu 6 tunnine teekond Lääne-Keeniasse. Olen....ootusärevuses:)

Wednesday, May 6, 2009

Igapäevaelu.

Ülevaade olukorrast.

Kui ma enne siiatulekut arvasin, et veedan 4 kuud, pühendudes IHF orbudekodu lastele ning elades vaikset ja rahulikku elu, siis tunudub, elul olid natuke teised plaanid minuga. Orbudekodus olin kokku kuu aega. Üldiselt mulle meeldis see koht, tundsin end seal hästi ja turvaliselt ning mul tekkisid seal ka mõned inimesed, keda sain usaldada. Peale minu oli seal veel 2 vabatahtlikku: Murat Tyrgist ja Milena Serbiast. Murat oli väga äge: lõpetanud USAs maineka ülikooli, tark, enesekindel, kindlate põhimõtetega, aus. Milena doktorikraadi tegev serblane, kes elab Uus-Meremaal, ega temalgi julgusest ja enesekindlusest puudu tulnud. 

Juba esimese nädalaga saime selgeks mõned asjad selle organisatsiooni kohta, mille ma postitan järgmise postitusega enda blogisse. Ühesõnaga polnud see just kõige ausam ja sõbralikum organisatsioon. Siiski asusime laste heaolu eest võitlusesse. Käisime lastekaitse osakonnas, advokaadi juures, tegime koostööd selle koha eelmiste direktoritega. Saime teada, et 90% direktoriest ja vabatahlikest on palutud sealt lahkuda või on nad ise lahkunud arvatavasti samadel põhjustel, mis meie. Orbudekodu juhtkond levitas laste seas valesid, mille tulemusel hakkasid lapsed uskuma, et me tahame seda orbudekodu kinni panna ja neid tagasi kõrbesse nälgima saata. Seletasime küll neile, mida me tegelikult üritame, aga meid jäi uskuma väga väike osa lapsi. 

Olid mõned päris rasked päevad, aga õnneks me võtsime seda asja huumori ja irooniaga. Olukord jõudis isegi selleni, et Muratile öeldi, et kui ta kohe orbudekodust ei lahku, siis kutsutakse talle politsei ja valitsuse ametnikud ja kes veel. Murat vastas selle peale, et kutsuge, kui tahate ja lahkus ise järgmisel päeval. Milena läks koos temaga ning nad hakkasid koostama avalikku kirja selle koha kohta. Elama hakkasid nad ühe austraallase juures, kes on siia kolinud, orbudekodu ehitanud ja elab ise ka seal. Seal orbudekodus ma nägin, mida tähendab aus heategevus. Austraallane rääkis meile, et on varemgi võtnud enda juurde elama "põgenikke" IHF orbudekodust. 

Viimane päev enne Murati ja Milena lahkumist Nakurust visati siis ka mind välja. Põhjus oli selles, et meie tegevuse peale tuli USAst kohale niinimetatud rescue team, kuna nad jäid uskuma, et kui nad olukorda ei paranda, siis me tõesti paneme selle koha kinni. Rescue team kolis elama hotelli ja siis ma küsisin, et miks te hotellis elate, kui meil on siin vabasid ruume ning teie arvates on see koht nii suurepäraste tingimustega lastele ja vabatahtlikele elamiseks. Veel ütlesin, mida ma arvan 8600 dollarist, mis on kogutud loomade ostmiseks vaestele peredele, kuid mida kunagi kasutatud pole ja veel palju teisi teemasid, kaasaarvatud organisatsiooni juhi rassistlik käitumine jne. Ei möödunud 12 tundigi, kui ma enda asjad pakkima pidin ning liitusin Milena ja Muratiga. Meil oli hea ja lõbus õhtu. 

Muuseas tuli veel välja, et orbudekodu direktor oli kahepalgeline valetaja (mida ma talle ka näkku ütlesin...ja palju muud, mis ma temast arvasin) ning see kõrbest pärit poiss, kelle reisi tema pere juurde ma kinni maksin (kuna ma tahtsin kõbe näha- see oli seda väärt), valetas mulle (mitte ainult mulle), varastas mult 150 krooni ja nõudis, et mind kohe õhtul välja visataks sealt orbudekordust. Ka sellele poisile ütlesin ma enne lahkumist, mida ma temast arvan.

Igal halval asjal on ka head küljed. Nimelt sain teada, kes on mu tõelised sõbrad ning keda usaldada. Neid inimesi oli täpselt 3.

Veetsin ühe öö austraallase orbudekodus ning liikusin edasi Janeti juurde elama. Ta on üks orbudekodu eksdirektoritest, kes ka sealt mõned kuud tagasi välja visati. Asusin internetist uusi projekte otsima ning selle tulemusel lähen reedel kohta nimega Kakamega ... kuuks ajaks lastele inglise keelt õpetama. Sellest tuleb huvitav reis, umbes 6 tundi sõitu Uganda piiri poole.


Üleeile kohtusin jälle Kevini ja Jamesiga, kellega me kord meteoriidikaatri otsa matkates tutvusime, kuid kelle antud kontaktid ei töötanud. Kevin nägi mind aga tänaval ning jälitas mind, et kindlaks teha, olen see ikka mina. Mul oli nii hea meel neid näha. Eile käisin nende sugulase orbudekodus ning see asus siiamaani kõige ilusams kohas, mida ma Keenias näinud olen. Orbudekodu ning nägi väga armas välja ja lapsed olid ka...head. Arvatavasti l2hen sinna juunis.



Vahepeale olen plaaninud natuke reisimist ning ka puhkust. Võib öelda, et olen asjade kuluga rahul.
Kõige rohkem meeldivad mulle hommikud. Ärkan umbes pool 8, kui Janet tööle läheb ning jalutan nurgapealselt tädilt hommikusöögiks tomateid ja banaane ja saia jne ostma. Seejärel vaatan Keenia uudiseid ja teen plaane algavaks päevaks ning olenevalt tujust sõidan linna kas minibussi või mootorrattataksoga.
Hommikud on head.

Minu praegune landlord oma kassiga.




Janetiga "ugalit" tegemas. Elus esimest korda. Sellele eelnes kõne Kennedyle: "Palun aita, 2 mzungut (valge inimene - suahiili keeles) teevad elus esimest korda ugalit (toit, mida keenlased söövad IGA päev), meil on maisijahu ja vesi...mida me teeeeeeme????" Pärast heatahtlik pikk irvitust teisel pool telefonitoru saime me ka mõne aja pärast juhised. See asi, mille peal me ugalit keedame, see on omaette teema, selle süütamine...võtab AEGA.


teile kaarte kirjutamas...


Monday, May 4, 2009

Keeniat avastamas

Reedel läksin juba ammu valmis valitud Hells Gate rahvusparki. Meeldis see koht mulle sellepärast, et seal võis nii ringi jalutada kui ka rattaga sõita, ei pidanud ainult autos olema. Peale mõningaid seiklusi jõdsime õigesse kohta ja saime ka rattad. Peale kuu aega üsna lärmakas linnas elamist oli väga hea hetk siseneda sinna parki, täiesti vaiksesse ja rahulikku ning väga ilusasse kohta....


Päeval oli 2 tipphetke. Esimene oli see, kui ma täie kimaga buffalodest mööda kihutasin, kuna neid oli palju, nad olid väga tee lähedal ja ega ma end 50 buffalo läheduses jalgratta seljas väga turvaliselt just ei tundunud.
Teine tipphetk oli see, kui ma kaelkirjakut luurasin võssis.


Tegime ka 2 tunnise matka koos giidiga, kus sai ronida ja vett sai kaela ja kuumaveeallikad....




Laupäeval tegime Lake Naivashal paadimatka. Vahepeal lasti maa peale ka ning siis jalutasime giidiga rahvuspargis, kus oli igasuguseid elukaid, keda ma ainult telekast näinud olen. Natuke ebareaalne oli seal pargis nende vahel jalutada.


Glasellid olid ilusad, aga kõige kartlikumad tegelased. Eks neil ole ka põhjust, kuna nad on paljude teiste loomade toiuduks...

Paadis olles sõitsime hipppppodest mööda. Pooleldi vees nad seal elasid...


Pühapäv möödus Thopson Fallsil.


Leia pildilt Janika:)

Wednesday, April 22, 2009

East Pokot

Veetsin nädala kõrbes, üritan täna saada valmis pikema jutuga ning ka pilte juurde panna. Seniks vaadake neid.